Kirjutan jälle

Artikkel: http://epl.delfi.ee/news/arvamus/eri-klas-end-poliitiliseks-eliidiks-nimetav-seltskond-isegi-ei-puua-enam-varjata-vihkamist-oma-rahva-vastu?id=73067321

Lugesin seda ja tekkis mitmeid mõtteid ja üks suur mure.

Mure on Eesti pärast. Mul on tunne, et Eestis on õhk tuliseks aetud. Väike hirm on, et kas ma saangi järgmisel aastal vanaemat külastada.

Alguses mõtlesin, et kujutan kõike ette. Olen kaugel ja näen vaid seda, mis kajastub ajalehtedes. Kui kohal olin, siis nägin ka, mis toimub tänavatel, mida naabrid teevad, kuidas n-ö reaalne olukord on.

Kusjuures… Praegu ma loodan, et mu hirmud Eesti osas on valed. Et asi liigub ikka paremuse poole.

Kunagi lugesin ma uudiseid, et noored liiguvad Eestist ära ja üldiselt ei pöördugi Eestisse tagasi. Et teadmised lähevad Eestist välja. (Nüüd meenus, et üsna hiljuti kirjutati, et rikkad inimesed, ka Putini lähedased, lähevad Venemaalt minema ja viivad oma raha välja. Nüüd loen, et püütakse iga hinna eest need rikkad ja raha tagasi Venemaale viia. Et seal on kriis. Majanduslangus.)

Need väljunud rikkad ja teadurid olid nagu rotid uppuval laeval.

Noor haritud eestlane ka. Kusjuures ma ei mõtle seda halva pärast. Olen ju ka. Ma olen veel ehtne rott, sest sissetulekut ei oma. Olen see noor, kes ei tee midagi. (Lugesin etteheiteid mulle.) Tänks.

(Mis Eestist saab, kui need haritud noored ära lähevad. Mis muutused, reaktsioonid seal hakkavad toimuma.)

***

Ma mõtlesin, et miks mina olen välismaal, miks ma siia tulin. Jah, mul olid omad põhjused ja ratsionaalne otsus jne… Ma ei viinud alguses kokku seda, et ma olen üks neist haritud noortest, kes riigist ära lähevad.

(Igal inimesel on oma lahkumise põhjus ja see tundub nii individuaalne. Aga kui hakata asja uurima, siis vist peegelduks välja enim levinud põhjus. See Pareto 80/20 seos. Kui me teame 1/5 lahkujate lahkumise põhjust, siis selle probleemi lahendamisega tooksime tagasi 4/5 lahkujatest või hoiaksime ära 4/5 lahkumise.)

Imelik on see, et kui ma lugesin artikleid, et noored lähevad ära, välismaale õnne otsima jne… Siis ma nii väga tahtsin küsida neilt, et miks nad lähevad. Mida tuleks teha, et nad enam ei läheks.

Aga seda artiklit lugedes läks mul “lamp põlema”, ma olen ju ka see noor. Ma peaksin seda endalt küsima.

Seega ma küsisin endalt, et miks ma Eestist ära läksin. Vastus on ikka see sama, et mul on eesmärk ja mulle tundus, et niiviisi saan ma oma eesmärgi saavutamisele lähemale. Kõrgem palk ja väiksemad kulud (mu ema on juba siin) jne…

Aga…

1. minu vanemad läksid Eestist ära, sest niiviisi suutsid nad üles kasvatada neli last. Eestis polnud võimalik teenida nii palju, et lapsed oleksid söönud, soojalt riides ja koolitatud. Polnud võimalik teenida, et minimaalsed vajadused oleksid rahuldatud. (Kuigi nad olid välismaal, siis me (ehk lapsed) ei saanud trennis käia, huvitegevusi polnud ja söök oli ka kesine, elamine oli kehv, aga ajaga elutingimused paranesid).

Jah, miks peaks Eesti riik tegema inimeste elu mugavaks. Veneajal elati ju ka ära. Tehti kõike ise. Parandati kõike ise.

Ma arvan, et see evolutsiooni-värk toimib ka siin. Või midagi sellist. Ellujäävad need, kes kohanevad ja need, kes muutuvad ja on tugevamad.

