Sõbrale

Tere, Sõber. Kirjutan sulle esimest korda. Ei kirjuta tegelikult esimest korda. :D

Täna ei ole mul nagu midagi öelda, aga väga tahaks end väljendada.

Meil sadas ööga lumi maha, homme pidavat ka seda veel olema ja teisipäeval pidavat ära sulama. Sain ikkagi oma lume ka. :D Enne jõulu, aga sain.

Täna ei tunne ma end hästi. Tunnen ennast poolikult. Ma pole aru saanud miks.

Detsembri alguses on mul kohtumine tööjõuvahenduse firmaga. Ma juba kardan. Arvatavasti toimub see inglise keeles. Selle edukas üle elamine sõltub minu praegusest tegevusest. St praegu saan ma seda olukorda muuta, mõjutada. Selleks peaksin ma õppima ja treenima inglise keelt ja end ette valmistama selleks kohtumiseks.

***

Tänane päev kadus nagu ära. Kell on juba nii kaugel, et varsti lähen ma koeraga välja ja siis magama.

Ma olen kuidagi närviline ja jõuetu. Naljakate videode vaatamine ei aja mind naerma. (See on mul üks tuju testimise meetod.) :D

Käisin täna palju Facebook’s. See vast ka viis tuju alla. Ma lootsin, et R kirjutab midagi ja siis ütleb, et ma saan hakkama ja kõik saab korda… Noh, tõstab mu tuju kuidagi, aga näed, ei läinud nii. Oma tuju ei saa panna sõltuvusse teiste inimeste tegevusest või käitumisest. :D Minny tarkusetera.

***

Täna jooksmas ei käinud. Aga lihased on nii valusad ja kanged. Eriti hull on kaela ja seljalihas. Eks mul ole seda arvutis istumist palju.

***

Ma pole veel leidnud seda, mis paneks mu silmad särama. Ei ole olnud seda tunnet, et nüüd olen saanud joonele, et nüüd hakkavad asjad liikuma. Ikka on veel selline sogases vees hulpimise tunne.

Taani keele õppimisega tegin natuke edusamme. Tuupisin pähe neljanda peatüki sõnad. Kuigi tunne on selline, et esimese kolme peatüki sõnad on enamuses meelest läinud. :D Aga ma püüan sellele mitte mõelda, vaid ikka edasi tüürida. Kui saan viimase peatüki ka tehtud, siis alustas otsast peale.

***

Kui ma mõtlen oma olukorrale. Töötu, välismaal, ema kulul, 30-aastane. Siis tekib masendus. Seega väldin ma seda mõtet. Kuigi asutustes käies tuletatakse seda meelde ja visatakse nina peale ja kui nähakse, et minu näos ei liigu ükski lihas, siis üritatakse ikka vunki juurde lisada. Jah, ma teen sõduri nägu, aga kodus nutan patja. On see õige või mitte. Kes seda teab. Ma olen valinud selle tee.

Eks mul ole ka enda olukorra õigustamiseks argumente, aga ma ei tunne vajadust end õigustada võõraste ees. Kui nad arvavad, et nende asi on mulle moraali lugeda ja mind “kasvatada”, siis pole mul ju mõtet oma energiat nende peale kulutada. Tihti jääb mulje, et neil on vaja end kellegi peal välja elada ja siis leiavad nad minu. Lasku aga käia. Mis ei tapa, see teeb tugevaks.

Eks ma ise olen vajunud sellesse kaitse positsiooni. Lihtsalt, on nii kujunenud. Seetõttu näen tihti sõda seal, kus seda pole. Ja hakkan end kaitsma või eemaldun, tõmbun eemale.

Enese kaitsmisega tegelen ma kodus. Kui ema ütleb midagi, mis tunub solvav nt. Aga väljas pool kodu ma kasutan eemaldumise taktikat. Teised ründavad, solvavad, aga nad ei näe, kas see mulle mõjub, kuidas see mulle mõjub ja mis mulle mõjub. Seega nad lahmivad tühja.

