Kallis sõber…

Kallis sõber Blogi, ma pean ikka sulle kurtma.

Asi on niiviisi, et mulle ei mahu pähe, et nii paljud inimesed (sry, mehed või mehelaadsed-olevused) minuga nii teevad. Lihtsalt ei vasta mulle. Minul tekib huvi ja neil nagu oleks ka huvi ja siis järsku… Vaikus. Mitte midagi. Kirjutan ühe kirja. Vastust pole. Ootan 5 päeva (seitsme päeva jagu kannatust mul pole). Ja siis kirjutan uue kirja. Tagasaihoidliku, paar rida ja üks küsimus, et miks enam ei kirjuta. Ja vastust ei tule ja ei tulegi.

Kas ma olen mingi suvaline küla lits, et mulle pole vajagi vastata? (Ok, see oli emotsionaalne väljendus.) Aga noh… Miks nad küll minuga nii teevad?

Ma tunnen end nii pahasti. Tunnen end nii väikse, ebaolulise ja rumalana. Tühisena. Kas nad naudivad seda? Kas niimoodi sellised “omast arust ägedad mehed” oma ego toidavadki? Minusuguse lihtsa inimese kannatuste arvelt.

Näin ma liiga enesekindlana ja nad tunnevad vajadust mulle koht kätte näidata. Või nad elavad minu peal välja kogu oma viha, mida on neile tekitanud kõik need ilusad barbid baarides ja klubides?

Rumal ma olen. Ei vaidle vastu, aga kas see annab õiguse teise inimesega nii ülbelt käituda?

Võib-olla on asi minus. Äkki olen samasugune (kuigi ei tunnista seda endale).

Mul on nii paha. Ma tunnen ennast nii halvasti selle pärast. Ma kujutan endale ette, et minu pikki kirju loetakse kobaras koos ja naerdakse iga mu sõna peale. Tobe tunne on.

Ma püüan sellele mitte mõelda. Lihtsalt üks meessoost isik, kes ei vasta mu kirjadele.

***

Ma sain väikse töö-otsa. Ema sõbranna juures käisin koristamas tund-aega. Võin veel sinna minna. Saab natuke raha. Olulisem oli see, et sain suhelda. Pidin pingutama inglise keelt ja paar sõna sain ka taani keeles öelda. Raske on. Inglise keel ka ei tule. Peaksin hakkama kirjutama inglise keeles ja mõtlema ka inglise keeles. Aga…

***

Täna läksid ka mõtted sellele noormehele, kes enam ei kirjuta.

Aitasin ema. Lootsin, et saan mõtted mujale. Jah, sain küll, aga kui tuppa tulen, siis olen jälle oma mõtetes kinni. Oleks vaja keelt õppida, aga mina… Mina mõtlen, et mis pagana pärast jälle mul siis nii läks. Kaua võib? Mitu korda ma ämbrisse astun, enne kui leian selle õige?

Ma olen nii kole vihane. Tahaksin kustutada kõik tema kirjad ja tahaksin ta kustutada ka oma FB-st. Aga see oleks vist liiga rutakas. Imelik on see, et õnne ta mulle soovis. Ja FB sõprust ei lõpeta. Miks? Kui ma nii ebameeldiv olen, et kirjale ei suvatse vastata, siis miks ma peaksin rippuma tema FB sõbralistis? (Sest mul on seal ilusad pildid, pildid, kus ma olen kogemata ilus olnud?)

See on ka kummaline, et ma kiindun inimestesse liiga kiiresti ja liiga tugevalt. Ma ei tahaks seda.

Peaksin hakkama ülbeks mutiks. Selliseks, kellel on tegelikult ka suva. Kes ise ei hakka vastama. Teen ennast ilusaks ja siis “juhuslikult” kohtun selle noormehega, kes ei vasta ja siis saadan ta pikalt. Jah, kahetsegu siis, et mulle nii tegi. :D (Ratsionaalselt oleks see mõttetu tegevus.)

Võib-olla, kui mul oleks elu, siis oleks mul suva. Siis läheksin ma oma sõpradega välja ja ei märkakski, et üks inimene ei kirjuta mulle enam. Või kui mul oleks töö ja palju tegevusi, siis ka oleks mul suva. Aga hetkel pole mul midagi. Suur masendus ja jõuetus ja tühjus.

***

Jooksmas püüan käia. Nüüd lubati nädala jagu ilusaid ilmasid. Püüan jooksmas käia. Aga enam ei jõua joosta. Neid sektorid, mis ma kaks nädalat tagasi jooksin, ei suuda ma enam joosta. Lihtsalt pole jõudu. Hakkan hingeldama ja tekib hirm, et kukun kokku. Ma pole enam esimeses nooruses, et saaksin riskida ja joosta viimase piirini.

