Kaaluteema (jälle)

Sünnipäev on läbi. Arvestades varasemaid aastaid, siis läks mul hästi. Ühtegi halba uudist ei saanud, ei nutnud kordagi. Üldiselt polnud kurb ka. :) Jeiiii…

Aga… Ma olen taas enda jaoks uues olukorras. Ma ei tunne ennast ülipaksuna, täitsa ok-lt tunnen. Peeglist vastu vaatav kujutus ka meeldib, aga… Aga piltide peal on kole ja paks inimene. Ma olen piltide peal nii jube, et nende piltidega võib lapsi hirmutada. (Halloween on tulekul, mul pole kostüümi ega grimmi vajagi.) :D

Ma ei saa üldse aru, et miks mõnel pildil olen ma ok ja enamus piltidel olen ma nii kole. Ma täitsa imestan, et mul oli 8 aastat mees. Inimene, kes julges minu kõrval ärgata. Miks? Kuidas ta seda suutis? Uskumatu…

Ma olen umbes samas olukorras nagu see neiu, aga ma nüüd tean, et ma ei ole nii ilus, tark ja osav nagu ma arvan, et olen… :D

Üks naine võttis kaalust alla, kui pani mobiili taustapildiks oma pildi. Ma ei usu, et see mind motiveerib. Ja kui ma kaalust alla võtangi, siis ega ma sellest ju ilusaks ei muutu.

Mul on nii suur nina, lõug on taga ja kohati on ka kaelal lott. Minu nägu on kolmnurga kujuline nii, et nina moodustab kolmnurga tipu.

Vähemalt olen ma huvitav ja meeldejääv. :D :D :D

Juukseid pole ollagi.

***

Põnev. Ma püüan selle uue teadmisega elada ja kohaneda.

***

Kui keegi tuleb ja ütleb, et ma olen ilus või näen hea välja. Siis ma vihastun. Mulle otse näkku valetada. (Nii paljud on seda teinud. Miks? Ma veel uskusin neid.)

H ütles ka, et ma olen tore tüdruk. Alguses ma ei saanud aru, miks ta kasutas sõna “tore” (mitte sõõna “kena”, “ilus”), aga nüüd saan ma küll aru.

Ma saangi olla tore, hea huumorisoonega, huvitav, võib-olla tark… Aga ma ei saa olla “ilus”, “seksikas”….

“Maha löön selle, kes tuleb ja ütleb, et Minny on ilus või näeb hea välja.” Ok, tegelt ma seda ei teeks, aga kurjaks saan ikka. “Tule ja räägi asjast, mitte ära ründa mind valedega.”

***

Ma peaksin tihemini vaatama pilte, kus ma olen kole (tavaliselt olen ma need ära kustutanud). Kui ma suudan lõpuks harjuda selle koleda minaga, siis vast ei tekiks enam selliseid tobedaid arusaamatusi, pettumusi, kus ma pean kuulma: “Sry, ma arvasin, et sa oled teistsugune või siis ei kaoks inimesed enam ära”.

***

Aga jooksmine tuleks tõsiselt käsile võtta ja söömine tuleks ka üle vaadata. Nii ei saa see asi enam jätkuda. :D

***

FB-s tuleks kõik pildid maha võtta, sest see ei ole enam mina. Panen asemele looduse pildid või kassi pildid. Kõik teevad sellest ise järelduse. (Olen kole, paks ja nõme.) :D

***

Ma olen natuke närvis ja emotsionaalne, aga kellele ikka meeldiks see, kui reaalsus lööb puuga pähe. :D :D :D

***

Ma ei taha mina olla. Üldsegi ei taha. :D

Aga ma pingutan edasi, äkki olukord paraneb. :D

Rubriigid: Minny kaaluprojekt. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Kaaluteema (jälle)

  1. M. kirjutab:

    Kõigepealt tagasiulatuvalt palju õnne sünnipäevaks! Ja veel eelmises postituses vanaema jutu kohta: mulle tundub, et see ongi mingi vanemate inimeste strateegia kaastunde/süümepiinade? tekitamiseks, et aetakse sellist juttu, et “ah mis mina vana inimene, nii kui nii suren varsti ära” jne. Mul on endal sellise jutu peale kaks reaktsiooni. Ma kas ignoreerin selliseid väiteid ja ei anna neile seega seda haletsust/kaastunnet, mida oodatakse. Või siis ütlen tõsiselt, lausa kurjalt, et “kas sa saad aru ka, mida selline jutt sinu lähedastele tähendab? Kuidas oleks, kui mina oma suremisest koguaeg räägiksin?” Ilmselt ei ole see viimane veidi mõnitav-ründav strateegia kõige õigem, aga samas on see kõigi ausam reaktsioon sellisele jutule.

