Minu emale meeldib teiste “rahakotti piiluda”. Ei, ta ei vaata reaalselt rahakoti sisu, aga…
Ta arvab teadvat paremini, kuhu peaks tema õde suvemaja ostma. Kuidas keegi peaks oma kodu kujundama. Kuhu keegi peaks oma raha kulutama.
Täna ta ütles, et ma peaksin oma rahalise auhinna annetama oma koolile (sellele koolile, kus ma õppisin 12 aastat). Et vennad peaksid ka raha juurde panema ja siis koos annetama. Ai, ma vihastusin. Surusin hambad kokku ja ei öelnud midagi.
Mul pole midagi kooli toetamise vastu. Tean, et vanemad ei tasunud sealset õppemaksu. Aga ma ei taha oma raske töö ja vaeva eest saadud raha sinna annetada. Mul olid omad plaanid selle rahaga. Tahtsin hoida seda erilisteks puhkudeks. Hoida seemneks, panna selle peale oma rahapuu kasvama. Investeerida kuhugi (st uued teadmised, ilusad emotsioonid…). Mõtlesin, et suvel lähen vanaemat vaatama. Kui ma raha juurde ei saa, siis kasutan selle ära. (Ema ei mõista seda. Ta ei saa taanlastest aru, et perekond on tähtsam kui töö. Ema arust on töö ikka tähtsam. Ma aktsepteerin ema seisukohta, aga ma ei ole temaga samal arvamusel.)
Täna rääkisin vanaemaga. Tore oli. Ta ütles, et vaatab minu asju ja kurb on, sest mind pole. See on koht, kuhu ma olen oodatud. Üks ütlemata hea koht. Aga las olla… Pisarad tulevad silma. Olen nii tundeline. 
***
Aga minu ema. Nii kohutavalt raske on sellega harjuda, et ta elab rohkem teiste elu kui enda oma. Ta kulutab oma närve selle peale, et mõtleb ja kurdab, et tema õde ostis krundi valesse linna… Minu jaoks on see natuke naljakas või uskumatu. Selles mõttes, et iga inimene elab oma elu ja teeb otsused vastavalt oma soovidele. Kui kuulen, et tädi ostis krundi kuhugi, siis võtan seda kui uut infot. Mul ei tule mõttessegi hakata seda kommenteerima, et see on vale või midagi.
Kui kohtume kellegagi, siis ema tutvustus algab alati sellega, et neil on head töökohad, nad teenivad palju… Ja siis loetleb üles isikute kinnisvara ja muu vara… Ma olen sellega juba harjunud, aga endalegi märkamatult kipun ka seda vaatama. Kuidagi… mingi austus tekib, kui kuulen, et inimestel on vara ja head töökohad… Tegelikult pole see ju oluline, vaid muud asjad on olulised.
Aga… Ma pole kohe kuidagi harjunud sellega, et S minu raha kulutab. Tegelikult peaksin ma selle jutu ühest kõrvast sisse laskma ja teisest välja. Kui ta juhtub midagi huvitavat rääkima, siis analüüsin või mõtlen, aga… Ikkagi elan oma elu ise…
Kirjutamise põhjus oligi see, et vihastusin…
***
Täna mõtlesin veel sellele, et inimeste tunnetega ei tohi mängida. Teises inimeses meelega igatsust tekitada või hirmu külvata ei tohiks. See pole ilus ja nii rikutaksegi inimene ära.
Väiksena olin ma vahel kauem väljas ja lootsin, et kui koju lähen siis venamd muretsevad. Üldiselt ei muretsenud, nad ei märganudki seda. Eksmehega koos olles ma tegin ka selliseid asju. Sellised pisikesed asjad… Nt mul läks koolis kauem, teadsin, et ta muretseb või midagi, aga ma ei helistanud talle (ei tahtnud teda segada). Tegelikult oleksin ikka pidanud helistama.
