Niisama

Ma vist ei või täpsustada, mis “võistluse” mu magistritöö võitis. (Aga see ei ole “lasteaia mängud”, vaid riiklikul tasandil suur asi (ühe ministeeriumi esindaja oli hindajate hulgas, muidugi ma ei tea, kuidas tema hindas).)

Sain raha. Ma pole veel vaadanud, kas ülekanne on tulnud. (Mu ema arvutas summa kohe DKK-desse.) Ma jälle tunnen, et äkki ma pole seda väärt. :D Ma kardan, et öetakse, et see on eksitus ja nõutakse raha tagasi. Seega ma lasen asjal lihtsalt n-ö laagerduda.

Sel korral on hindajatel olnud palju aega tööde lugemiseks (ma ei tea jätkuvalt, kui palju neid töid oli). Igaljuhul, ma ei saa öelda, et neil polnud aega ja nad ei näinud mu tööd põhjalikult. Ka ei saa ma öelda, et otsus on kallutatud (minu kasuks), sest minul polnud nendega mingit seost. Mina ei teadnud üldse, et mu töö konkureerib kusagil. Tööde saatjaga polnud mul ka mingit kontakti (ta pigem hoidis pöialt oma juhendatud töödele, kui üldse päialt hoidis). Tundub, et see võit oli igati minule.

***

See võit avab mulle palju uksi. Nt ma võin kirjutada artikli oma töö kohta ja see avaldatakse. Mul on õigus esineda ühe peaaegu minu eriala Eesti organisatsiooni koosolekul (üldkoosolekul…). (Suured ninad, kriitilised ja väga arukad inimesed kuulaksid mind. Ma kujutan ette, et pärast laseksid mu oma küsimustega sõelapõhjaks.) :D

Aga see kõik on Eestis. Mina olen siin Taanis. See kõik vajab julgust ja kindlat sihti, aga mina olen jänku ja olen natuke kaotsi läinud. :D

Olen mõelnud, et äkki see on märk, et nüüd on aeg tagasi Eestisse minna. Sest võiduraha on selles suuruses, et ma saan pileti Eestisse. (Tegelikult edasi-tagasi pileti.) Autasustamine on detsembris.

Samas siin Taanis on ka asjad liikuma hakanud. Ma küll ei saa riigilt raha (praegu), aga detsembris on mul kaks kohtumist.

  1. Töövahenduse firmaga on kohtumine. Nad vaatavad mu üle ja tutvustavad oma ettevõtete. See, et nad kutsusid mu välja tähendab seda, et nad on esialgse info põhjal nõus minu töökäsi vahendama.
  2. Ametiühingu kaudu saan karjäärinõustamist. Ka detsembris on kohtumine. Keelepraktika igaljuhul, kui muud kasu ma neist välja ei suuda pigistada. :D Ametiühing kaks esimest kuud minult tasu ei võta, aga teenuseid pakutakse küll.

Kõlab klišeena (kulunud väljandina), aga…. Öeldakse, et sellistes olukordades kuula oma südame häält (mina olen tavaliselt lähenenud asjale ratsionaalselt.) :D

Mina tunnen ja tahan siia jääda. Ei taha Eestisse auhinda (loe: au ja kiitust) vastu võtma minna, ei taha seda hetkelist tähelepanu (ei oska seda praegu enda kasuks pöörata). Seda võidetud raha (kui ta minule jääb, siis ei tahaks ma niisama kulutada. Tahaks selle investeerida eriliselt või kulutada, millelegi erilisele. Hetkel pole aimugi, mis see olla võiks.)

***

Praegu olen ma täiesti segaduses. Mul on nii palju uksi avatud, aga ükski neist pole easy way. Mul ei ole ka kindlaid eesmärke, millele tuginedes teha valik.

Minu päevane aeg on piiratud. Ühes päevas on 24 tundi, kuid ma vajan uneaega ja siis on ka muid kohustusi. Ja oma tegevuste jaoks jääv aeg on natuke mõjutatav, kuid igaljuhul väiksem kui 24 tundi. :D

Tegvused, mille vahel ma valima pean:

  1. taani keele õppimine, uued sõnad ja harjutused õpikust
  2. inglise keeles rääkimise harjutamine, detsembris on mul kaks vestlust (taani keelt ma selleks ajaks nii selgeks ei saa)
  3. inglise keele õppimine, erialase teksti lugemine
  4. oma eriala kohta info otsimine, kuidas on reguleeritud minu eriala Taanis, kuidas on minu erialane terminoloogia Taanis jne… (miljon tundi mööda internetti ja google translate‘i piinamine, kulutamine) :D
  5. kass vajab hoolt (hambad, kostüüm, mängimine, tähelepanu jne)
  6. koer tahab ka tähelepanu ja tema karv vajab ka hooldust
  7. oma mõtted vajavad selgeks mõtlemist, eesmärgid püstitamist
  8. ….

Peale selle tahaks fun‘i ka. Tahaks sellist mõnusat olemist. Nt eile avastasin ma ühe muusika kanali (TV-s). Päris tore oli seda kuulata ja vaadata, aga siis läksin ma süüa tegema ja minu “mõnus olemine” jäi soiku.

Muusika videode vaatamine TV-st toob mulle pisara silma. Ma ei tea miks. Lapsepõlv meenub. Kui teismeline olin. Enne seda, kui ema välismaale läks, siis käisin koos klassiõdedega ja nende kambaga Illusiooni (kui seal kino oli) kohvikus teed joomas. Seal oli TV ja sealt tuli välismaa muusikavideosid. Ma ei tea, kas teised rääkisid või mida nad tegid, aga mina vaatasin silm-särades neid videosid. (Nii äge oli. Ma olin nii rahul seal. See on vist see kuuluvuse tunne. Selline mõnus olemine, nagu kuuluks kuhugi, mul oli oma koht (diivani serval ja üks toetav ja kaitsev poiss-isane truult minu kõrval. Ma olevat talle meeldinud ja ta oli domineeriv subjekt selles gängis. Lisaks teiste isaste tähelepanu, sest ma olin uus (värske liha) ja ikka fantaseeriti, et kuidas mina oleks…). :D Küll see noorus on ikka vahva. :D

Mäletan, et üks klassiõde ameles pidevalt ja oli vist musitanud peaaegu kõikide poistega sealt gängist. :D Mina olin nagu usklike laps, kes jooksis minema, kui keegi põsemusi tahtis teha. :D

Nüüd kui muusikavideosid TV-st vaatan, siis mõtlen, et nii äge oleks omada ühte noort peret, st ma olen ema ja mul on mees ja siis on meil lapsed ja siis TV-st tuleb muusika ja meie teeme siis koos süüa. :D Ja kuna mul seda pole, siis tekib kurb meel.

Igatahes… Kõik need tohutud emotsioonid koos tirivad silmadest pisarad välja. Minu kiiks. :D

***

Aga ma lähen mõtisklen edasi ja püüan prioriteedid paika panna ja siis sihipäraselt tegutsema hakata. Kaua ma jooksen siin ümber maja, teeks midagi suurt ära lõpuks. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>