Aga ma kirjutan ikka. 
Siin võõral maal on keeltega segadus. Kirjutasin ühte rahvusvahelisse ettevõttesse (mille peakontor asub Rootsis) google-taanikeelse kirja, et soovin siin Taani üksuses tööd saada. Täna sain vastuse (3-4 nädalat hiljem). Vastus tuli rootsi keeles (google aitas mind taas). Ja vastuses oli, et saatke CV Taani üksusesse ja anti ka vastav e-mail.
Tegelikult on vastusega natuke nadi lugu, sest ma ei saa aru, kas nemad saatsid minu CV juba sinna või mina peaksin ise seda tegema. Aga topelt ei kärise. Eks ma siis saadan ise.
***
Olen mõlnud kahele töötamise suunale. Üks suund on tootmistööline, õpiksin keelt ja kultuuri ja liigutaksin oma paksu keha. Ja teine suund on natuke erialane. Töötaksin inglise keele peal. Audiitori assistendi koht või midagi sellist. Aga… Kumba keelt ma siis treenin?
***
Täna käisime S-ga suuremas linnas ja ametiasutustes. Avasin pangas omale konto ja lubati tellida mulle NemID koodid (midagi sarnast nagu eesti.ee). Noh, segadust oli palju ja S oli täna halvas tujus. Ma ei saanudki aru, mida tema siis lõpuks soovis. Ma ju ei mõista taani keelt, seega ma ei tea, mida tema seal rääkis. Mina rääkisin inglise keeles (aga see vedas ka mind alt). Ma tunnen, kuidas ma ei suuda oma mõtteid inglise keeles väljendada. Tuleks rohkem treenida ja sõnavara arendada jne… Aga ma ei teagi, kas inglise keeles postituste kirjutamisest oleks abi või pigem oleks see liiga ressursi raiskamine.
Suhtlemine oleks kõige parem, aga mul pole suhtlemise tuju ja pole ka kellegagi suhelda. Kustutasin oma konto Okcupid.com-st ka ära. Vahel käin Armastusesaal.ee-s “laamendamas”. Ok, lihtsalt suhtlemas. Viimasel korral sain päris pikalt suhelda, aga siis vaibus suhtlus ja ma otsustasin kasulikuks hakata. Tulin sealt tulema.
***
Siis mõtlesin, et kirjutaks paberite ajamisest, et kui teise riiki kolid EL-s, et siis oleks mingi ettekujutus või muster, kuidas pabereid ajada või kust alustada või midagi. Aga ma jätan selle vist tegemata, sest see on nii keeruline ja mul pole head näidet tuua, sest minu paberid venivad nagu … nagu tigu.
Lootsin, et äkki kusagil on sellealast blogi või asjalikku infot, et kui mul vajadus tekib, et ma siis leian sellise info.
***
Tänaseks on mul käes see “kollane kaart”, tundub, et see on midagi haigekassa-kaardi-laadset (mida Eestis enam pole). Mul oli kunagi rahakotivahel, selline roheline kaart, kus oli minu nimi peal ja seda tuli mul siis uuendada, aga kusagil 2001. aasta paiku see lõppes ja kõik kolis Internetti.
Hetke seis on selline, et oma ravikindlustuse olen ma toonu Taani (Taani poole peal, Eestis pole ma veel midagi teinud ega kedagi teavitanud). Märkusena lisan, et tegelikult mul ravikindlustust pole (Eestis, Taanis ka mitte), ma pole neid nõudeid täitnud. Aga noh, loodame siis, et minuga ei juhtu midagi.
Olen end Taani sisse kirjutanud. (Kuigi mind pole märgitud sedasi nagu mu ema, midagi on vist siis veel puudu.)
Igatahes… Sotsiaalmaksu maksan ma Taani (kohustus on siin) ja oma maailma tulu pean ma ka siin deklareerima ja siin maksustatakse (ei lasku detailidesse, riikidevaheline maksuleping ja tasaarveldused jne…).
