Mitu teemat

Täna ma koeraga ei jaluta. Vabapäev. :)

***

Püüan end kasvatada sallivamaks. Üks kursaõde tegi magistritöö umbes samal teemal nagu mina. Minu juhendaja puutus kokku ka tema tööga. Sain juhendajalt tagasisidet. Ai, mulle nii meeldib mu juhendaja otsekohesus ja konkreetsus.

Ta kirjutas, mis olid selle teise töö tugevused ja mis olid minu töö tugevused. Esialgu oli mul raske lugeda, et teisel töö olid tugevused. :D Ma laadisin selle teise töö endale arvutisse ja lugesin. Viskasin kiiruga pilgu peale ja andsin tollele laastava hinnangu.

Pärast laastavat hinnangut (oma peas, st ei läinud maailmale kuulutama oma hinnangut), sain ma teada juhendaja hinnangu (noh, selle, mis oli selles teises töös hästi, st paremini, kui minu töös).

Ma austan oma juhendajat, seega ma ei suutnud (oma peas) tema seisukohti ümber lükata. Ta on targem ja kogenum kui mina (see on mul testitud juba). Samas ei tahtnud ma tunda, olla ka juhendaja kooriks. St enda laastavat hinnagut tühistada.

Nüüd ma võtsingi kätte ja hakkasin seda teist tööd põhalikult lugema. Loen vähe korraga. Pool tööd olen läbi lugenud.

Eesmärk: püüan olla võimalikult objektiivselt skeptiline ja kujundada oma arvamuse. Seda tööd lugedes püüan mitte võtta seisukohta, et mu juhendajal on 100% õigus (ta esitaski oma või komisjoni arvamuse).

Sallivus: Kuna teine töö on kirjutatud umbes samal teemal nagu minu töö, siis on nagu väike konkurents. (Tegelikult pole, aga tunne on selline.) Minu jaoks on tõsine väljakutse lugeda seda tööd nagu hea kolleegi edukat kirjatükki. Ikka kipun otsima selles töös vigu ja fakte, et minu töö on parem. :D

Aga ma teen juba edusamme. Viimastest loetud peatükkidest olen noppinud välja huvitavaid mõtteid. Olen ka mõelnud, et võiksin asja sügavamalt uurida ja korjata kokku olulised leiud tema tööst ja siis oma tööst ja siis need kokku panna ja tulemuseks peaks olema mingi põhjalikum teaduslik produkt.

Kuigi me kirjutasime umbes samal teemal, siis tööde ülesehitus on totaalselt erinev (üks-teist täiendav). Oleme lähenenud samale probleemile erinevatest külgedest. Tema tööd lugedes olen ma avastanud palju seoseid, mida ma oma tööd kirjutades ei pannud üldse tähele… Mingi väike hasart on tekkinud. (Aga jälle vales suunas. Ma ei taha ju teadust teha, tahan praktikaga tegeleda.) :D

***

Täna käisin ka jooksmas. (Eile jooksin 1h ja 5 min, päike paistis, mõnus. Täna jooksin 1h 8 min, vihma sadas, tugev tuul oli, puhus soolast vihma silma, silmad valutasid, ei saanud lahtigi hoida, jooksin nagu pime. Homme ei taha jooksma minna.) :D

***

Närviline olen. Kui närv pingule läheb, siis (mõnikord) hakkab mul paha, süda läheb pahaks (nagu nt praegu). Võib-olla on vedelikust puudu. Ma eriti vett ei joo, ainul kohv (kohvijoojate jaoks, kohvi-maitseline vesi) ja tee. Mõlemad viivad organismist vett välja, seega…

***
Mehed. :D I kirjutas mulle ikkagi vastu. Nii tore. Kursaõde kirjutas ka. See oli üks (ütlematagi) vahva päev mul. Ja Eestist helistati, küsiti, kas ma lähen oma õnnitlustele järgi (magistritöö võit), saaksin tasuta ühel suurel konverentsil osaleda, kus kuulutatakse ka võitjad välja.

Aga see I… Arvatavasti mõtlen ma üle.

