Kardan

Aeg jälle jookseb nagu kiirteel auto, aga … Ma varastan oma aega ja kirjutan.

Homme on mul vestlus tööjõuvahenduse ettevõttega. Ma kardan seda kohutavalt. See eeldab või toob kaasa muutusi, aga muutusi ma kardan.

Ma pole end korralikult ette valmistanud. Täna võttis mul aega mitu tundi, et avada Taani kaart ja märkida linnad, kus ma oleksin valmis töötama. Nüüd tuleks neist vist mingi list teha. Taani tähti on raske kirjutada.

Homme pean ma veel vara ärkama, aga viimasel ajal mul ei õnnestu see varajane ärkamine. Lootsin täna varem magama minna, aga olen nii närvis, et ei saa. Peale selle olen oma aja ära kulutanud, aga koeraga tuleb veel jalutada ja homseks teksti harjutada.

Kunagi pidime koolis lugema inglise keelseid raamatuid ja siis inglise keeles ümber jutustama. Mul oli hästi lihtne raamat (suurte tähtedega), õpetaja halastas mu peale, sest ma olin selline keele-äbarik. :D Aga… Ma kirjutasin endale kokkuvõtte valmis ja õppisin selle pähe. Jah, õppisin teksti pähe. Keskmiselt 10-20 lauset. Ja sõna-sõnalt õppisin pähe. Õpetaja sai aru, et ma pähe õppisin ja siis ta palus, et ma enam ei õpiks pähe, vaid püüaksin vabas vormis jutustada. Aga ma ei suutnud seda.

Ma kardan nii kohutavalt, et mul on vaja varuplaani. Kardan, et unustan kõiki ära. Kardan isegi, et unustan oma nime ära ja siis kirjutan selle ka ülesse. Ja siis, kui on esinemine, siis ma püüan enne mõelda, et mida minu käest võidakse küsida ja siis ma sõnastan juba vastused ka valmis (üldiselt olen teinud liigset tööd, sest kellelgi pole tulnud mõttessegi küsida neid asju).

Ainetöö kaitsmisel pidime üks-ühe töid retsenseerima ja kohustus oli esitada kolm küsimust. Ja siis me küsisime töö autorilt, et mida ta tahaks, et me küsiks. Minul olid juba endale küsimused valmis tehtud ja andsin need edasi (küsijale). Too tegi suured silmad, vaatas mulle otsa ja küsis, et kas tegelt ka olen valmis vastama nii keerulistele küsimustele. Siis ma seletasin, et see osa ei mahtunud mul ettekandesse ära, et hea oleks kui ta küsiks, siis saaksin kogu oma ettekande esitada.

TTÜ-s pidin grupitöö ettekandma. Siis oli ka üks asi, mis ettekandesse ei mahtunud ja ma loodsin, et keegi küsiks. Õnneks oli üks julge tudeng, kes küsis. Küsimus oli, et miks Arco Vara esitab hooned ja kinnistud (maa) varudena (lõpetama toodang). Ja siis ma tänasin teda küsimuse eest ja mainisin ära, et see oli minu jaoks ka huvitav, aga ma ei tahtnud selle peale väärtuslikku esinemise aega kulutada (sest aega võeti stopperiga ja ajast üle minnes sai miinuspunkte). Ja siis õppejõud ütles, et olen kaval. Ai, ma olin kõrvust tõstetud. (Aga mul oli selleks ajaks juba üsna mitu aastat kogemust ettekannetega, õppimisega jne.)

Aga inglise keelega ei tunne ma end üldse koduselt. Ma peaksin rohkem sellega tegelema ja ka taani keelega tegelema, aga… Ma ei tea…

Igatahes… Ma hullult väga kardan homset päeva. Ma tean, et homme (kui see asi on möödas, siis tunnen end ok-lt), aga kardan ikkagi.

Nüüd olen ma natuke ka siin värisenud.

Lähen oma faili juurde tagasi ja lõpetan selle. Kui koeraga jalutan, siis püüan peast seda lugeda. Näis, mis välja tuleb. :D Võtan taskulambi kaasa, siis näen lugeda, kui meelest läheb. :D

Vot nii raske katsumus on suhtlemine minu jaoks.

Kui ma leian enda sugused sõbrad, siis me enne lepime kokku, kes mida räägib ja kui kokku saame, siis esitame kokkulepitud teksti. :D Nii vahva. :D Ja kunagi avaldame raamatu oma kohtumistest või tehakse film meie n-ö kohtumise käsikirja alusel… :D

Ei, ma ei ole normaalne. Ütlesin emale ka, et ma ei ole normaalne ja ei püüa väga olla ka. Ta ütles, et ma pean. Siin Taanis peab. Et tema pidi ka end muutma. Njah… See jutt mulle ei meeldinud. Võib-olla ma ükskord jõuan ka samale tõdemusele, aga praegu ma püüan ikka olla mina.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

