Mõned märkmed

Täna polnud koer kodus, ta oli külas. Ma olen koeraga nii harjunud, et ilma koerata on kuidagi igav ja vaikne.

***

See vestlus ei sujunud kõige paremini. Oli tõrkeid. Aga… Las jääda.

***

Eile käisin ema tuttaval abis, aitasin köögis, pesin nõusid ja aitasin asju otsida… Selles oli midagi positiivset, sain end liigutada ja tundsin end kasulikuna. Sain natuke energiat juurde. Aga natuke läks halvasti ka. Aga las olla.

***

Ma ei ole oma blogisse jõudnud. Oli tegemist ja kui oli aega, siis mõtlesin, et nagunii keegi midagi ei kirjuta ja polnud soovi avalikult kurta, seega ei tulnud siia.

Täna siis ikkagi piilusin ja mul oli kuus kommentaari. Tundsin, et olen olemas. :D

***

Njah… Tunnistan (käsi südamel), et olen natuke masenduses või depressiooni lävel. Enesehinnang on nulli lähedane nagu alati.

Tunne on selline, et iga teine või iga kolmas inimene soovib mulle kaikaid kodaratesse lüüa, mind maha teha (et ennast paremana tunda), minu enesehinnangut veelgi maha tampida (ma ei tea, mis nad küll sellest saavad)… Seega tihti ma kipun ärrituma ja end kaitsma asuma ja kui mul pole midagi tugevat enda kaitseks öelda, siis kipun otsima vigu nendes teistes või nende teiste nõrkasid kohti, et öelda neile midagi sellist, mis tekitaks neis selle paha tunde (tähtsusetu tunde).

***

Ma ikka ei suuda end vaos hoida. Mõned laused, mida ma olen pidanud kuulma sellel nädalal.

“Keegi ei taha sind tööle võtta, kui sa taani keelt ei räägi.”

“Sa pead minema keelte-kooli. Kui sa Taani tuled, siis sa peaksid juba taani keelt rääkima. Kui ma Inglismaale lähen, siis mina küll räägin inglise keelt.” (Aga kui Türki puhkama, siis räägid ka soravalt türgi keelt?)

“Sa pead kodus taani keelt rääkima.” (Miks nad tungivad minu kindlusesse, minu koopasse.)

Siis veel artiklid, et haritud inimesed on lollid.

Siis lõpuks iseenda etteheited endale jne…

Pidevalt testitakse mind. Küsitakse midagi ja siis kõik pilgud on mul. Niigi on ebamugav olla, sest olen võõraste keskel ja järsku olen nagu ülekuulatava toolil (valgus oleks nagu näkku suunatud ja hunnik vereimejaid mind jõllitamas, “noh, kas teeb vea, kas komistab, saame tema üle naerda”). Üldiselt komistan, sest ootamatu rambivalgus pole minu teema.

***

Aga ma siiski püüan sellest kõigest üle olla. Ütlen endale, et need on kibestunud inimesed, kes enda muredega ei taha tegeleda, siis otsivadki teistes vigu, et neid teistele ninale hõõruda. Enda sisse ei taha nad vaadata, sest nad on masendavad, nende elud on masendavad ja et nad endid seal masenduses üksi ei tunneks, siis hakkavad teistes ka masendust esile kutsuma.

Ma ei taha öelda, et mina nii ei tee. Aga ma väga teadlikult püüan hoiduda sellest.

Kui ma näen, et inimesel ei lähe kõige paremini, siis ma ei lähe ega loobi teda prügiga, mudaga. Ma ei lähe vaesele inimesele ütlema: “Kle, sul on riided räpased ja auguga.”

Raske on hoida pead püsti, kui keegi tuleb ründama minu nõrka kohta (tabab mu Achilleuse kanda). Veel raskem on hoiduda neid tagasi ründamast (ma ju tean, mis on teie nõrgad kohad ja probleemid. Vahel ma mõtlen, et nad teevad seda meelega. Nad tahavad, et ma salvaks, aga ma ei taha salvata. Ma tean, et ma läheksin liiale….).

Kes tahab mulle haiget teha või tahab mu enesehinnangut veel madalamaks teha, siis annan ma teile teemad kätte (et te ei peaks niisama lahmima):

  1. minu vanus ja see, et olen üksik
  2. minu haridus, et olen loll (nagu beebi, isegi beebi on targem)
  3. minu unistused, mõttetud
  4. ma olen rahanäljas tibi, kes otsib paksu rahakotiga meest (kullakaevaja)
  5. muidugi minu välimus (kole, paks…)
  6. olen halb kassiomanik, kassipiinaja
  7. minu suhtlemisoskus (olematu), keelekasutus, keelte oskus (olematu)
  8. minu minevik ja minu mineviku otsused (saast, halvad otsused)

Hetkel rohkem selliseid valusaid teemasid ei meenu. “Good luck!

***

Vägisi tahaks selgitada ja põhjendada, miks ma olen selline. Ja siis jõuaks tekst minu lapsepõlveni, mis ei olnud traditsiooniline. Aga ei… Püüan ka seda vältida. Ma ei taha haletsust ega kaastunnet.

Kitsarinnalised inimesed nagunii ei mõistaks seda ja suuremeelsed inimesed ei otsi teistes negatiivseid külgi, nad näevad pilti laiemalt ja keskenduvad positiivsetele omadustele ning toovad neid esile.

Kusjuures… negatiivsed ja teistes vigu otsivad inimesed ei leia sõpru, vaid pigem kaotavad neid. Seega peaksin ma neile hoopis kaasa tundma, et nad nii kibestunud on.

Kindlasti astusin ma kellegi saba peale (natuke tahtlikult ja natuke mitte tahtlikult). Aga see oli kõigest saba riivamine.

Lõpetan selle postituse.

Aga edu neile, kes mulle pöialt hoiavad (et mul ikka asi edenema hakkaks). :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>