Kui ma ei mõtleks edasi, vaid lihtsalt oleks, siis mulle tundub, et ma nagu lollitaks inimest. L-ga jäi mul küll tunne, et ma tegin valesti. Et temaga suhtlemisega andsin talle lootust, aga tegelikult poleks pidanud talle lootust andma.

I kirjutab kirja lõppu “Sinu I” ja ma kirjutan ka kirja lõppu “Sinu E”. Aga see on vist selge märk suhte soovist. Kuid seda soovi nagu ei ole või…

I kirjutab ka, et tahab mind kaissu võtta või tahab minu kaisus olla… See viitab ka nagu mingile tärkavale armastuse suhtele.

Aga, aga, aga…

Mul on miljon hirmu.

  1. I on minust 9 aastat vanem. Jah, ma olen friik. Kord on keegi minu jaoks liiga noor ja kord liiga vana.
  2. Mõtlen, et I on peagi 40, aga ma ei taha veel lapsi, aga kui oodata, siis võib tema poolt asi riskiks minna.
  3. Mõtlen, et H oli minust 3 aastat vanem, eks oli 2 aastat (tegelt 1 aasta 11 kuud) vanem, R oli üks aasta venem… Olen nõudlikuks muutunud vist… Nagu laevade pommitamine – on see vanuse asi. :D
  4. Ma ei tunne I-d veel. Ma ei tea, kas ta meeldiks mulle, kui ma peaks temaga iga päev koos olema. Hetke info kohaselt ma ei tea kujuta end küll ette temaga koos kiiktoolis kiikumist ja maailma asjade arutamist (loe: pensionipõli). Aga see asi võib laksust muutuda, kui kohtume. Ennegi nii juhtunud.
  5. Ma ei taha alustada suhet, millel pole potensiaali kaua kesta (koos olla kuni kortsudeni ja sealt veel edasi). Samas, kuidas ma saan praegu seda prognoosida. Nii pikaajalised prognoosid ei lähe enamasti täppi…
  6. Kui mul ei tekigi I-ga neid liblikaid, mis tekkisid R-ga ja H-ga ja ma ikkagi hakkan I-ga peret looma, siis äkki mul jääb saamata see noor Brad Pitt. :D (loe: unistuste elu või selle lähedane, tõeline armastus).

See on natuke naeruväärne. St et ma mõtlen sellistele asjadele. I pole ju öelnudki, et tahab mind naiseks või nii. Oleme kirjutanud vaid, et mõlemal on huvi kohtuda.

Aga äkki “kohtuda” omab tema jaoks teist tähendust. Nt L arvas, et kohtuda tähendab, et ma tahan temaga suhet ja seksida… L tekitas mulle täieliku trauma. :D

Võib-olla on mul mingi alateadlik kartus tõsise suhte ees. Kui asi hakkab suhte poole liikuma, siis ma jooksen ära, ostin mingi probleemi ja kaon. :D

Mina arvan, et enne suhtesse astumist tuleks inimest tundma õppida. Enne võiks suhelda n-ö sõbra tasandil ja kui asi liigub edasi siis vaadata edasi… Ma arvan ka, et vabal inimesel võib olla mitu n-ö sõpra (vastassoost). (Muidugi suudlemist ei peaks ma õigeks. Suudlus tähendaks ikka suhet või sõpruse lõppu.) :D

Aga samas tundub see nagu inimeste petmisena. Selles mõttes, et kui mina käin väljas ja suhtlen paljudega, kuid see teine pühendub vaid mulle ja siis ma teataksin sellele teisele, et sry, aga ma leidsin oma Brad Pitti.