12 kommentaari postitusele Kardan

  1. M. kirjutab:

    Ma tean, et sellest ei ole Sulle abi, aga ma mõistan Sind täielikult ja mul on nii isekalt hea lugeda, et ma pole aine friik siin maailmas – täiskasvanud inimene, kes kardab sotsiaalseid olukordi. Kui ma tean, et pean kuskile võõrasse kohta minema, kus ma varem pole käinud ja kus on võõrad inimesed ja ma pean nendega suhtlema….see on kõige jubedam õudusunenägu üldse. Siis ma hakkan juba mitu päeva enne põdema ja samal päeval enne toast välja astumist on reaalselt pulss üleval ja kõhus keerab. Siis ma alati kähku mõtlen, et mis juhtuks kui ma lihtsalt minemata jätaksin?..Aga ei, nii ei saa. Siis ma hoopis mõtlen, et ‘ole nüüd, mis muga siis juhtub? Keegi ei tule mulle kallale, keegi ei tapa mind ära.’ Ja see aitab. Ja pärast ongi tohutu pingelangus ja saavutustunne. Aga järgmine kord hakkab kõik jälle otsast peale…
    Ma ise arvan, et praeguse aja meditsiin võibolla isegi paigutaks mind kuskile autismi spektri peale, aga nõuka-ajal selliseid haigusi ‘polnud’ ja seega olen diagnoosita. Eestikeelsest vikipeediast hakkas silma selline lause: “Järjekindla õpetuse ja tegevusraviga on võimalik aidata autistil arendada igapäevaelus vajalikke oskusi, kaasa arvatud oskust suhelda.” – ma arvan, et mina ise olen sellega hakkama saanud ja see nii öelda tegevusravi kestabki kogu aeg ja iga päev. Need ongi need sotsiaalsed olukorrad, mida tegelikkuses tahaks vältida, aga täiskasvanud inimesena saan aru, et ei saa alati kõige ebameeldiva eest ära joosta. Selles suhtes on ehk isegi hea, et mingit diagnoosi pole pandud, sest selle taha oleks jube mugav peituda ja lõpuks tuleks sellest ehk hoopis rohkem kahju kui kasu. Mina näiteks suudan juba seltskonnas erinevate inimestega natuke aega sellist tühja small-talki ajada. See on kohutavalt kurnav, võlts, mõttetu ja ajuvaba minu jaoks, aga ma saan aru, et suurem osa teisi inimesi naudib seda ja nii ma siis olengi selgeks õppinud, kuidas seltskonnas käituda. Nagu tubli puudel:D
    Ma nüüd kirjutasin täitsa oma teemat siin pikalt, aga vast pole hullu:)

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Väga huvitav.
      Mul on ka isekalt hea lugeda, et ma pole ainus.

      Ma arvan, et sellest suhtlemise hirmust aitaks üle saada see, kui ma sunniksin end suhtlema. Otsiksin suhtlemise võimalusi ja lihtsalt sunnin end suhtlema. (Ühest hetkest peaks hakkama meeldima või jõuan punkti, kus olen kõik inimesed ära hirmutanud).

      Väga õige tähelepanek on see, et kui pandaks diagnoos, siis läheks asi hullemaks. (Õpitud abitus.) St peidaks end selle haiguse taha.

      Ma nii jõhker endaga ei ole, et sunnin end iga hinna eest teistega suhtlema. Taanlastel on ütlus: “Ole enda vastu hea.” Seega kui mul on natuke riskimise tuju ja valmidus riskida, siis otsin võimaluse võõrastega suhtemiseks.

  2. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    sinu puhul on see kooliharidus vist küll maha visatud paraku.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ai… Ma olen kole tundlik praegu, sest jah… Hetkel on olukord, kus ma ei saa medaleid ette näidata. Ja nõme on kuulda, et mind juba maha kantakse, sest on üks periood, kus ma olen natuke käpuli (jälle).

      Aga minu puhul ei ole haridus maha visatud. Lihtsalt ma tegin suure ja jäsru sammu ja mul läheb aega, et asi liikuma hakkaks.

      Ei. Ma ei hakka ennast õigustama. Surun hambad kokku. Püüan hoiduda sinu materdamisest, sinu ründamisest isiklikul tasandil.

      Vaatame seda asja mõne (2-3) aasta pärast uuesti. Vaatame, kas võid rõõmust käsi kokku plaksutada ja öelda “I told you” või saan mina silmad särades teatada, et “tehtud, sain hakkama”.

  3. Roland kirjutab:

    Tead Minny, mõtlesin hommikul, et kui oleksid Tallinnas, kutsuksin sind Pirtale ujuma ja ilma nautima. Nüüd kuulsin, et emme ja issi olid Pirtal täna käinud :D

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ok… Ma ju ei uju, st ei lähe vette isegi suvel mitte. Aga ilma, st merd vaataks küll.
      Eile öösel käisin ema tuttaval abis. Ta elab mere ääres. Tugev tuul oli ja pime oli, aga kuulsin kuidas lained laksusid. Kuigi kell oli juba pool kaks öösel ja ma olin väsinud, siis see mühin oli võimas ja andis anu energiat juurde. Kuidagi müstiline värk.
      Meri on ilus. Kunagi tahaks ka ookeanit vaatama minna, et kas see erineb palju merest.

  4. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Väikest viisi Asperger või nii…

  5. Roland kirjutab:

    Hehee :)

    Sa ikka tead, et meil oli üle mitme aasta torm… mitu päeva… ja mille maha magasin?

  6. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    ei, ma kahtlemata ei oleks rõõmus selle üle.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>