I am ok :)

Täna käisin jooksmas ja jäin suure vihma kätte. “Natuke” ebamugav oli, aga ei kahetse. Ma pole kindel, kas ma homme ka lähen jooksma, sest riided vist ei kuiva ära ja hetkel sajab tugevalt vihma.

***

Ema on maja peale võtnud kaks laenu. Ei, tegelikult üks neist on võlakiri. Ta andis mulle paberi ja ütles, et ta ei saa aru sellest laenust. Tahtis, et ma pilgu peale viskaks. Taani keelt ma ei mõista ja erialast terminoloogia taani keeles ma ei tea üldse. Seega hakkasin emalt küsima, et mis neist on intress.

Ta loeb, et see on intress, mis arvutatakse põhisummalt (ok, tegemist on nominaalintressiga), aga mis asi see “rente” siis on? See on ka intress… Siis saingi aru, et tegemist on võlakirjaga, kus ongi kaks intressi (nominaal- ja reaalintress). Võlakiri ise kaupleb börsil. Ma pole veel uurinud, et kas see võlakiri on üks osa mingist suurest võlakirjast (nt. laenud erasektorile või midagi) või on see võlakiri üksikult. Arvan, et (ema võlakiri) on üks väike osa mingist suurest kompotist, mida majandab pank.

Jah… Tekst läks väga minu eriala spetsiifiliseks. Tahtsin hoopis mainida, et taas midagi, mis on sarnane USA-le. Siin Taanis on üldse palju asju börsil. Vanad (pensionärid) inimesed ostavad aktsiaid ja võlakirju… Täielik business.

***

Eraelus pole midagi eriti muutunud. Ma veel ei tööta. Ei otsi ka aktiivselt tööd. Olen keelt õppinud ja oma CV panin ühte portaali ülesse. Seal saab teste teha. Tegin isiksusetesti ja selgus, et minu isiksus sarnaneb kuninganna Elizabeth II ja Warren Buffett’i omaga. :D Jeiii… Buffett on üks minu iidoleist, aga kahjuks pole ma tema kohta veel eriti midagi lugenud. Tema raamat on jäänud kättesaamatuks. :D Olen kuulnud temast lugusid koolis.

***

Rolandi kommentaar pani mind mõtlema, et kas ma peaksin end häbenema? Kas ma peaksin oma tundeid ja mõtteid ja kirjutisi häbenema? Mitu päeva mõtlesin. Lugesin üle oma viimase postituse (mitu korda) ja vaatasin varasemaid. Jõudsin järeldusele, et ma ei pea end häbenema (oma mõtteid, tundeid ja kirjutisi). See olen mina. Mul on kahju, kui ma sulle ei meeldi või kui sa oled minus pettunud (mitte ainult Roland vaid ka need kõik teised, kes on minus pettunud). Mul on kahju, et oled oma aega raisanud lugedes midagi, mis sulle ei meeldi. Aga… Kaua ma ikka siin vabandan. :D

Ma ei nõustu sellega, et ma süüdistan enda ebaõnnestumistes teisi. See pole nii. Ma süüdistan ennast. Ja isegi liiga palju süüdistan ennast. Aga see on ok… Ma tean, et minu elu on minu kätes ja ma tean, et töö leidmine ja kõik muu on minu teha. Ja ma tahangi ise teha (kuigi see mul nagu eriti ei õnnestu praegu). Mind just ärritab see, et ema üritab asju minu eest teha. (Mõndade asjade puhul ma poen tema seljataha, sest nii on lihtsam ja mul on see võimalus ja ma lihtsalt pole suutnud (OMA mugavusest) jätta kasutamata seda võimalust. Nt ametiasutustega suhtlemist.)

Ma kohe üldse ei nõustu väitega, et ma süüdistan teisi. (Ma ei eita, et minu tekstist võib vahel välja lugeda, et maailm on minuga ebaõiglane jne… Aga reaalselt ma tean ise, et ma ise juhin ja elan oma elu, mitte mingi maailm või midagi… Vahel on lihtsalt mõnus viriseda ja kirjutada ebaloogilisi asju… See on minu “relax“.)

***

Kirjutades seda blogi, tean, et arvamused erinevad ja ma ei saa keelata kellelgi oma arvamust avaldamast. Ma ei tahaks keelata kommentaare, mis on negatiivsed (minu vastu). Seega ma avaldasin Rolandi kommentaarid ka. Kavatsen ka edaspidi avaldada kommentaare, mis on minu vastu suunatud.

Aga ma ei nõustu sellega, et ma süüdistan teisi. See ajab kurjaks, et keegi minust nii arvab, aga las olla… (“Maailmas on kahesuguseid asju, need, mida sa saad muuta ja need, mida sa ei saa. Annaks Jumal mulle piisavalt tarkust neil kahel vahet teha.” Kusagilt loetud, kuuldud mõte.) Nt. teiste arvamus või hinnang on see, mida mina muuta ei saa. Seega las olla. Püüan tegeleda nende asjadega, mis on minu võimuses.

Majanduspagulane. Jah. Seda ma olen (pagulane). Tunnen end nii ja mingil määral ma seda olengi. Aga see on minu valik ja minu otsus. Ma olen rahul ja mulle on see täitsa ok. Tahan seda olla ja olen ning kohe üldse ei häbene.

Tulin Taani. Varsti juba kolm kuud olen siin olnud ilma tööta ja keelt pole ka aktiivselt õppinud. Kas ma häbenen seda ja ennast? Ei. “Sry, ma elan esimest korda.” Elan oma elu nii hästi või halvasti nagu ma oskan. Aga… Ma elan oma elu ISE. Teen oma vead ise ja keeran endale supi kokku ja söön seda ise.