Tahtsin jõuda selleni, et minu meelest pole õige hukka mõista kedagi, kes tahab paremat elu, kes otsib paremat kohta. (Nad võtavad ju riski ja suurema riskiga käib kaasas ka suurem tulu. Nad ei ole mugavad, see on raske, aga nad püüavad ja võitlevad. See, et nii paljud välismaal hakkama saavad, näitabki, et ära on läinud inimesi just nende ettevõtlikemate ja visamate hulgast.)

Kui Eesti riik ei toeta ega loo võimalusi, et inimesed saaksid siin elada, siis need inimesed lähevad kuhugi mujale.

Ma ei mõtle seda, et riik peaks inimestele kottide viisi raha jagama. Ma mõtlen seda, et riiks võiks soodustada ausat ettevõtlust. Julgustada oma inimesi. Muretseda ja otsida lahendusi töökohtade loomisel ja noortele eneseteostuse võimaluste pakkumist. Riik võiks jagada neid õngi oma rahvale. (Mitte kala.)

Ministrid ja riigikoguliikmed peaksid olema eeskujuks rahvale, mitte kõrgemaks rassiks, kes sõidavad oma rahvast üle. See kuluhüvitiste asi on väga karm nali rahva kulul, just nende kulul, kes on ettevõtlikud (ettevõtjad) ja kes on majanduse mootoriks.

See on täitsa uskumatu, kuidas on saetud oksa, millel istutakse. Esmalt häbimärgistatakse OÜ omanikud (üle 90% ettevõtetest on mikoroettevõtted ja enamus neid OÜ-d). Inimesed, kes on võtnud julguse kokku ja hakanud äri ajama. Jah, nende seas on petiseid, aga ma ei arva, et nad kõik seda on.

Töötukassa ei paku eriti abi. Tasuvaid töökohti ka pole. Olgem ausad, miinimumpalgaga ei ole võimalik kasvatada üksinda nelja last (väga palju on üksikvanemaid, statistika). Seega on üks reaalsemaid päästerõngaid teha oma ettevõte ja Töötukassa koolitustel just soovitatakse OÜ tegemist ja nüüd järsku tembeldatakse neid inimesi (kes püüavad Eesti riigis end välja siputada mingist august) oü-tajateks (st pannakse häbiposti).

Ettevõtja peab piinliku täpsusega täitma sõidupäevikut ja tõestama, et kulud on tehtud ettevõtte äritegevuse jaoks, mitte oma lõbuks. Aga riigikoguliige?

Siis on see katuseraha. Mis asi see on? Antakse riigi ettevõttesse ja siis kanditakse “ninameeste” taskusse.

Oma magistritöö kaitsmisel ma väitsin, et kuritegevus suureneb, kuid statistika ei näita seda, sest kuritegevust ei registreerita. Vaatasin Tallinna linna kohta statistikat. Ma pole täpsetes arvudes kindel, aga varguste puhul lahendatakse umbes 30% juhtumitest. Kusjuures, seal pole arvestatud neid juhtumeid, mida politsei ei registreeri. Nt H autosse murti sisse ja ta tahtis teatada vargusest, aga tema avaldust ei võetud vastu. Seati kahtluse alla, kas ikka oli nii, kuigi selles kohas varastatakse iga öö mõnest autost midagi.

Avalikult on kõlanud, et politseil pole jõudusid, et patrullida väiksemaid piirkondi. Päästeametis sama lugu. Maakohas elavad inimesed on leppinud sellega, et oma vara tuleb ise kaitsta.

Hirmuga lugesin uudist, kuidas riigisektor koondas (MASU ajal). Päästeametist, politseist. Niigi vähe jõudusid on ja siis nad veel koondavad ja need palgad on jäänud ka juba ammu ajahambale jalgu. (Talumeesgi teab, et kui on rasked ajad (majanduslangus), siis suureneb kuritegevus ja vägivald. Aga riik nagu eiras seda vana tõekspidamist. Teevad seda veelgi.)

Tuginetakse statistikale. Aga siis ma ei saa aru, miks nad Statistikaametit ära ei kaota. Paneksid sinna ühe inimese, kes teeb seda kopeeri-kleebi asja. Natuke muudab iga aastaga numbreid paremaks. Vat kui hea elada oleks.

