Olen imelik (minu jaoks on see ok)

Igakord, kui keegi minus pettub või hakkab mind eirama või ma kuulen, et mind räägitakse taga, siis ma tunnen end pahasti. Mõtlen, et jälle ma suutsin kõik ära rikkuda ja jälle ma suutsin imelik olla. Siis ma ei tahagi enam mina olla. :D

Kui inimesed hakkavad eirama, siis tahaks kohe teada saada, et miks. Mida ma valesti tegin või ütlesin? (Samas, mida see teadmine mulle annab.)

Vahel mõtlen, et äkki ma peaksin ennast muutma. Ma nagunii ei tea, kes või mis ma olen ja seega tuleks kujundada endast üks ühiskonna etalon (subjekt). :D

Kunagi ma põdesin kaua sellist asja. (Seda, et mind hakati eirama või minust räägitakse kui imelikust inimesest). Nüüd hakkan vast juba vaikselt sellega harjuma. :D

Ma valetaksin, kui ütleksin, et see mulle üldse ei mõju. Ikka teeb haiget, kui mind eiratakse või kui tunnen või kuulen, näen, et ma kuhugi ei sobi (ei sobitu).

Aga mida mina sinna ikka teha saan. Lihtsalt taaskord olen kokkupuutunud valede inimestega. Olen vales kohas.  :D

Ma mõtlesin, et nüüdsest peale saadan kõik meessoost isikud (kes mulle lähenevad) pikalt. Kui keegi tuleb ligi, siis ütlen, et ta võib edasi liikuda, et ärgu hakaku vaeva nägema ja oma aega raiskama. (Ja miks mitte ka naissoost inimesed.) :D See oli solvumise ajal mind vallanud mõte.

Praegu mõtlen, et iga uue tutvuse alguses kirjutan või ütlen: “Tere. Mina olen imelik. Kui ma alguses tundungi normaalne ja mu tekst tundub huvitav, siis õige pea saad sa aru, et ma olen imelik ja sul on imelik minuga rääkida. Sa hakkad kartma, et minu “haigus” nakkab sulle ka. Ja siis sa hakkad mind eirama nagu pidalitõbist….” Noh, midagi sellist.

Või äkki tatoveeriks näkku lause, et olen imelik… Ma ei kujuta ettegi, mida ma peaksin tegema.

Ma ei saa ju potentsiaalse suhtluse (suhte) alustamisest keelduda. Miks ma peaksingi seda tegema, sest probleem on teistel mitte minul. Nemad hakkavad mind eirama. Mina suhtleks edasi.

Nii palju on olnud selliseid eiramisi, et ma juba hakkangi arvama, et ma olen haige inimene. Et mind tuleks ühiskonnast eraldada. :D Samas ma ei ole ohtlik endale ega ka teistele, seega las ma siis eksisteerin. Äkki suudan kunagi ka ühiskonnale kasulik olla. :D

(Tartu) R ütles, et ma olen nagu Phoebe (kordan ennast). Vaatasin neid videosi. Jah, ma olen selline. Aga mulle täitsa meeldib olla selline.

Eile ma mõtlesin, et mida küll inimesed, minust nüüd arvavad. Või miks mind eiratakse. Täitsa kurb olin.

Täna vaatan asja hoopis teisest küljest.

Miks peaks mind huvitama keegi, kes kardab mind või põlgab mind või ma ei tea, mida veel.

Miks ma peaksin vigu otsima endast. Äkki on viga hoopis nendes (teistes)? Või kaks inimest lihtsalt ei sobi, on liiga erinevad (keegi pole süüdi, keegi pole vigane).

Ma püüan olla kannatlik ja viisakas ja hästi tolerantne. Aga äkki ma ka ei peaks seda olema. Äkki ma peaksin blokeerima ja eirama hakkama kohe, kui selgub, et inimeses on midagi, mis mulle ei meeldi või ta tundub imelik.

Nt. kui mulle tundub, et inimene on minu jaoks liiga vana või liiga noor. Kohe hakkan eirama. Või kui inimesel pole piisavalt haridust või tema tarkus ei pasita välja. Või kui inimene pole minu arust piisavalt ilus või piisavalt sale, siis ma ka eiran…

Mõnes mõttes tundub see õige. Miks raisata oma aega valedele asjadele/inimestele. Kui ma ei saa inimesega suhtlemisest midagi (ei saa uusi teadmisi, rõõmu, rahulolu), siis ei peakski ma temaga suhtlema. Lihtsalt naglalt eiran ja kõik. Isegi mitte ei selgita, miks ma temaga enam ei suhtle ega tema kirjadele ei vasta.

***

Ma tahaksin (täna) kustutada kõik fantoom kontaktid ära. Kõik kirjad, mis ma olen saanud fantoom kontaktidelt jne… Aga see tundub natuke ennatlik. Äkki peaks ootama natuke.

Kustutamisega on ka see asi, et “äkki kunagi läheb vaja”. Samas ma tean, et kui mul kontakti pole, siis ei lähe vaja ka. Ma leian ikka mõne lahenduse.

Mõnikord on raske loobuda. See on ka põhjus, miks ma ei ole veel oma Eesti telefoninumbrit lõpetanud. Aga see asi tuleks ära teha.

“Valedest asjadest/inimestest loobudes, teed ruumi õigetele”.

***

Noh nii… Nüüd on uutele ruumi küll tehtud. :D Las tulla.

Ja kordan veel korra üle. Mina olen imelik ja mulle on see täitsa ok. :D Praegu on plaanis imelikuks jääda. St ma ei kavatse muutuda. Kui ei meeldi, siis võid julgelt edasi liikuda, sest mine sa tea, äkki see on nakkav. :D

***

Homme on mu sünnipäev. Sellist tunnet küll pole, et sünnipäev on tulemas. Üsna selline neutraalne olek on.

***

Täna ma jooksmas ei käinud. Kätekõverdusi ka ei teinud. Masendus oli. :D Terve päev olen püüdnud asjalik olla. Natuke olin ka (tegin raamatupidamise korda), aga sõnu pole õppinud ja raamatut pole lugenud ja kursaõe kodust tööd pole ka teinud. Töö-otsimise planeerisin juba nagunii homsesse, aga tuleb vist ülehomsesse planeerida. :D

Aega ju on. :D Kuhu minul kiirest. :D

Mina olen üks imelik inimene ja see on üks imelik blogi. :D

PS: imelik = weird, odd, strange, värdjas, haige inimene, segane, hull, psühh, vigane, puudega, ajukääbik jne… Kes, kuidas nimetab. Aga kõike seda ma olen ja mulle on see täitsa ok.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Olen imelik (minu jaoks on see ok)

  1. Roland kirjutab:

    Palju õnne, kallike! (Ma ei tea su Taani mobla numbrit)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>