    Aga nüüd selle postituse juurde. Minu meelest tegid Sa viimases lauses suure vea: “Aga ma pingutan edasi, äkki olukord paraneb.” Huvitav, miks Sa ei kirjutanud “pingutan edasi, et olukorda parandada”? Sest seda, et olukord iseenesest muutuma ei hakka tead Sa ju isegi väga hästi. Mina kui inimene, kes aastaid polnud oma peegelpildiga rahul ja nüüd viimased aastad on olnud väga rahul (kuigi visuaalne muutus pole teab mis suur) soovitan järgmist: unusta ära kaal. Kui sul pole just 20+ ülekilo, on kaal lihtsalt üks number, mida on lihtne mõjutada. Nälgid päeva – kilo läinud. Nälgid kuu, saavutad mingi maagilise numbri, aga näed sealjuures ikkagi pehme ja lodev välja (vabandust kui see nüüd liiga otsekohene oli, aga ma räägin omast kogemusest ka). Ja mis kiiresti läinud, see kiiresti tagasi. Oluline on püsiv elustiili muutus (sest mõtle ise, kaua Sa pole endaga rahul olnud ja kaua Sa oled Üritanud midagi muuta – ja tulemus…?). Toitumise ülevaatamist alusta sellest, et selgita välja oma kehale vajalik ööpäevane kalorite arv ja sinna juurde siis treeningpäevadel ja treeninguvabadel päevadel vajalikud lisakalorid. Väga tõenäoline, et peaksid tegelikult sööma üle 2000 kcal ööpäevas. Ja see vajalik kalorite arv tuleb omakorda jagada süsivesikute, rasvade ja valgu vahel. Ja siis tuleb kõige raskem osa – see on TOHUTU suur kogus kvaliteetset ja puhast toitu, mille söömisega, ma tunnistan ausalt, mina iga päev hakkama ei saagi. Lihtsalt liiga palju toitu on. Aga jällegi oluline meelespidada, et see on kõik puhas kvaliteetne toit. Kindlasti on kogu see jutt Sulle tegelikult tuttav ja kui ei ole siis asu guugeldama ja tee oma elus see suurpärane muutus. Ausalt öeldes mulle küll oleks meeldinud kõik need aastad, mis ma nälgisin, hoopis korralikult süüa:D (ja sealjuures hea välja näha). Mis trenni puudutab siis samuti, otsi internetist kodus tehtavaid harjutusi, neid on nii palju lisaks kätekõverdustele (ja igasugu modifitseeritud kätekõverdustele – nt pane järgmine kord jalad tooli peale ja proovi nii…). Minul oleks raske kodus trenni tegemiseks motivatsiooni leida, aga see pole võimatu ja tundub, et Sul sellega probleemi pole nii et pane endale 3–4 korraks nädalas korralik umbes tunnine treeningkava kokku ja anna tuld. Ja tulemuste jälgimiseks kasuta peeglit ja mõõdulinti – usu mind, on palju tõhusam ja püsivam kui kaalumine. Eriti soovitan lugeda ka http://www.fitness.ee foorumit ja artikleid.
    Noh ja siia pika targutamise lõppu võiks ju lisada ka mõned motivatsiooniklišeed nagu ‘be the change you want to see’; ‘if you change nothing, nothing changes’; ‘don’t expect results for work you didn’t do’ ja muidugi klassika ‘you CAN do it!’ :)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Tänan õnnitluste eest.

      Vanaemaga ongi nii, et üldiselt ma ignoreerin, aga sünnipäeval ei olnud ma selleks valmis. Aga vahel ma tunnen, et ma peaksin või võiksin end kehtestada. Olen talle öelnud, et meist keegi pole surematu, et kunagi ju ei tea. Sama hästi võin ju ka mina homne päev surra (nt auto alla jääda või midagi). See pani ta mõtlema ja mõndaaeda ta ei rääkinud nii. Isa soovitas asja naljaks pöörata. (“Kuidas ta ei näe, sai ju suure TV.”)
      Eks ma olen vanaema unarusse jätnud. Pole talle ammu kirjutanud ega ise ühendust võtnud ja talveaeg on ka tulemas, tal on palju üksi istumist. Püüan temaga ka tegeleda.

      Tegid õige märkuse selle “äkki olukord paraneb” asjaga. Ma kahtlen oma võimetes ja arvan, et minusugune väike inimene ei suuda midagi muuta. Ja jooksmine ka ei õnnestu, ei suuda end sundida enam. :D Aga… Nüüd, kui ma olen teadlik oma veast, siis püüan end käsile võtta… “Minu tulevik on minu kätes ja minu teha.”