Kui hakata kedagi mängima (nt kõvat mutti, nagu mul kombeks), siis külvatakse vaid segadust. Täiesti lambist külvatakse suhtesse hirmu, ebakindlust jne…
(Mulle tundub, et ema teeb minuga seda. Ta ütleb, et tuleb lõunaks koju, aga ei tule. Ja kui väljas juba pimedaks läheb, siis hakkan muretsema. Aga mina… Ma ju ei ütle, et muretsesin ja ma ei helista talle, et küsida, kus ta on ja kas kõik on korras. Ma olen ju “kõva eit”.)
Ma arvan, et ma ei suudaks aus olla. Ma ei suuda tunnetest rääkida. Mulle meenub, et H küsis kunagi, et kas ma igatsesin teda (ta oli pikalt maal). Olin igatsusest lõhki minemas, aga ütlesin, et ei igatsenud, et ma ei saanud arugi, et teda pole. (Arvasin, et nii on õige, et ratsionaalselt oleme me võõrad ja ma ei tohiks teda igatseda. Või kui ta teaks, et ma teda igatsesin, siis kasutaks ta seda ära.)
R küsis, et kas ma igatsesin teda. S on seda küsinud. Mu eksmees küsis. Aga ma ei suutnud öelda, et igatsesin. (Need on väga ammused asjad.) Jah, see on nii raske, et peaaegu kolmekümne eluaasta jooksul pole ma seda suutnud öelda. Ja arvan, et ei suuda seda praegugi.
Ma võin öelda, et ootasin kirja, ootasin kõnet, kohtumist, aga ei suuda öelda, et igatsesin.
Kui ma last hoidsin, siis vaatasin, kui palju nad kallistasid. Nii armas perekond (oli näiliselt). Meie peres ei kallistatud. Meie peres tundeid välja näidata ei tohtinud, see oli nõrkuse väljanäitamine.
Njah… Mul on veel palju õppida.
***
Nüüd tuleks hakata seda kokkuvõtet kirjutama. Terve päev olen vaadanud valget lehte (selle taustaks seriaali “Friends” ja muud põnevat). Nii need asjad ju ei käi. Ma ju ka tean seda, peaksin teadma.
Ära anneta oma raha kuskile! (See värk ajas isegi minu vihaseks)
Ohh… ma mõtlesin, et olen tänamatu ja võtan liiga isiklikult kellegi (S-i) sõnu. Aga vähemalt keegi toetab mind.
S on nagu mu elutreener. Treenib mu kannatust ja iseseisvust. Seda, kas ma suudan enda otsustele kindlaks jääda ka siis, kui lähedane isik seda ei toeta või soovitab hoopis teises suunas liikuda.
Kui see viiaastane eksperiment õnnelikult lõppeb, siis peaksin ma olema täiesti valmis võõras riigis iseseisvaks äriajamiseks.
Minny, ma armastan Sind, aga teatud Sinu arvamused/tegevused ajavad vihale -need ei meeldi karvavõrdki. Mind tihti ärritavad ka su kommentaatorid – see äärelinna rohutirts võiks olla kaalukam, mitte ainult emotsioonide peal.
See on sinu arvamus ja ma aktsepteerin seda.
Aga mulle ei meeldi see, et sa minu kommentaatoreid halvustad. Minu kommentaatorid on natuke minu nägu. Konkreetsel juhul heidad sa ette liigset emotsionaalsust, aga mina olen ka seda. Ja minu arust ei ole see halb. Ma arvan, et on täitsa hea, et maailmas on veel neid teistsuguseid ja värvilisi inimesi, kelles on emotsioone.
Ma ei taha nüüd hakata välja tooma sinu puuduseid või vigu minu silmis. Ma ei lasku sinu tasandile. Mina arvan, et igaühel on õigus olla selline nagu ta on ja see teebki inimese eriliseks ja ainulaadseks. Vahel sa teed oma sõnadega mulle väga haiget. Ma ei palu sul end muuta (kusagil on keegi, kellele sa meeldid sellisena nagu sa oled). Lihtsalt sinu suhtlemisviis või hoiakud ei kattu minu omadega ja ei peagi kattuma. Need mitte kattumised tekitavad pingeid (nt minu solvumist, kurbust; sinu pettumist minus).
