Pealkiri lihtsalt kõlas mu peas. Kusagilt filmist on see vist tulnud, aga ei mäleta. Las see jääb siis.
Ajan end mõtlemisega hulluks ja selle e-maili kulutamisega ka. Täna enam kirja ei tulnud. Esimene mõte on ikka, et ju ma kirjutasin eelmine kord midagi, et inimene pettus. Või äkki ta sai aru, et olen imelik või äkki ta eeldab midagi, mis on vale… 
Kohutav… Ja õige väike tõenäosus võib olla, et ta on väsinud, sest tegi kõvasti tööd või läks sõpradega välja…
Kohe näha, et mul pole elu. Ja oma asjadega ei taha tegeleda.
***
Täna käisin ka jooksmas. Mõnsa oli. Täna paistis isegi päike.
Täna käisin iseseisvalt ka suures poes. Nagu ikka, kui muidu käib kõik nagu konveieril, siis minu juures asi hakkab toppama.
Ladusin oma kauba lindile. Liikusin kassa juurde. Noormees… (jah, meil on kassades noored poisid, koolilapsed, sest riik maksab ettevõttele koolilapse pool palka (st alla 18-aastaste laste))… Üks teine noormees läks seifi juurde (võti oli kassas raha juures). “Väga turvaliselt” on organiseeritud kõik.
St, kassapidajat segati, ta hakkas mu kaupa kassas registreerima. Siis järsku avastas minu. Tervitas, ma ka kohe hästi reipalt tervitasin ja naeratasin. Ju tuli nii hästi välja, et noormees küsis minu käest (taani keeles) täpsemat raha. Aga ma ei saanud aru. Nad räägivad siin nii kiiresti.
Siis ütlesin, et räägin inglise keelt. Aga tal ei tulnud inglise keel meelde. Poiss punastas. Ma punastasin ka, sest ma ei saanud täpselt aru, mida minult tahetakse. Aga ma olin tubli, sest suutsin rahulikuks jääda. Küll mitte päris külmaks, aga ikkagi rahulikuks.
Asi lahenes hästi. Ma ei tea, kas sain õige raha tagasi, sest püüdsin kiiresti kassa vabastada. Mulle tundus, et minu taga olev inimene turtsatas naerma, kui ma ütlesin, et räägin inglise keelt. See võis päris naljakas tunduda, et alguses räägin (tervitan puhtas taani keeles) ja siis kui minuga taani keeles räägitakse, siis ei saa ma mitte millestki aru. Aga suva… Olengi siin maal “tulnukas”. Kui teistel on naljakas, siis on mul ka.
Ma peaksin veel keelt õppima ja tööd otsima ja siis inglise keelt õppima ja siis rahvusvahelist rahandust õppima (aitan kursaõde). Teha on palju…
Aga mina “neetud inimese-loom” login end e-maili ja vaatan, kas mu uus kirjasõber on mulle kirjutanud. Ja pettun miljon korda. Miks ma ei suuda seda neetud e-maili rahule jätta. Mis vahet seal on kas ta kirjutab veel või mitte? Kui tuleb kiri, siis kirjutab, kui ei tule siis ei kirjuta ja nii lihtne see ongi.
Kärsitu olen…
Aga ma ausõna püüan nüüd oma asjadega tegelema hakata. Kursaõde saatis mulle oma koduse töö. Vaatan selle üle.