      Kaalu-värk. Mul ülekilosid pole (v.a see üks kilo, mis vahel on ja vahel mitte). Ma mingit kaalunumbrit pole prioriteediks seadnud (aga olen jäänud vaatama oma vanu pilte, kus ma kaalusin 50 kg ja siis on tekkinud väike igatsus toonase numbri järele, aga ma pole ju enam plikake). :D
      Peeglist vastu vaatav kujutis mulle meeldib. Sellega pole probleeme.
      Aga piltide pealt vastu vaatav kujutis ei meeldi mulle üldse. Seega peaksin ju nt iga päev end pildistama ja siis parendama olukorda (samal ajal), et siis ühel hetkel meeldin endale.

      Mõõtmisega on see, et seda ma kardan. Kardan nagu tuld. Mul on väga vanad mõõtmise andmed ja kui ma end nüüd mõõdan, siis saan hoopis suuremad numbrid ja mul on suur kiusatus kõrvutada neid numbreid vanade numbritega ja siis langen ma masendusse, sest muutus on väga suur ja väga ebasoodsas suunas.

      Mõõdikud on:
      1. kaal – kasutan, aga ei ole prioriteet (võiks muuta)
      2. peegel – olen rahul sealt nähtuga
      3. fotod endast – kriis ja paanika, vajab muutmist
      4. mõõtmine – kardan, ei kasuta seda
      5. enda visuaalne hindamine – täitsa ok
      6. teiste kommentaarid – keegi ei kommenteeri, hoian inimestest eemale. :D
      7. vanad riided – need jäid Eestisse ja väiksed asjad viskasin ära (hetkel mahun veel oma riietesse, aga teksased on sellised kriitilised mõõdikud, aga veel mahun sinna).

      Tulemus 7-st mõõdikust üks on väga halb, üks on halb, üks on piiri peal. Reaalselt kasutan 1., 2., 3., 5., 7. – viit mõõdikut. Viiest mõõdikust kolme tulemustega võiks tegeleda. Jah. “Õige pisike”, “nano-probleem” on. :D Ok, probleem on võib-olla suurem, aga tegelen nano-aktiivsusega. :D

      Ma arvan, et kui ma regulaarselt jooksmas käiksin, siis oleks tulemus juba väga hea. Aga ma pole veel sellega suutnud hakkama saada.
      Kodus treenimine on nüüd raskendatud, sest mul pole rutiini ja see ei saagi tekkida, sest ema tuleb oma ootamatustega. (Seda kommentaari kirjutades on ta oma 10 korda käinud ja küsinud midagi. Kutsunud sööma, õpetanud, kuidas vannis käimise ajaks oma riided sättida, oma pangakontoga peaksin tegema, küsis pangakonto numbrit ja koode ja asju, midagi oli veel, aga ei mäleta… Selline tunne, et üritab mind arvutist ära kiskuda, aga ajastus on totaalselt vale. Ajab mind vaid närvi. Ma tahan siin end väljendada ja tegeleda oma probleemidega, kaardistada olukorda, teha hinnanguid, tegeleda mõttetööga, aga tema käib ja segab.)

      Tegelikult ei tahaks enda välimusele palju aega kulutada. Prioriteet on ikkagi töö leida ja end arendada. Ja kui keha on ilus, ega siis nägu sellest muutu.
      Lugesin, et motivatsiooniga on selline lugu, et see kulub ära. Kõige tõhusam on töötada ühe eesmärgiga korraga, pingutada ühe asjaga, sest vastasel juhul motivatsioon langeb ja miski ei õnnestu.
      Seega… Püüan keskenduda töö leidmisele ja sellest blogist ei saa trenniblogi ja minu keha muutumise blogi. (Aga, ma virisen edasi, et olen paks ja kole jne…) :D

      http://www.liigume.ee/uudised/kuidas-treenida-tahtej%C3%B5udu-

      Enda laiskuse vabanduseks veel see ka, et kui ma näen normaalne välja (sale jne), siis inimesed hakkavad arvama, et ma olen normaalne, aga ma tegelikult ei ole. :D (Kuigi töö leidmiseks vist tuleks pinguta… Ma nüüd ei teagi. Olen segaduses natuke.)

      Aga ma seda keha kujundamise projekti küll praegu nii suurelt käsile ei võta. Esmalt summeerin oma päevased kalorid kokku ja vaatan, kas peaksin vähendama seda või mitte ja võib-olla hakkan hoolikamalt sättima söömist (kindlatele kellaaegadele ja õiged kogused).
      Võtan aktiivselt käsile kätekõverduste projekti ja kõhulihaste trenasööri projekti ning pingutan mingi kindla arvu jooksmisi (idee on, et kuu lõikes ja 7 jooksmist oleks ok).

      Olen tänulik põhjaliku kommentaari eest. Ja selle eest, et tuletasid mulle meelde, et minu elu on minu kätes, mitte hea õnne asi. :D Natuke hirmutav on mõelda, et ma nüüd peaksin reaalselt töö otsimise ja keele õppimise käsile võtma (aktiivselt sellega tegelema). :D Ma lähen nurka ja kardan natuke ja siis hakkan vaikselt tegutsema. :D

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>