Kurtegevus on null. Õpetajate palk on miljon, iga inimese kohta on üks politsei jne…

Võib ju võtta vaatluse alla mingi väikse piirkonna, kus on need tingimused täidatud. Väidame, et see on valim kogu populatsioonist ja selle valimi põhjal teeme järeldusi populatsiooni kohta. Kõik on JOKK (ka teaduslikult või statistiliselt korrektne).

(Statistika on manipulatsiooni vahend. Sellesse usutakse (pimesi) ja seetõttu on sellele tuginedes võimalik inimestega manipuleerida. Kusjuures, selle abil on võimalik manipuleerida ka haritud inimestega. Harvad on need juhtumid, kus üks skeptik hakkab uurima, et kuidas valiti valim, mille alusel jne… Aga kui selliseid oleks rohkem, siis kaevuks välja oluliselt rohkem manipulatsiooni.)

Mina täitsa usun, et seal valitsuses ja riigi juhtimise muudes üksustes vaadatakse neid exceli tabeleid ja tehakse otsuseid. Kusjuures, suurendavad makse, kuid unustavad ära, et ühel hetkel saabub see punkt, kus inimesed enam makse ei maksa, vaid odavam on luusida maksudest. Või kui mõni maks liiga suureks läheb, siis kolitakse mujale (maksubaas väheneb).

Ma üritasin siin õigustada, et mu vanematel oli täielik õigus Eestist ära minna. See oli parim võimalik lahendus tollel hetkel.

2. Mina läksin ära, sest… Mitmeid põhjuseid oli. Üks ajend oli see, et mu vanemad olid ära. (Meenutan siin, et kunagi tehti uuring, kui paljude laste vanemad töötavad välismaal, üks vanem ja mõlemad vanemad. Kõigil neil lastel on see ajend, soodumus minna vanematele järele.)

Kui vanem on juba välismaal, siis on lihtne (füüsilislt lihtne) ära minna.

Mina õppisin. Mul oli suur soov Eestisse jääda. Mind kutsuti välismaale mitmel korral, aga ma ei läinud. Mul oli kindel soov Eestis karjääri teha. Õppimisega tekkis mul võlg vanemate ees (õppemaksu viimased kaks aastat polnud õppemaksu, aga elamise kulud tuli katta).

Eestis polnud ükski ettevõte valmis mulle maksma sellist palka nagu ma vajasin, et ära elada, võlg maksta ja tulevikuks säästa (majandusest natuke teadva inimesena, tean, et riigilt pensionit pole mul loota ja see teine sammas on ka nagu nali, kui just ei juhtu mingit “imet” ja ei tule deflatsioon). (See teine sammas on nagu lotopilet. See omab väärtuse siis, kui tuleb deflatsioon. Muidugi siis võib juhtuda nii, et pank läheb pankrotti ja ma ei saa midagi.)

Kuna ma olen selline tugev ja tahtejõulie tüdruk naine, siis oleksin leppinud ka väiksema palgaga ja kartulikoorte söömisega.

Kuid… Kolmas löök (ajend välismaale minemiseks) oli ühiskonna hoiak. See edukuse ja rikkuse kultus (mida iganes see kultus siis tähendab).

Pidevalt tehakse mingeid pingeridasid ja materdatakse neid, kes jäävad sinna taha otsa. (Alati jääb keegi sinna lõppu. Kui kõik pannakse ritta, siis keegi ikka saab selle viimase koha. Ja pole oluline, kui tugev on keskmine või kui tugev on see viimane lüli, kuid see viimane saab alati materdada.) Kui erined ühiskonnast (enamusest), siis tehakse sind maha.