Nüüd taotlesin endale pangakonto. Jah, ma pidin põhjendama, miks mul kontot vaja on jne… “Palun, avage mulle selles pangas konto, et mul oleks koht, kuhu oma palk koguda.” Kui ma kunagi tööle saan. Nad vist ka ei usu hästi, et Minny kunagi tööle hakkab. Ma ka vahel hakkan selles kahtlema. (Hahaa…)
Kunagi öeldi, et kui sa pole Orkutis, siis sind pole olemas ja nüüd öeldakse, et kui sa pole Facebookis, siis sind pole olemas ja siin Taanis on nii, et kui sul pole NemID-d siis sind pole olemas. Mul veel pole, seega…
Töötuks ma end registreerida ei saa, sest mul pole NemID-d. Sinist kaarti ma taotleda ei saa, sest mul pole NemID-d. (Sinine kaart on agu Eestis roheline kaart, et mul välismaal oleks ravikindlustus, et ma saaksin esmaabi välismaal. Imelik mõelda, et kui kõik läheb nii nagu ma loodan, siis Eestisse tulles tuleb mul raviasutustes toimida nagu välismaalane. “Omal maal võõras.” Paraku nii see on.)
Siin on ka mingi perearsisüsteem. Perearsti ma valida ei saa, sest mul pole NemID-d.
Kui ma selle NemID kätte saan, siis tuleb mul hakata avaldusi kirjutama ja end registreerima.
***
Kusagilt lugesin, et Eestis pidid välismaal elavad isikud perearsti nimistust kaduma, et nende asemele saavad perearstid võtta uued inimesed. Mõtlengi, et kuidas ma teavitan ja keda ma teavitan, et olen välismaal. Ja kui ma preagu teavitan, siis tekib üks hetk, kus mul polegi arsti, sest Taanis ma seda veel valida ei saa ja kui Eestis ära lõpetan siis…
Ma tean, et Eestis seoti kõik Rahvastikuregistriga, et sealt võtavad kõik teised ametiasutused ka andmeid (aadressi). Seega peaks minu teavitamine lõpema sellega, et muudan oma aadressi Rahvastikuregistris ja Haigekassa ning muud asutused saavad juba sealt õige aadressi. Kuid…
Rahvastikuregistri juures põrkan ma vastu seina. Kuna ma ei oma kinnisvara, siis on vaja omaniku nõusolekut või üürilepingut. Ema pole mulle üürilepingut teinud. Emal pole ID-kaarti, ta ei saa minu avaldust allkirjaga tõendada. Seega, pean vist käsitsi kirjutama avalduse. Ma ise lootsin, et kirjutan, et elan välismaal ja sellest piisab, aga tundub, et neile ei piisa.
Huvitav on see, et kui ma eksperimendi mõttes lähen välismaale kerjajaks ja elan prügikastis, et kuidas ma siis oma aadressi teavitan. Või mida ma tegema pean? Nad ütlevad, et kusagil pean ma ju elama. Jah, prügikastis. Ei, see ei sobi. Standarditega ei lähe kokku, et sa elab prügikastis, nii ei elata.
Riigi jaoks jääb mu asukoht seisma või minu eksistents külmub siis, kui ma liigun paar astet elujärjelt allapoole. Süsteem jookseb errorisse, kui ma olen asotsiaal. Ma ei saa end registreerida, aga registreerimise kohustus on. Ei tea, kas kodutute öö-majja saab end registreerida? Tehakse seal mingi leping?
***
Ema täna vihastus, et siin Taanis on kõik nii ebaloogiline ja asjad ei tööta, süsteem ei tööta. Aga Eestis on sama lugu. Mina arvan, et asi ongi selles, et kõik on arvutis, kuid arvut ja programm eeldab mingit süsteemi/standardit ja eradeid ei luba. Aga päris elus on palju erandeid ja seetõttu tekivadki sellised tõrked ja ebakõlad. Üks süsteem ei suuda katta KÕIK-i olukordi. See on juba ammu selge, et üks valem ei sobi igasse olukorda/süteemi.
Ema üritab olla ja käituda seaduse järgi ja vihastub, kui satub sellisesse tupikusse või “muna-kana efekti, kumb oli enne”. Mina võtan preagu seda vabalt. Mida ma ikka teha saan, kui asi ei jookse või ei suju. Kui on vaja NemID, siis on vaja. Ja kui see paberimajandus võtab aega mitmeid kuid, siis võtab. Ja kui mul on lubatud Taanis viibida kuus kuud (aktiivselt tööd otsides) või kolm kuud niisama, siis on. Mida ma ikka teha saan?