Tegelikult, sellepärast ongi oluline inimestega nendel teemadel rääkida. Ei, mitte kuskil blogis n-ö võõraste inimestega, vaid ikka nende konkreetsete inimestega. :D Aga mina seda ei tee, sest ma pole normaalne. :D

Praegu on olukord, et ma kardan, et ta eeldab… (Ma eeldan, et ta eeldab…) :D Ja niiviisi need segadused tekivadki. :D

Vaatan seda “Ex on the beach” ja seal naised eeldavad, et neil on noormehega suhe, kui noormees suudleb neid. Ma ikka teadvustan endale, et see ei ole suhe. St ratsionaalselt, aga tunded hakkavad ikka möllama (kui suudlus tekitab selle liblika-tunde) ja hakkan juba oma peas meie ühist kodu sisustama ja lastele nimesid välja mõtlema. :D Kuid väliselt olen täiega cool. Vaatan ja kuulan, kuidas noormees teisele neiule “keelt kõrva ajab” ja teen näo nagu mul oleks üks-kõik ja siis lähen koju patja nutma. :D (So me.) Ja nii tekivad need probleemid ja viha ja segadus.

Taas, rääkima peab. Oma tunnetest tuleb rääkida. (Asjaosalistega, mitte avalikult ja anonüümselt (kusagil blogis või foorumis).)

***

Ma ise eeldan, et keskmine mees ei arva, et tal on neiuga suhe, kui kirja lõpus on “Sinu E” või kaisutamise juttu aetakse.

Aga… I pidavat olema romantik. Äkki ta…?

I kirjast sain ma aru, et tal pole suhteid olnud, et tal on olnud probleeme lähedusega. Et pole julgenud kellelegi lubada, et armastab kedagi palavalt kuni elu lõpuni. Kui asi nii on, siis ta kindlasti ei arva, et meil midagi susiseb…

***

I plaanid suuri muutusi. Ta on mõelnud USA-sse kolida. Ta on seal varem olnud, tal on seal paar sõpra, kes on end üles töötanud. Teise variandina mõtleb ta ka Taani kolimist (ma väga loodan, et see pole minu tõttu, sest selline asi mulle ei meeldiks).

Romantilistes mõtetes on vahva, et noormees jätab kõik ja tuleb sulle kuhu-iganes järele. Aga päris elus paneb see mulle suure vastutuse. Sest kui suhe ei õnnestu, siis on ta pettunud ja otseloomulikult olen mina süüdi, et tema oma elu ära rikkus mingi “eide pärast”.

Või olen mina süüdi, et tema loobus oma unistustest minu pärast.

See on karm, aga … Mina ütlen, et mitte ükski naine ega mees pole väärt oma unistustest loobumist. Kui see naine või mees on seda väärt, siis ta ei tahaks ega paluks sinult seda kunagu ja kui ta pole seda väärt, siis ei tasuks oma unistustest loobuda ega oma elu elamata jätta.

Eks ma olen kibestunud. :D Minu pikk suhe lagunes ja ma panustasin sinna kõik. Kui seda suhet polnud, siis polnud mul enam midagi. Et sellist olukorda ei tekiks, siis on hea omada oma unistusi ja soove. Aga kui loota, et üks suhe on igavene, siis… Kindlasti paljud on, aga mina võin kindlalt väita, et ma arvasin, et minu suhe kestab kiiktoolini. Ma kujutasin ette temaga koos kiikumist ja maailma asjade arutamist. Kusjuures tema tuttavad arvasid ka, et nii läheb, aga kurat küll… Juhtus midagi ettenähtamatut, mingi vääramatu jõud… :D

Nüüd olen ma eriti hell pikaajaliste plaanide suhtes, mis sõltuvda kellestki teisest või mis on seotud kellegi teisega.

Ikka mina, mina, mina… Enesekesksus….

***

Tegelikult oleks ilus, kui ma selle mõttekäigu oleksin kirjutanud kuhugi omale, aga… Njah… Äkki see aitab kedagi.

Mul on häbi, aga ma ei tunne seda. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Mitu teemat

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    9 aastat pole eriti suur probleem. Seda võib näha isegi tuntud inimeste pealt.
    “… et tal on olnud probleeme lähedusega”
    Mäletan, et Mihkel Raud andis kunagi avameelse intervjuu ajakirjale “Psühholoogia”. Selle “lähedusega” olla temal ikka v ä g a suur probleem…Ma pean ütlema, et näiteks minul ka.Väga suur,vastik,lausa suhteid häiriv.Aga ma ei lähe kunagi oma alateadvust tümitama, et “kus see algne idu on?”…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>