Lugesin seda artiklit, kus väideti, et enamus noori ei tee midagi, et saavad vaid vanematelt raha… Ja siis tõsteti ennast, et kirjutise autor peab tööl käima kooli kõrvalt ja tal pole aega selfisid teha… Esiteks, see on iga inimese oma valik, mida ta teeb. Kui mulle on antud võimalus õppimisele keskenduda ja ma kasutan seda, siis miks mind n-ö kividega pillutakse. Kusjuures, see sama töölkäiv inimene tuleb oma kurva jutuga minu juurde ja kirjutab minu pealt koduse töö maha või palub mul kahe tunniga kursusest oluline edasi anda jne… Kui kellelgi poleks töö korvalt aega, siis poleks ju neid, kes koduseid töid teevad ja kes asjast aru saavad. (Aga noh, solvusin seda kirjutist lugedes ja nüüd üritan tagasi salvata.)

Aga ikkagi… See edukultus. Tööjõuturule sisenedes naerdi minu üle, sest olen vana ja pole kogemust ja õppimise kõrvalt pole töötanud, et olen vanematelt raha küsinud, võtnud. Ehk siis, mind häbimärgistati juba selle pärast, et võtsin vanematelt raha õppimise ajal. Siis läksin riigist ära, siis häbimärgistatakse, et olen haritud ja jooksen minema (majanduspagulane). (Kui aus olla, siis ega väga ei kisu enam sinna keskkonda tagasi.)

Aga tulles ikkagi selle edukultuse juurde. Üks teine kirjatükk oli sellest, kuidas üks kirjutas, kuidas ta on leppinud sellega, et on luuser. Ma lugesin välja, et inimene on masenduses. Selles mõttes, et on pingutanud, et sealt pingerea tagant ettepoole saada ja siis on läbipõlenud. Jah, üks uuring oli, et väga paljud põlevad läbi juba kooli ajal. On juhtumeid, kuidas edukas õpilane ei jõuagi tööjõuturule, sest enne seda käib klõps ära ja ta lõpetab vaimuhaiglas. Selle edukultuse ja jõukuse kultusega tapab ühiskond väga palju potentsiaali.

Ja nüüd see teema ka, kust need enesetaputerroristid tulevad.

Kujutame ette ühte noormees, kes pole koolis edukas. Siis tekib masendus (vanemad toetavad), ta hakkab sellest välja tulema, tahab ühiskonnale midagi anda. Siis saab ta tõõjõuturule sisenesed peksa (mitu aastat vanemate kulul), siis leiab tüdruku aga see annab korvi, sest “Vaata, sa elad veel vanemate juures…”. Siis see noormees kibestub, pettub, vihastub, lepib, et on luuser ja tähtsusetu.

Siis tuleb ISIS-e tegelane. Ütleb: “Meil just sinusugust ongi vaja. Sa oled staar. Sa tahad enesetappu teha. Kle, tee seda võimsalt ikka. Me anname sulle kogu varustuse, enne näed veel ilusat suurlinna. Saad kuhu iganes tahad ja saad kõike, mida tahad. Saad sa aru, enne surma saad sa Maa peal paradiisis olla. Ja see surm tuleb silmapilkselt. Valu sa ei tunne üldse, me anname sulle vajalikud ravimid. Ja kusjuures, pärast seda teavad sind kõik. Kõik suuremad ajalehed avaldavad sinu pildi ja loo sinust. Sa saad staariks, kuulsaks nagu Michael Jackson…”

Selliseks ohurühmaks on ka kõik need pagulased, kes ei suuda integreeruda või kellel ei lasta seda teha või ei aidata seda teha.

(Karm. Ühiskond kummardab edu ja rikkust. Väiksest peale sisendatakse, et uhke auto, disain-rõivad, luksus-korter on elu-tipp. Sinna tuleks püüelda ja seda kõike omavaid inimesi kummardatakse. Ehk siis, kummardatakse raha. Kuid see (raha) on kõige kergem viis inimesi mõjutada. Maksud kehtestati selleks, et riigi kodanik hakkaks raha tahtma/vajama (enne polnud ju vaja, kartulid vahetatid naha vastu jne). Ja nüüd inimesed tahavad raha. Kuid seda teadav ka ISIS-e mehed ja kasutavad n-ö riigi relva selle riigi enda vastu. Kuidas see oligi. “Me oleme loonud monstrumi. Ehk raha kummardamise, kultuse.”)

Tegelikult on need pingerea viimase otsa inimesed täitsa toredad. Nad on kummalised (mõnikord öeldakse nende kohta loll, puudega…), aga… Neis on palju potentsiaali, aga nad vajavad nende “targemate” abi, et see potentsiaal endas üles leida ja seda rakendada.