Kätekõverdused tulevad ka nii raskelt. Ei, ma ei loobu neist, aga see kõik on nagu piin. Ma ei naudi seda. Jooksmist ka ei naudi, aga ilmad on olnud ilusad ja päike on olnud soe.

***

Vahel tahaks kurta. Tahaks kellegagi rääkida. Öelda, kui halvasti ma end tunnen ja siis see keegi ütleks, et ma olen ikkagi tubli ja saan hakkama ja kõik saab veel korda ja kõik läheb hästi jne…

Seda isiklikku fän-klubi tahaks. :D Ei saa siis ve? :D

***

Kui ma olen närvis (nagu nt praegu), siis ei edene sõnade õppimine ka. Midagi ei jää meelde…

***

Mulle meenus, et vähemalt ühel korral olen mina olnud see, kes enam ei vasta. Üks noormees Soomes, kellega me kirjutasime Skypes ja tutvusime Okcupid.com-s. Ma püüdsin temaga kirjutada, aga ta käis nii peale, et peaksime videokõnesid tegema ja rääkis, et kui ma oleksin seal, siis oleks tore. Ja kuna mina temale külla lähen ja kuna mina tema juurde kolin. Minu jaoks oli see natuke pealetükkiv. Ma mainisin talle, aga ta ütles, et tema kasutab “if” vormi (vahel ei paistnud välja see). Igatahes jah… Ma ei tahtnud temaga enam rääkida.

Aga ikkagi. Paha on olla selle teise poole olukorras. St olla see, keda eiratakse. Aga mul tuleb vist hakata seda nautima, sest tundub, et see hakkab kujunema traditsiooniks. :D

***

Mulle kirjutas FB üks TTÜ kursavenna sõber (FB ütleb, et see nii on, aga noormees on minu jaoks täiesti tundmatu). Kirjutas ühe luuletuse. Ma ei tea, kas see on mingi mass-postitus või viirus või midagi, aga armas on ikka. Muidu võib-olla vastaks, aga enam ei hakka vastama, sest kindlasti kujuneks see taas nii, et mina olen see, kes kirja ootama jääb. Noh, et mind saadetakse vaikselt (vaikides) musta kohta.

Aga luuletus on armas ja seal kirjutatakse kellegi “Sinu silmadest” (mina tahan mõelda, et minu silmadest) :D ja lõpus on “kahjuks ma sind ei tea”.

***

Minu elus väikseid asju ikka juhtub. Päris igav ei ole. Aga hetkel ei lähe minu elu nii nagu ma tahaksin, et see läheks. Mul on motivatsiooni puudus (motivatsiooni põud). :D

R soovis ka mulle õnne FB-s. Ajajoonele on vist lihtsam kirjutada, kui sõnum saata. Mina üldiselt kasutan sõnumit. Lihtsalt soovis õnne ja kõik. Ta vist ei taha enam minuga rääkida. Sai aru, et meil pole enam millestki rääkida. :D

Ma peaks hakkama treenima end vanatüdrukuks, aga äkki alguses püüaks end õnnelikuks vanatüdrukuks treenida. Selline tore inimene, kes ei ole suhtes ja lihtsalt räägib teiste inimestega. Mulle meeldiks tegelikult, et teised minuga räägiks, sest mina ei oska hästi rääkida ja kui ma rääkima hakkan või kui ma kirjutama hakkan, siis inimesed kaovad. Ei tea miks? :D

Aga ma püüan nüüdsest suu rohkem kinni hoida. Õpin küsimused selgeks ja lasen teistel rääkida. Äkki on mõni youtube video, mis õpetab aktiivset kuulamist. Kuidas panna teised inimesed rääkima. :D

***

Tegelikult peaksin keelt õppima.

***

Täna ma poole sõnaga mainisin emale, et ma ei suuda endale tööd otsida, aga ma ei öelnud talle otse, et nüüdsest juhib tema töö-otsimise protsessi. :D Ma olen väga arg tüdruk. Äkki kirjutaks emale kirja? :D

***

Minny sõber Blogi vastab: “Jah, sa oled väga tubli ja sa saad hakkama. Kõik saab korda. Õnn on sinu poole teel, aga ta on väga suur ja see võtab tal palju aega.” :D

***

Naksitrall Muhv saatis endale kirju. Ma peaksin ka seda tegema. Siis vast saaksin ka aru, miks minu kirjadele ühel hetkel enam ei vastata. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Kallis sõber…