Lõpuks on kõik valikute küsimus. Kui ei sobi, siis liigud edasi. Teist inimest muuta ei saa ja see poleks õige ka, sest siis poleks see teine inimene enam see, kes ta on.
See, et mõned minu arvamused või tegevusd sind vihale ajavad… noh… Hea siis ju, et neid mina teen, mitte sina.
Minule on need ok-d.
Ma ei tea, kas sa oled juba märganud, et maailmas ei ole absoluutset tõde. On hästi palju eriarvamusi ja need kõik on õiged (vaatenurgad erinevad, olukorrad erinevad, kogemused erinevad ja inimesed erinevad).
Mina lõpetasin (juba ammu aega tagasi) teiste soovide järgi elamise, sest neid teisi on nii palju ja kui ma püüaksin nende sõnade järgi tegutseda, siis alati on keegi, kellele see ei meeldi. Üks ütleb, et tee rohkem trenni ole saledam, suhtle rohkem inimestega, ela vabamalt, otsi rohkem kogemusi meestega, pidutse ja teine ütleb, et õpi rohkem, tee karjääri, ära raiska oma aega inimestele, kes ei anna sulle midagi. Mõlemat korraga ma teha ei saa. Valides ühe tee, pettuvad need teised ja vastupidi. Siis ma oleksin segaduses, et mida ma siis tegema pean. Mõlemal poolel on inimesi, kes mulle meeldivad ja keda ma austan.
Mina otsustasin, et püüan meeldida endale ja tegutseda nii nagu mulle meeldib ja nagu mulle tundub õige. Ma kuulan teisi inimesi, aga kui nad ei suuda oma seisukohti mulle arusaadavaks teha või kui mulle nende seisukohad ei meeldi, siis ma nende soovide järgi ei tegutse. Sedasi käitudes, toimides meeldin ma vähemalt ühele inimesele – endale. Ja see inimene on alati mulle kõige lähemal. Kõigil teistel inimestel on potentsiaal kaduda (nt vanadus ja surm, uued sõbrad, geograafiline kaugus, lahkukasvamine …).
Läksin vist oma kommentaariga pikale ja valgusin laiali.
Ma väga ei põe, ma olengi selline.
Ma kahtlen, kas tahad minu vastust. Sinus on nii palju meeldivat, aga oluline jäi saamata.
Kui Sa mõtled, miks keegi Sinu blogi loeb, siis vaevalt ÄLR ( äärelinna miski) huvitab mitu inimest pidid kinni maksma Sinu tasuta ülikooli hariduse, millega sul on võimalus muuda olukord iseenda jaoks, mida sa ei ole teinud. Eesti kodanik maksis, tal polnud võimalust. Tema jäi truuks. Sina mitte. Sina olid tark, tema mitte? See inimene maksis Sinu hariduse kinni, mida SA EI KASUTA. Said diplomiga tunnustuse Eesti riigilt preemiana. Kas Sa tõesti aru ei saa, kui ebaõiglane on see inimeste osas, kes pole Sinu mõttelennuga, kes aga pidid vastu nende tahtmist raha panema Sinu haridusse.
Need samad inimesed valisid need samad erakonnad juhtima ja otsustama. Mina kasutasin võimalust, mis mulle anti.
Haridus ei tule iseenesest. Kõvasti tuleb pingutada. Sa oled mitu korda alustanud bakaõpinguid, aga pole lõpetanud. Kui keegi oleks sinu eest selle kinni maksnud, kas sa oleksid siis lõpetanud? Oleks sul diplom taskus?