Nüüd ongi probleem 1. Kust me leiame need targemad, kes suudavad teistes inimestes seda potentsiaali näha (Porter oli vist see mees, kellel oli selleks silma).

Probleem 2. Kui kiiresti me jõuame nende pingerea viimaste inimesteni ja integreerumise raskustes pagulasteni. Aeg tiksub. Kas selle potentsiaali leiab ISIS ja rakendab oma tarbeks või leiavad need targemad inimesed, kes toovad selle potentsiaali ühiskonda tagasi.

Vot. Sellised suured mõtted täna. Kindlasti olen ma silmaklappidega ja see pole puhas kuld, aga see on üks killuke kogu pildist.

Täna ma tahtsin seda mõttesähvatust jagada.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

4 kommentaari postitusele Kirjutan jälle

  1. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    Haridusega inimesed kahtlemata leiavad Eestis töö ja elavad normaalselt, kui pole tegu just mingi kassikooli lõpetaja või erilise luuseriga.
    Eesti häda on see, et neid asjalikke harituid on vähe.
    Vene okupatsioon lõikas eesti eliidi maha, osad põgenesid läände, ülejäänud tapeti või küüditati, siiamaani annab see tugevalt tunda. No tegelikult masendab ikka küll, kui Tallinnas on kriminaalid võimul ja justkui midagi teha ka ei saa.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Njah…

      Sattusin täna lugema artiklit, kus kirjutati, et ülikoolid toodavad n-ö kasutuskõlbmatuid finantssektori haridusega inimesi. Lugesin seda ja püüdsin end n-ö testida, kas ma olen selline nagu seal kirjeldati. Ma arvan, et ma olen kas 1) madala enesehinnanguga (seda ma olen, aga kas tööandja seda näeb), 2) suhtlemisprobleemisega (väjendusoskuse koha pealt ei oska öelda. Arvan, et kui on ettevalmistuse aeg, siis on see ok, aga kui ettevalmistuse aega pole, siis on väljendusoskus nulli lähedane).

      Muidugi ajas see artikkel mind natuke närvi ka. Noh, tundsin, et see negatiivne köib minu kohta ja kohe vägisi tekkis soov salvata ja küsoda, et kas need tööandjad üldse oskavad endale töötajaid valida, äkki nad saadavad talendid minema ja nopivad sealt välja kehvemad. Teine asi oli see, kes nendele küsimustele vastasid (personalitöötajad, juhtkonnast keegi või…).

      Aga pole oluline.

      Sinu kommentaari lõpuga olen ma täiesti nõus. Mulle näib ka asi nii.

      Sinu kommentaari algusega ma väga nõus ole… Või… Noh… Ma analüüsiks seda mida tähendab “normaalselt ära elama”. Selles mõttes, et… Jah, Eestis ma saaksin tööd ja suudaksin teenida nii palju, et renti maksta. Kui edukalt oma rahavoogu juhin ja lein endaga samaväärse kaaslase (või rikkama kaaslase), siis saaks ka lapsed üles kasvatatud (laenud, liisingud jms.) Aga… Mind see ei rahulda.
      Pensioni jaoks ei suudaks ma midagi kõrvale panna. Eestis ei saaks ma areneda (erialaselt), sest seal ei ole võimalusi (kõrgetele kohtadele valitakse tutvuse kaudu, Eestis suuri ettevõtteid pole, välismaa ettevõtete juhtimine ja finantsosakond on välismaal.)

  2. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    Raamatupidajaks pidi olema tõesti raske saada, kuna neid ei vajata nii palju, kui koolid toodavad. Aga ennast tuleb tööandjale huvitavaks teha. Selge see, et koolist tulles ei maksta sulle kohe nii palju, et saad säästa pensioni jaoks. Kogemused, paremad töökohad ja sissetulek tuleb aastatega. Kõike ei saa kohe.
    Ma eriti ei taju, mida see välismaal lihttöö tegemine sulle annab. Sa lükkad lihtsalt seda normaalse elu algust edasi. Ega ei saa eluks ajaks piltlikult öeldes kanu kitkuma jääda ning ema juurde elama. Säästad heal juhul mõne tuhande, mis edasi?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      See lihttöö annab mulle ajude puhkuse ja samas ka sissetuleku. Ema juures säästan ma üürikikuludelt ja toidupealt ka, sest ühest pajast süües on odavam.
      Ma olen viis ja pool aastat järjest õppinud intensiivselt. Olen olnud stressis ja pingul. Nüüd tahan natuke puhata ja teha midagi süüsilist. Tahan vaheldust ja selleks ongi lihttöö hea.

