Häid jõule! Häid pühi! Ja mõnusat vabapäeva!
Sattusin huvitavale artiklile:
Kirjeldatakse jõule erinevates riikides. Päris huvitav oli lugeda.
Mul tekkis küsimus, et miks ainult Eestis on see päkapiku traditsioon, st see, et päkapikk toob sussi sisse kommi. Isegi Soomes pole seda. Ma ei tea, kas Lätis või Leedus on.
Mõtlesin, kas ainult Eestis hoiab kinni hästi vanast traditsioonist? Et inimesed (lapsevanemad) viitsivad jännata ürgse traditsiooni järgimisega?
Kas see on üldse ürgne traditsioon?
Huvitav oli veel see, et igalpool ei olegi jõulud rahulik aeg ja jõuluvana ja salmi eest kingituste jagamine, anonüümsed kingipakid… Olles Eestis, siis tundus, et nii ongi ja nii peab olema ja nüüed näen ja loen, et ega ikka igalpool nii olegi.
Ameerika jõuluvana elab Põhjapoolusel. Ei ela Lapimaal (Soomes).
Mõnelpool polegi jõuluvana, vaid on “kolm kuningat”, “näärivana”…
Jõulude (loe: sellise talvise (pööripäeva) tahistamine toimub ka erinevatel aegadel. Indias vist oli oktoobri teisest poolest kuni novembri teise pooleni).
***
Aastavahetusega on sama lugu. Mõnes riigis ei ole üldse aastavahetuse saluuti.
Siin Taanis on kombeks ketšupiga autosid ja maja aknaid lägastada. S on maruvihane ja sellel aastal istub ta aknal ja kui kedagi näeb, siis jookseb kohe korda looma. (S-i jaoks on oluline, et aknad oleksid puhtad, need on nagu maja silmad. S-i sõbra jaoks on oluline, et põrandad oleksid puhtad.)
Minu jaoks tundub see aastavahetus siin Taanis natuke action. Saab olema põnev.
***
Meil siin sajab praegu vihma ja on natuke torm. Varsti annan koerale süüa ja siis läheme välja vihma ja tuult trotsima.
***
Eile ja täna käisin hommikul jooksmas (hommikul ei sadanud, aga tuul oli tugev). Vist olen natuke kõlma saanud. Aga plaanis on ikka homme ka jooksma minna. Näis, mis välja tuleb.
Eile ma ei venitanud end üldse pärast jooksmist. Täna olid lihased nii kanged ja valusad. Täna venitasin, aga ega väga palju paremaks ei läinud. Venitamine jäi hiljaks. Isa oli helistanud kolm korda (kui ma jooksin), helistasin tagasi ja siis rääkisime, ma olin jooksmisest märg (venitamata). (Siis võisin ka külma saada.) Kuivasin ja jahtusin maha telefoniga rääkides. Ja pärast pikka vestlust venitasin (seda, mida venitada andis). Tunne oli küll selline, et olen kivistunud juba. 
***
Ema on oma sõbra pere juures (ma ei tahtnud minna). Ma olen koos loomadega kodus ja sel aastal on isegi natuke jõulu-tunnet. Ma pole üldsegi mitte kurb, et mul pole kõrval pidu ja kingituste kuhja.
Ema tegi mulle kingituse, aga ma ei teinud talle midagi. Ma isegi ei mõelnud sellele. Ema sõber kinkis mulle raha, ta kingibki raha. Midagi andis, ma panin selle kingituste juurde.
Minu jaoks olid jõulud muutunud tavaliseks päevaks. (Eksiga käisime tema tädi juures ja tegime seal ka kingitusi, seega midagi vahepeal oli. Aga…) Aga polnud enam seda jõulu ärevust nagu vanasti ega seda jõulu-ootust. Pigem tekkis jõulu-kurbus, et kõik on koos perekonnaga ja ma olen üksi.
Täna olen ma ka justkjui üksi, aga kõik teised päevad ja täna hommikul olin ma koos emaga. Täna on minu jaoks nagu selle poole aasta tähistamine, mis ma olen emaga koos elanud. Täna sain kätte selle turvalisuse, hoolivuse ja armastuse tunde (mida pakub ema).
***
Joonistasin ka ühe pildi. Tuli selline inspiratsiooni voog ja tegin ära.
Lapsepõlvest on talletunud palju hirme ja traumasid (ema ära minek). Ma teadsin, et nendega tuleb kunagi tegeleda. Täna oli selline tunne, et olen selle Pandora laeka avanud (natuke seda paotanud).
Üle-eile käisime ema sõbrannat aitamas. Selle sõbranna õe tütar tuli Taanis. Ta elas Kanadas ja on kunstnik ja teeb suurepäraseid kunstitöid. (Sõbranna õde suri eelmisel või üleelmisel aastal jõulude ajal.)
Igatahes… See Kanadast tulnud Taani kunstnik on nii äge inimene. Ta on ka vaikne ja tundlik. Temaga oli mõnus rääkida. Ta toetas minu kehva inglise keelt (mis päeva lõpuks paranes tublisti ja ma hakkasin juba inglise keeles mõtlema. Täna kuulasin joostes muusikat ja automaatselt tõlkisin inglise keelseid lugusi. Varem keskendusin ainult meloodiale ja kõlale.)
Pärast selle inimesega kohtumist läksidki mu mõtted jälle joonistamise peale. Ja siis hakkasin mõtlema (tegelema vaimsel tasandil) ka oma lapsepõlve peale. Tuli jutuks see, et kui vana ma olin kui ema ära läks.
See kohtumine oli nagu osake teraapiast. Ta andis oma telefoninumbri, et kui midagi on, siis võin talle helistada.
Esialgu plaanib ta Taani jääda 7 kuuks…
Minu jaoks oli see nagu kohtumine superstaariga. Ta oli tulnud Kanadast (noh, mu isa elas ka Kanadas ja kaks nooremat venda on seal käinud.). Aga see inimene kasvas Kanadas. Ja ta on kunstnik… Ja mina surusin tema kätt ja me kallistasime ka… Selline tunne, et ma sain natukene lähemale oma USA unistusele. Kanada on ju naaber…
***
Ma lõpetan nüüd selle vaimustuse. Lähen annan koerale süüa.
***
Täna olen ma teises äärmuses. Olen liiga pehme ja vaimustuses ja positiivne…
Aga küll ma siis varsti jälle nutan patja. Kusagil peab ju see tasakaal olema.