Nad lubasid 2 nädalaga mulle selle NemID saata, seega umbes siis, kui kolm kuud saab täis, siis saan ma oma paberid nii kaugele, et saan end töötuna arvele võtta ja ametlikult näidata, et otsin tööd. Seega süsteem ju toimib. Kõik on täpselt paika timmitud.
***
Ma püüan võtta kõike vabalt või vabamalt.
Täna pea valutab. Ei tea miks. Jõueti olen ka. Jooksma ka ei jõua. Ei tea. Masendus vist. See vabalt võtmine ei ole veel päris selge.
Ma tean, et ma pean kõvasti tegema tööd just oma “pööningu” tasandil. Eks ma püüan ka. Ei pea vaid tahan, et asjad jooksma hakkaks ja selleks oleks vaja…
Mul on tohutult palju hirme ja kartusi ja seetõttu ma tõmban end kookonisse ja kivistun (tardun). Ja seetõttu ei jõua ma midagi teha ja tunnen end näruselt.
Ja kui ma hakkan järjest mõtlema, et mida ma kardan… Võtame nt jooksma minemise. Mida ma kardan? Kardan, et vihma hakkab sadama (tean, et sellel nädalal ei saja ja pole pilvigi näha), kardan, et päeval väsin ära (et tegelikult vajaksin natuke veel und), kardan, et olen siis terve päev uimane… Ohhh… Ma olen selle hommikuse jooksmise endale nii hirmaks mõelnud, et kohe kuidagi saa sellega hakkama. Kunagi läksin välja kell 5:00 ja Veebruaris. Väljas oli kül, jää oli maas, aga ma läksin. Polnud midagi, et äkki olen ma siis väsinud või äkki hakkab vihma sadama või midagi.
Töö-otsimine ja inimestega suhtlemine. Kardan? KÕIKE kardan. Maailmalõpp pidavat vist täna olema… Kui ma hakkan mõtema, et mis on kõige hullem asi, mis võib juhtuda, kui ma inimestega suhtlen? Ma ei saa MITTE MIDAGI aru. See on vist mu kõige suurem hirm. Ma juba kujutan ette, kuidas minu üle naerdakse ja mulle roppusi karjutakse ja kuidas mina ei saa midagi aru. Vaatan suurte silmadega otsa ja naeratan ja nemad naeravad minu üle veelgi rohkem. Jah, seda ma mõtlen, aga siit lugedes või siia kirjutades tundub see tobe ja selle olukorra realiseerumise tõenäosus on üliväike. Kui ma selle saavutan, siis see oleks juba nagu BINGO võit. Siis võiksin isegi õnnelik olla, et õnnestus saada midagi või osaleda millestki, mille tõenäosus on nii pisike.
Või mis on kõige hullem asi, mis võib juhtuda, kui ma saadan oma CV? Ma ei saa vastust või saan eitava vastuse. See pole ju üldsegi mitte hull variant. Seda küll ei tasu karta. Või kui saan vastuse, et tule vestlusele. Mis selles hullu on? Lähen sinna. Kui ma mitte millestki aru ei saa? Mis siis võib juhtuda? Nooo, kui ma aru ei saa, siis kutsutakse turvamehed ja visatakse mind tänavale. Aga esiteks, kui suur on tõenäosus, et ma mitte midagi aru ei saa. Ja teiseks, mis selles halba on. Pääsen ebameeldivast olukorrast ju… Kui mind vestlusele kutsutakse, siis on minus miskit, mis huvi pakub. Nad ei kutsuks ju, kui nel pole minusse üldse usku…
***
Olen mõelnud ka, mis võimalused mul on. Praegu nagu polegi enam võimalusi. Üsna otsas on need. Tagasi Eestisse ma minna ei saa, sest seal pole mul kedagi, midagi. Mul pole ka raha, et seda teha ja ma pole tasunud emale võlga (mis on minu jaoks üks eesmärkidest).
Edasi pole ka nagu kuhugi minna, sest kui ma siin hakkama ei saa, siis ei saa ma mujal ka hakkama.
Seega jääb Taani. Siin istuda pole ka mõtet. Mul on ju käed ja jalad olemas (vahel pea ka töötab, aga väga harva). Ma saaksin mingit tööd teha ja koguda raha, maksta emale võlg tagasi (ema silmade läbi, aidata teda). Seega on ju selge, mida ma tegema peaksin. Aga miks ma seda ei tee siis?