Näide nendest vaimsetest rünnakutest.

Jobnet’s (töökeskus). Teenindaja: “Kus sa elad? Kust sa raha saad? Kust sa süüa saad?” Vastan: “Elan ema juures.” Teenindaja: “Sa oled nii vana, sul peaks ikka oma raha olema.” Mina: “Ma tegelen sellega, otsin tööd ja seetõttu tulingi siia.” Ja samas stiilis läks jutt edasi.

***

Soovitud tööga on ka selline asi, et mulle pakutakse ühte asja, aga ma praegu tahaks midagi muud. Ma tahasin füüsilist tööd. Midagi sellist, kus tuleb kohale minna ja rapsida ja siis koju. Töö näidatakse ette ja kõik. Ei oleks seda suhtlemist.

Mulle pakutakse, st töökuulutuse portaalidest tuleb selline töö, kus on vaja suhelda. Aga ma tegelikult ei taha seda. Jah, tööd on vaja, kui reaalselt selline võimalus tuleb (st sellises ametis töötada), siis ok, teen ära. Aga ma ei taha seda.

***

Vahel on selline tunne, et ma rapsin siin täiesti tühja. Tuubin seda taani keelt, loen tunde töökuulutusi. Vaatan erialaseid asju lisaks (kuigi hetkel on erialast villand, ei taha neid asju enam näha).

See ongi vist see, et pole selgeid eesmärke.

***

Kui ma mõtlen, analüüsin, miks ma nii pinges olen. Siis jõuan selleni, et aeg piirab. Samas mul pole ju ühtegi kuupäeva, mis mind piiraks. Ise olen endale mingid ootused seadnud ja kõik.

Need vestlused ka (detsembri vestlused). Ma ei peaks nende pärast ka põdema. Olen see, kes olen. Ma ei saa ju üle oma varju hüpata (väljend). Ma ei saa end muuta ja see poleks ka mõtekas. Kõige olulisem on olla relax ja lihtsalt olla, minna ja vestelda.

Sellistel segastel aegadel oleks jube hea omada ühte sõpra, kes tuletaks mulle meelde, et ma olen juba ok. Et pole aega, mis mind piiraks. Elu on mäng ja täpselt nii huvitav, kui ma selle ise teen. Igaüks on eriline ja omamoodi ja mina ka. Omas kategoorias olen ma suurepärane. Pole olemas katastroofi, lõppu on vaid erinevad olukorrad. Olen juba tulest ja veest läbi käinud ja ellu jäänud, et mind ei murra miski. Vahel saan haiget, aga ei murdu. Pooleks ei lähe, sitke olen. :D

Täna just vaatasin vanu pilte. Vaatasi, kuidas ma põrandal magasi, tekiks oli mu jope ja all oli õhuke pleed. Kaks ööd magasin. Siis vaatasin neid kolimise pilte. Kui oskuslikult ma auto pakkisin. Ühe päevaga vedasi kogu oma koli autosse ja siis Jõgevale.

Mul pole pilte sellest ajast, kui ma elasin korteris, mida ei saanud kütta. Ka talvel. Kuidas ma loputasin jääkülma veega kaenlaaluseid. Jäin elama. Vabatahtlikult seda eksperimenti uuesti ei teeks, aga häda olukorras saaksin hakkama.

Seega, kõik see keele õpe ja vestlused on nohu mu läbielamiste juures. Kui ma ebaõnnestun, siis soe voodi ikka ootab mind kodus, süüa saan. Ja olen ühe kogemuse võrra rikkam. Seega tuult tiibadesse ja edasi.