Ma ei ole saanud midagi tasuta. Nagu minu koolikaaslane ütles TTÜ lõpuaktusel “Õppimisel oli alternatiivkulu”. Mina maksin üsna kõrget hinda õppimise eest. Nt ei käinud tööl (see oli minu otsus), aga sellega ma kaotasin pensioniaastaid, potentsiaalse palga (arvuta ise, 2 või 5 aasta palk, teenimata jäänud pension…). Ka jäid mul sõlmimata sajad tutvused ja joomata liitrite viisi veinu ja naermata miljonid naljad jne…
Sel ajal, kui mina elasi Tallinnas, tegi mu ema kõvasti ületunde, et maksta mu Tallinna üür. Ta töötas kemikaalidega ja tegi füüsiliselt rasket tööd. Ta võttis laenu ja avas arvelduskrediidi arve, mis on miinuses jätkuvalt.
Ma arvan, et ma pole isekas, kui tahan aidata inimest, kes aitas mind, et ma saaksin keskenduda 100% õppimisele ja lõpetada oma projekti.
Minu kasu on kõige suurem siin. Mitte ainult minule, vaid ka ühiskonnale. Eestis ei ole minu eriala arendamiseks kohta. Seal pole võimalust. Seal tapaksin ma end kopikate teenimisega. Mul poleks aega end erialaselt arendada, sest oleksin hõivatud ületundidega.
Siin Taanis. Ma suudan aidata ema, saan raha säästa. Saan kogemust, suurendan oma maailmavaadet. Õpin uue keele, saan tutvusi juurde. On lootust saada USA-sse kolimise raha kokku. Saaksin minna sinna, kus on minu õpitud eriala tipus, seal on kõige uuemad teadmised.
Peale töötegemise on aega ja jaksu ka erialaseid asju vaadata. Ma ei pea tegema ületunde, et raha säästa.
Ja kui ma olen saanud (kogemusi ja teadmisi ülemaailma), siis on ka mida jagada.
Eestis olles ja sinna jäädes kuivaks mu maailm kokku. Ma muutuksin väga kitsasilmaringiga inimeseks, näeksin ainult ühte pilti ja kõik. Mul poleks õrna aimugi, kuidas teisiti asju teha, mida on varem juba proovitud…
Ma läksin õppima, et teadmisi saada ja ma kasutan neid. Jah, ma ei tööta on erialal, aga ma olen õppimise algusest saati püüdnud oma teadmisi tavaelus rakendada. Ma teen seda jätkuvalt. Nt teen ma emale raamatupidamist. Jah, see tunudb nagu nali, aga see pole. Ma tõesti õpin pidevalt. Nt hakkan ma vaikselt aru saama, mis infot ta tahab (seega tulevikus tean, mis infot firmajuht tahab). Olen hakanud aru saama kuludest. Kuidas arvutada kulu tooteühiku kohta, selles mõttes, et kui ühe toote jaoks kasutatakse erinevaid protsesse ja tegevusi, siis kui palju ja mida arvestada. (Pooltooted, kaastooted jne…).
See, et ma ei kirjuta 100% oma tegevusi, ei tähenda, et ma mitte midagi ei tee. Ma ei oskagi kirjutada sellistest asjadest. Minu jaoks on elementaarne, et ma rakendan õpitud teadmisi oma eraelus. Ja pealegi selliste asjade kirjutamine võtaks liiga palju mu aega, mul ei jääks seda siis enda jaoks, enda harimiseks.
Nt, mõnikord koeraga jalutades arutlen ma (oma peas) poliitika teemadesl, linna toimimisel, kust tuleb raha ja kuhu läheb, mida võisk nt Tallinna linn teisiti teha, kus on Tallinna viga. Mul pole vastuselid. Palju poolikuid mõtteid. Vatsuse jaoks on vaja kogemust. Näha maailma, kuidas teised teevad. Kas teistes linnades on samad probleemid, kuidas nemad sellega toime tulevad. jne…
Soovitaksin sul üle vaada David Ricardo ideed ja just selle alternatiivkulu osas. Kuidas maailmakaubanduse tõttu suudetakse pakkuda rohkem kaupu ja suurendada maailma (kui kogu populatsiooni) majandust… Tunnistan, et ma ise pole seda osa suutnud endale nii selgeks teha nagu oma viit sõrme, aga ma tean, et see on oluline ja mõtlen tihti sellele. Otsin olukordi, kus saab seda teadmist rakendada või näha…
Pareto 20/80 on ka hakanud mulle selgemaks saama. Ma sain aru, et see on seotud normaaljaotusega… On tekkinud palju seoseid.