See neetud hirm. Kust kohast see tuleb? Kuidas ma lõpetan ise-enda hirmutamise? Tegelikult ei ole mul mitte midagi karta. Just do it. Simple as that.
See on uskumatu, kuidas üks aju suudab genereerida põhjuseid, miks midagi teha ei saa või miks mina sinna ei sobi jne… Suudaks selle vaid rahaks muuta, siis oleksin ma rikas valmis kah…
Ma tõesti ei tea, mis minu ajus toimub. Täna on igaljuhul suur peavalu. Neuronid vist on tülis.
Ma käisin Superstaari katsetel (läksin kohale). Just did it. Tulin Taani, võtsin oma kaks kotti ja kassi ning tulin. Ja nüüd jäsrku on minu ees ületamatu sein (näib mulle sellest vaatenurgast, kus ma preagu olen). Ma ei suuda tööle minna. Hakkasin juba kartma, et kas ma üldse suudan töötada. Aga varasem kogemus on näidanud, et suudan. Olen kohusetundlik ja kui esimene on tehtud, siis teised on juba lihtsamad. Mõtlen seda, et kui üks kord olen tööle läinud, siis edaspidi on see juba lihtsam. Ei karda, sest mul on kogemus ma tean, mis edasi saab.
Huvitav on see, et jooksmisega ma ka ju tean, mis saab, aga ma ikka kardan seda teha. Kus on loogika, seda vist pole.
Teen endale tatoveeringu käele “Just do it!” Ei tee. Võin kirjutada pastakaga või teha käevõru ja tikkida sinna peale, aga tatoveeringut ma ei tee.
***
Aga jah. Ma kardan. Kardan tonte. Tean, et neid pole, seega mõtlen ma nad/need ise välja ja siis hakkan kartma. (Sooritus on mõistuse taga kinni.)
Huvitav, kui ma iga hommik loeksin endale motivatsiooni-kõne, kas ma siis jõuaksin rohkem, teeksin rohkem ja kardaksin vähem? Või äkki tuleks maha istuda ja iga hirm üks-haaval ette võtta ja mõelda läbi kõik võimalused (“what-if..” analüüs või midagi sellist). Just selle nurga alt, et mis on kõige hullem, mis juhtuda saab. Siis mõelda selle olukorra esinemise tõenäosusele ja kui ikka veel ei aita, siis mõelda ka õnnestumise peale. Mis siis kui kõik önnestub ja kui suur on selle tõenäosus ja millest ma ilma jään, kui ma ei proovigi… (Arvutuslikult oleks siis kahe keskmine, kaalutud, kaaluksin tõenäosustega ja arvutamise mõttes tuleks olukordadele anda mingid väärtused, arvulised väärtused…) (“I love accounting and numbers..”).
Aga ma püüan siis oma hirmudega võidelda. Ja peavaluga ka. Ma olen ju see tüüp, kes tablettidesse ei usu. Valuvaigistit võtan ka alles siis, kui olen peavalu juba terve päev kannatanud või kui peavalu tõtab juba silmanägemise ja tuju.
Ema ütleb, et selleks, et mu juuksed kasvama hakkaks (mul on hõredad juuksed ja neid tuleb peast palju ära), siis peaksin ma tablette sööma. Nt kalamaksaõli tablette ja siis veel midagi. Aga mina ei taha seda uskuda. Ma olen seda usku, et näärin endale pähe mingit õli, siis hakkavadki juuksed kasvama.
Kalamaksaõli tablette ma võtsin, aga siis tekkisid käele mingid täpid. Mul on varem ühe rohuga ka käele ning jalgadele täpid tekkinud, mingi allergia. Ma ei tea, mis aine vastu. Ma võiks ju veel proovida, et äkki olid need täpid kokkusattumus. Mõtlen veel.
Aga… Mu peavalu ja siis need hirmud. Püüan nedega tegeleda ja siis vahepeal ka kohustused, koerale söök, koeraga jalutama… Koon omale sokke (üks villane sokk on valmis), sest väljas hakkab külmaks minema.
Siis päevaplaan näeb ette taani keele õpet ja inglise keelse raamatu lugemist ja nimet-näpet veel. Aga eile ma neid ei jõudnud teha (sest ma puhkasin, ikkagi pühapäev) ja täna ka ei jõudnud, sest koon sokki ja käisin linnas ja nüüd olen juba siin blogis kaua olnud.
Vabandused, vabandused…