***

Miks ma eelmise postituse kirjutasin? Olles ise uues olukorras, siis tahtsin anda edasi vahetuid mõtteid ja olukorra kirjeldust. Et kui keegi ka läheb uude keskkonda (riiki) ja ta peaks ka end nii tundma, siis ta teaks, et see on ok.

Ma ei taha ja ei kavatse varjata oma ebaõnnestumisi. Just seepärast ma selle blogi kirjutamist alustasingi, et näidata, et ka ebaõnnestuda on ok. Et vahel läheb hästi ja vahel halvasti ning halvasti minemine on ok. Ja tasub ikka edasi liikuda, sest kohe varsti võib hakata hästi minema ja vahel võib väga ootamatult hästi hakata minema.

Ma lugesin kusagilt või nõustaja ütles, et “kõik tunded on lubatud”. See tähendab, et KÕIK tunded on lubatud ja oleks hea need läbi elada, mitte hoida neid endas kinni. Jah, ühiskond surub oma norme peale (“alati edukas”, “sale”, “rõõmsameelne”, “sotsiaalne” jne…), aga keegi ei (ei ole kohustatud) end pressima sinna raamidesse.

Vastu ühiskonna arvamust on raske minna, aga mina ütlen, et see on täitsa ok. Täitsa ok on vahel nutta, tunda end üksikuna ja õnnetuna, ebaõnnestununa. Täitsa ok on kanda katkiseid riideid ja karjuda keset rahvarohket kohta. Täitsa ok on tunda end õnnelikuna, kui ümberringi on inimesed kurjad ja tõsised. Täitsa ok on lamada terve päev voodis ja mitte midagi teha. Ka edukad inimesed komistavad ja neil on tagasilööke. Kõigil on, aga vähesed julgevad seda tunnistada ja veel avalikult tunnistada. Ülivähesed julgevad maas lamades pea tõsta ja öelda “jah, ma olen närune; jah, ma olen mudas; jah, te kõnnite minust üle; jah, te sülitate mulle pähe, aga ma olen jätkuvalt olemas ja ma ei varja ega eita seda fakti”. Oluline on pärast kukkumist püsti tõusta, pole oluline kui kaua aega võtab püsti tõusmine ja pole oluline, kui mitu korda sa enne püstitõusmist ebaõnnestud. Oluline on, et sa vähemalt püüad.

***

Ma ei tea, kas see sai kirja, et ma ei kahetse, et Taani tulin. Mul on heameel, et selle otsuse tegin. Mul ei lähe veel hästi ja kõik polnud nii ilus ja roosiline nagu ma unistasin või lootsin, aga ma olen ikka rahul oma otsusega. Mulle on täitsa ok, et ma veel ei tööta ja ka see on ok, et ma ei otsi aktiivselt tööd, et teen kõike omas tempos. Ka see on ok, et varsti olen 30 ja pole meest ning lapsi. See olen mina. Ma ei kavatse seda häbeneda.

Ma olen imelik. R ütles, et seriaalist “Friends” Phoephe (olemuselt). Tol korral ma natuke solvusin (tahtsin olla Rachel või Monica). Aga nüüd olen ma R-ga nõus. Jah, ma olen imelik ja ka see on mulle ok. See olen mina. Sry, et ma end ei häbene ega oma olemust. Noh, ei jaksa enam. Kolmkümmend aastat on pikk aeg. Ma ei jõua vabandada enam, et olen selline nagu olen.

Kunagi arvasin, et pean pingutama ja teistele meeldima. (See oli kohutav.) Tuli näidelda ja kui korraks end unustasin ja end vabalt tundsin, siis kohe varsti vaatasid mind suured silmad, küsimärkidega (“kas tegelikult ka olend sa selline”, “kas tegelikult ka nii ütled”…).

Hiljem analüüsisin, et kui ma püüan teistele meeldida, siis pole keegi rahul ja mina ka mitte. Arvamused on erinevad. Üks ütleb, et ole seltsivam, teine ütleb, et ole tagasihoidlikum. Vahel ütleb üks ja sama inimene mõlemat (st oleneb olukorrast, mida sinult oodatakse (minult oodati)). Ja siis jõudsingi järeldusele, et püüan endale meeldida, sest siis on üks kindel ja konkreetne inimene, kellele ma meeldin. Endale on raske meeldida, aga endale meelejärele olemist on oluliselt lihtsam saavutada kui KÕIKIDELE teistele meeldimist.

***

Mina olen mina. Ma kas meeldin sulle või mitte või sa lihtsalt talud või sul on ükskõik. Mina ei saa seda muuta (sinu arvamust minust) ja mul pole plaaniski. Jätkan iseendaks olemist ja jätkan enda maha tegemist ja jätkan vingumist ja haletsemist. Tahan ja teen.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele I am ok :)

  1. Roland kirjutab:

    Kallis Minny, eraelu pole töö, mida Sina ühte patta tahad panna. Töö on töö, eraelu on eraelu. Paljudel ongi elu elu. Pole eraelu. On töö.

    Oh Minny, kas Sina arvad, et minu kommentaarid peaksid Sind alandama minu tahtest tulenevalt? Ära ole sellinne. Ka Taanis, kellega kohtud! Ma olen alati püüdnud selgitada Sinuga suheldes, et on teistsugune maailm, mis teab Sinust asju palju paremini, hoolimata haridusest, mille oled omandanud ja mille alustalasid tean Sinust paremini…ehk püüdsin Sulle selgeks teha, et see koonerlus, mida propageerid on äärmiselt lollus, kuna antud olukord, mitte ei loo väärtust. vaid tekitab trotsi ja mõttetud ajakulu. Loodust ka ei säästa.

Leave a Reply to Roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>