Minu jaoks… “asjadest arusaamine” tähendab seda, et ma oskan seda lihtsalt edasi anda, oskan selle kohta tuua näiteid igast valdkonnast (nt söögitegemine, jooksmine, õppimine, majandus, loodus jne). Kui ma suudan ühte seaduspärasut rakendada väga paljudesse süteemidesse, siis saan ma öelda, et ma sain aru. (“Aru saamine” pole see, et loen õpikus ja vaatan näidet ja suudan teha umbes samasuguse näite, muudan arve või nimesid või midagi.)
***
Ma pole nõus:
1. ma pole saanud tasuta haridust (jah, raha ma koolile ei maksnud), aga maksin kõrget hinda alternatiivkuluga
2. minu haridus ja tulemused on minu suure töö, õppimise ja pingutuse tulemus. Keegi ei pannud mulle neid tulemusi pihku. Keegi ei kirjutanud mu magistritööd minu eest. Ma ise tegin. Kusjuures ma pidin oma magistritöö idee juhendajale n-ö maha müüma (tekitama temas huvi ja tõestama, et see probleem väärib lahendamist ja mina saan sellega hakkama). Miski pole tulnud lihtsalt. (Ju ma kurdal liiga vähe, kui välja ei paista, et ma olen meeletult pingutanud selle nimel, mis mul on.)
3. minu tasuta õpe polnud minu soov. Ma konkureerisin võrdsetel alustel kõigi nende teistega. Seal oli vahel mitu süsteemi ja see pole minu teha ega mõjutada. Ma läksin ja sain. Äkki ma siiski olin seda väärt?
4. Ma olen algusest peale öelnud, et ma ei usu tasuta haridusse (ega tasuta transporti). Need pole jätkusuutlikud. Aga anna andeks, et olin nii tark, et oskasin endale antud võimalust kasutada.
5. Turumajandus on see, kus lähtutakse üksnes omakasust ja tugevamad jäävad ellu. Nõrgemad surevad. Sotsialism on see, mis mulle on võõras, sest selle ühiskonna vormiga pole ma eriti kokku puutunud ja vanemad inimesed ei tutvusta seda just suurima innuga. Selle üle naerdakse ja räägitakse mingitest loosungites. Mina pole tollest süsteemist aru saanud.
Eestis on turumajandus, konkurents jne… Oma kasu tagaajamine on selle süteemi normaalne osa.
6. Minu arust on viga ja ressursi raiskamine hoopis see, et need tasuta kõrgelt haritud inimesed töötavad audiitori assistendina, raamatupidajana Eestis, väikse pereettevõtte juhina (eesmärk teenida keskmine palk endale ja säilitada röökoht). See on ressursi raiskamine. Nad ei arenda teadust, nad ei kasuta isegi mitte 50% oma õpitud teadmistest. (Vaata tiigivett, sellist seisvat vett. See vesi läheb hapuks/roiskub, vetikad hakkavad kasvama, sogane. Jah, see vesi on hea bakteritele, aga vääriskala seal ei ela.)
7. Selle asemel, et suurest voost ühte molekuli süüdistada, võiks vaadata suuremat pilti. Üldine trend on see, et noored lähevad riidist välja, äkki riik teeb midagi valesti. Äkki need, kes käivad valimas, valivad valesti, äkki on valed inimesed eesotsas või valed erakonnad. Aga need erakonnad on seal, kus nad on ja teevad neid otsuseid, mida nad teevad, just nende maksumaksjate endi tõttu. Äkki vaataks pilti suuremalt?