Ma kirjutan jälle ise-endale motivatsiooni kõnet. :D Eks ma olengi siin ise-enda suurim sõber. :D

***

Mul on vahel raske aeg. No, on nii, et tuju läheb nulli ja mustad mõtted tulevad peale ja pole endast edulugusid rääkida. Jah… Filmides saadakse sellest üle tundidega, minutitega (film ei kest üldiselt üle kolme tunni). Aga päris elus kestavad need masenduse perioodid ikka päevi, kuid. Mõni kord ka aastaid.

***

Ma olen mõelnud, et kui keegi kirjutab midagi negatiivset, masendavat. Noh, nagu mina vahel… (Stiilis “ma ei taha enam elada”). Siis mida vastata? Ma olen ikka kohmetuks muutunud, sest ma ei oska midagi vastata. Ma ei saa ju õli tulle valada ja öelda, et sa oled masendav ja ma olen sinus pettunud. Ma ei tahaks ka liialdada või öelda, midagi ebasiirast või kulunut. Aga mul on kurb seda lugeda. Isegi raske, sest tavaliselt ma hoolin neist inimestest mingilgi moel.

Mõtlesin, et mida mina siis kuulda tahaks… Nt R ütles mulle, et sinu elu, ise tead, mis sa sellega teed. (Siis, kui ma ütlesin, et ma ei jaksa enam elada. Enne Tallinnasse minemist.) Tundub jõhker, aga see oli täpselt see õige asi. Täpselt see, mida ma sellel hetkel vajasin. Vajasin ausat vastust, ausat tagasisidet ja seda, et mind mõistetaks või toetataks. Mina sain lugesin väljas sellest, et “see on sinu otsus ja sinu valik ja kui sa tõesti nii arvad, siis on see õige”. Ta vist lisas, et temal oleks küll kahju (või ma ise eeldasi). :D

Ma ise ei julgeks nii öelda. R hiljem rääkis, et ta kardab, et teda kasutatakse ära või et temaga manipuleeritakse. Noh, et see on tema hirm ja seetõttu ta ka nii ütles. Ja siis ütles, et tema ei saa vastutada millegi eest, mida keegi teine teeb. Mõnes mõttes täiesti õige, aga mina inimesena nii ei suudaks. Ma tunneksin ikka vastutust, kui keegi ütleb, et tahab enesetappu teha ja ma isegi ei ole püüdnud teda takistada või teda ümber veenda midagi..

***

Ma olen mõelnud, et kui ma midagi negatiivset kirjutan. Stiilis “elu on nõme ja raske ja masendav jne”. Siis ma sooviksin tagasisideks (kui üldse), et “lugesin läbi”, “loodan, et see on vaid ajutine halb tuju, mis varsti on üle läinud”, “homme paistab päike”…

***

Lugesin täna, et prints Charles esitab küsimusi (see teeb temast hea suhtleja) ja seega räägib ta endast ka vähe. Ja siis oli seal veel, et kui koguaeg vaid endast räägitakse, et siis on igav, kuulaja väsib ära.

Paljud blogijad lõpetavad postituse sellega “mida teie arvate, kuidas teil on”. :D Mulle see pole meeldinud. Ma ei tea. Mul tekib kohe ettekujutus, et see blogija on nagu suure auditooriumi ees (arvab endast, et ta on staar, oraakel, Oprah… teistest ülemat või kõrgemat)… Minu kiiks. Seega ma nii ei taha oma postitust lõpetada.

Ma lõpetan niiviisi, et keda teema huvitab ja kellel mõtteid tekib või midagi, siis jätkake seda (kasvõi oma peas). Kuigi alati olen rõõmus ka tagasiside eest. Ehk siis, võib ka siin kommentaaridena mõtet edasi arendada.

Üritasin siin üle saada, sellest vaid endast rääkimisest. Aga sellest vist ei saa ümber. See blogi olengi mina ja kes seda on lugema jäänud, sellele see sobib (just sellisena nagu see on). Kes seda ei loe, see ei loe ja l´polegi vaja, et ta loeks. :D

Nüüd lume sisse koeraga jalutama. Hakkan skafandrit selga ajama. :D Jeiii…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>