  1. M. kirjutab:

    Mulle meenuvad iidsed ajad kui suhtlemiseks kasutati veel MSN messengeri. Mäletad?:D Ühesõnaga, oli minulgi seal ÜKS noormees. Võõras. Ma ei mäletagi kuidas ta sinna sattus, aga olemas ta seal oli ja siis me õhtuti suhtlesime. Tunde. Ja ma mäletan, kuidas ma reaalselt istusin (ma usun, et samuti tunde) arvutis ja vahtisin seda MSNi akent, et ta online’i tuleks ja siis minuga suhtlema hakkaks. Vahel tegin ka ise esimese sammu. Ja ma elasin seda kõike tohutult läbi. Noh nagu päriselt olekski suhe või nii…
    Nüüd tagasi vaadates (vanema ja loodetavasti pisutki targemana) julgen järeldada, et ilmselt ongi suhteliselt naiselik selliseid asju nii tugevalt läbi elada. Olen kusagilt lugenud, et naistel on siuke komme, et hästi kiiresti hakatakse endale meeldivaid asju ettekujutama. Nt kohtutakse kena välimusega mehega ja siis juba kujutatakse ette kui hea isa temast ühel päeval saab. Ja kui siis see üks päev peakski kätte jõudma ja selgub, et tüüpi ei huvita lapsed üldse, siis naine SÜÜDISTAB seda meest, et mismõttes sa jätsid mulje, et sust saab hea isa ja tegelikult oled hoolimatu (kuigi mees ju tegelikult ei väitnud kunagi laste kohta midagi ja väga võimalik, et naine ei küsinud ka, sest ta elas oma kujutlustes) – no see on selline väga kistud näide, aga vast arusaadav. Ma usun, et tol ajal, kui mina seal arvutiekraani ees seda ühte ja ainust ootasin, oli temal neid tšikke seal MSNis kümneid. Lihtsalt igaüks ehk ei olnud niimoodi kohe varnast võtta nagu mina. Ja siinkohal ma arvan, et su arutluskäik on õige sealt maalt, et kui sul oleks muud tegevust, oleks sul suva. Ja siit ka minu järgmine mõte – kas sa oled uurinud mingisuguseid Taani tutvumisportaale? Lihtsalt lõbupärast, kindlasti MITTE tõsise suhte eesmärgil (see tuleb siis kui tuleb, otsida pole mõtet). Saaksid keeli harjutada ja võib-olla ka mõne uue tuttava? (Samas, võib-olla on see täiesti kohutav mõte, ma pole ise kunagi ei kohalikes ega välismaistes tutvumisportaalides olnud). Ja siis veel see, ka, et küll kõik hakkab hästi minema, keskendu endale ja siis loksuvad ka ülejäänud asjad paika:)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Väga hea näite tõid. Mõte ka täiesti arusaadav.

      Huvitav, kas seda naiselikku ettekujutamist ja eeldamist on võimalik kuidagi ära treenida, et see ei tekiks. Või kuidagi vältida seda. Täitsa hirmutab mind. Vähemalt ma saaksin olla tähelepanelikum selles osas. Analüüsides peaks ju selguma, mida ma olen vaid eeldanud ja mille kohta on mul selged faktid.

      Taani tutvumisportaale ma ei tea. Okcupid.com-s panin enda asukohaks Taani ja siis hakkas (vähemalt üks Taani noormees mulle kirjutama). Tegemist oli poisikesega 18-aastane. Ja üldiselt ma kardan välismaa tutvumisportaale, sest keel ei ole selge ja seal on oluliselt suurem tõenäosus mingi hullu otsa sattuda. Ma tõmban selliseid ligi nagu magnet. :D

      Aga see muud tegevused koht… Täitsa uskumatu. Kui ma kirjutasin, et kõik on halvasti ja midagi ei edene. Ma ise polnud ka eriti midagi teinud, et midagi edenema hakkaks. Seega ei saanud ju loota ega unistada, et midagi edenema hakkab… Ja siis järsku…
      Ema sõbranna küsis abi. Aitasin tal koristada ja sain natuke raha. Nüüd küsis veel abi koristamisega ja loomade toitmisega. Muidugi läksin (et mugavustsoonist välja saada). Täna läks pool päeva seal ja siis pesin kodus aknaid ja nipet-näpet veel. (Õppida pole veel jõudnud.) Aga…

      Point: Täna olin end tegevustesse matnud ja õhtul meili vaadates nägin, et noormees ikka kirjutas. Tal oli kiire. Ma olin nii kindel, et ta on mu vaikselt maha kandnud, aga hoopis kiire oli. :D Ma ise tööl ei käi ja tegevust pole, siis on ajal hoopis teine mõõde. Aga kui tegevust on palju, siis on üks tegevusi täis nädal umbes sama pikk kui minu üks päev.

      Poindi point: :D Tegevused aitavad.

      Üks raamat oli, kus inimene ütles kõigele “ja”, film ka vist. Kui see on vähegi motiveeriv, siis peaksin vist ligi võtma. :D (See paneks tegutsema ja elu läheks ka vist rööpasse.)

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>