      Lisaks sellele… Olen õppinud finantsi, aga nüüd tahan näha ja aru saada, kuidas raha tehakse. Tahaks näha ühte ettevõtet kohe selle n-ö juure tasandilt. Ma saan igal ajal avada ettevõtte majandusaasta aruande ja seda analüüsida, aga raske on näha nubrite taha, kui mul puudub reaalne ettekujutus, mida need väiksed sipelgad seal laos teevad või liinijuures teevad. Kui on vaja kulusid kokkuhoida, kust ma võin otsida kokkuhoidmiskohti.

      Nt tavaliselt on igas seltskonnas (vahetuses) keegi, kes hoiab kõigil tuju üleval. Ta pole küll eriti tootev, aga tänu tema olemasolule on teised töölised rõõmsad ja tahav tööle tulla. Ja siis on alati ka kusagil üks uss, kes käib kaebamas. Kuidas see tuvastada ja kas ja kuidas ta panna juhtkonna heaks tööle (st kasulikku infot tooma (ilma, temapoolse mõjutusteta)).

      Ma tean, et tavaliselt jäädaksegi selle juurde. Tean, et on tavaline, et kui pärast keskkooli edasi õppima ei minda, siis ei midagigi. Ja kui ülikool pooleli jäetakse, siis jäetaksegi. Selle valemi järgi, kui mina ema juures elan ja lihttööd tee, siis mina selle juurde jäängi. Aga… Mina ei ole tavaline. Ma ei ole normaalne.

      1. Kekkooli ja kõrgkooli vahele jäi mul 4 aastat.
      2. Kõlgkoolis ei saanud ma kursusetööd õigeaegselt valmis (draamd minus elus, ettenägematud asjad), aga ma lõpeatsin poole aasta pärast “cum laude”.
      3. Eesti keele eksami sain esimesel katsel 20 punkti (miinimumi). Kolme või nelja aasta pärast tegi eesti keele eksami uuesti ja sain 74 punkti. Jäi aega vahele, aga ikkagi tegin.

      Praegu on mul ka eesmärgid. Nt ema juures elan 5 aastat. (Mul on pandud meeletuletused, et kui see aeg täis tiksub, siis liigun edasi). Tegelikult ma pole seda aega veel tiksuma pannud, sest olen kohanemise protsessis.
      Lihttööga on nii, et ma paralleelselt vaatan erialaseid asju juurde. Teel lihttööd, aga kõrvad on lahti, kui sobiv võimalus tuleb, siis teen/kasutan seda. (Miks ma nii kindlalt väidan, et nii see on. Nt TTÜ-sse õppima minemine oli juhuste ja võimaluste ära kasutamine. Tehtud. Seega ma tean ja tunnen ennast selles osaas.)

      Nt praegu ma otsin lihttööd, aga olen alla laadinud Lego majandusaasta aruanded, vahel vaatan neid. Plaanis on õppida taani keelset terminoloogiat. 2012. aasta aruanded on nii taani kui ka inglise keeles.

      Kui sa vihjasid sellele, et olen juba 30 ja nagu kavatsen elama hakata alles viie aasta pärast, siis… Noh-jah… Parem hilja, kui mitte kunagi. See on minu esialgne plaan. Mina olen valinud selle tee täiesti teadlikult. Ma tean, et on üsna suur risk, et ma ei saagi lapsi ja perekonda. (Aga see-eest on mul mega suur perekond, vennad ja isa-ema uute elukaaslaste lapsed.) :D
      Ma preagu ei muretse selle pärast. Või noh, vahel kurdan, aga isegi kurtes jään ma oma otsuse juurde.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>