It was the best day ever

Alustan tänasest päevast ja lõpupoole kirjutan aastavahetusest. Seega ei ole tänane postitus ajalises järjekorras. :)

Täna oli siis see päev, mil mul pidi olema see “võib-olla koolipäev”. Ma arvan, et minu hoiakust paistis välja see, et ma sügavalt kahtlesin, kas see keeltekooli projekt nii kiiresti tuurid üles võtab. Aga… Pidin meeldivalt pettuma. :)

Eile läks S Inglismaale, sest tema õde abiellub ja S külastab ka oma kahte poega (minu vendi). :D Seega olen ma siin koera ja kassiga ning hoian majal silma peal.

Eile õhtul tekkis mul juba pabin (koolimineku suhtes). Ma hakkasin paaniliselt taani keelt meelde tuletama. Õppisin enda tutvustamist pähe… Siis helistas vanaema ka, rääkisime pikalt (60 min), vanaema kulul. Püüdsin olla rahulik ja teda mitte kiirustada, lasin tal end tühjaks rääkida ja püüdsin tema tuju üleval hoida.

Alustasin sellest, et mu kaks nooremat venda on nüüd mõlemad endale habeme kasvatanud ja end kiilaks ajanud. S oli täiega närvis ja lubas neil habemed ära ajada. S kardab, et nad saavad tänaval peksa, sest neid peetakse terroristideks. S veel põhjendas asja nii, et nad on saanud (“kahjuks” – ilus vaadata, aga ohtlik, sest näevad liiga “islamid” välja) vanaema geenid ja vanaemal on natuke mustlase geene (üks eellane/esivanem oli mustlane). Vendadel ongi tumepruunid silmad ja tumedam nahk ja selline vastav nina ka. (Mina kahjuks ei saanud pruune silmi, kuigi ma väga tahtsin.)

Need, kes kardavad, et mu ema teeb väikestele vendadele liiga… Ei, ärge muretsege. Need väiksed vennad on temast kaks korda pikemad ja lihtsalt naeravad tema kurjustamise üle. Selles mõttes, et mitte solvavalt, vaid… Noh, nad ei tee S-i jutust suurt numbrit. Ütlevad S-le, et siin kandis pole sellega probleeme ja nad ei aja oma habet ära ja kõik…

Nii… Aga minust.

Voodisse maandusin eile kell 23-aja, aga selline tunne oli, et magada ei jõudnud üldse. Kell 5 oli äratus, siis koerale ja kassile söök, enda pesemine, koeraga välja, viimane lihv taani keele valdkonnas ja auto rooli ning kooli. Justnimelt, hommikusöök jäi vahele.

Olin väga väsinud ja kartsin meeletult. Ma pole juba ammu nii palju kartnud. Kohale jõudsin ilusti. Kuigi GPS üritas mind valele teele juhatada (2-3 korda), aga eelmisel päeval ma sõitsin selle tee läbi, seega ei lasknud ma GPS-l end häirida. Panin raadio kõvemaks. :D

Kooli jõudes oli koridor inimesi täis. Iga rahvus oli justkui esindatud. :D

Leidsin ühe ruumi. Läksin sisse ja küsisin, kuhu ma peaksin minema. Mind saadeti järgmise ukse taha. Ootasin… Nad olid seal väga meeldivad. (Alustasin kõige kõrgemalt, läksin direktori kabinetti (ma ei oska taani keelt – st mul polnud plaanis nii kõrgelt alustada, arvasin, et see on õige see ruum, kuhu ma pidin minema). Sekretärid olid koridori alguses, oleksin pidanud sealt alustama. Aga seal direktori juures olid ka lahked inimesed, kas aitasid mind.)

Sain õige ukse taha. Siis hakkas pinge kasvama. Pisar kippus silma. Ma ei tea miks. Selline emotsionaalne pinge. Aga õnneks oli mul vett kaasas, suutsin pisarad alla suruda. Siis hakkasid käed värisema ja jalad. Käed olid jää-külmad. Kordasin peas veel taani keelt (olin nii kindel, et mulle tehakse seal ruumis taani keele test). Tegelikult sai seal asjad inglise keeles aetud. (Mul oli raske inglise keelele üle minna, seega oli mul taani ja inglise keel segamini… Ja üldse oli peas segadus, aga minu küsitleja oli hästi tore). Ta on pärit Soomest. Nii kodune tunne tekkis. Nüüd ma mõistan, miks ma tema taani keelest aru saan. :D

Pärast vestlust ja kooli tutvustamist öeldi, et täna on mul esimene keeletund. Ma olin juhuslikult selleks valmistunud, lõuna oli ilusti kaasa pakitud ja puha.

Ja siis juhatati mind klassi. Klassis oli kaks noormeest. Jah… Täna oli meid kolm. Mina, siis poola poiss ja siis must poiss Etioopiast. :D Nii vahva oli. Seal polnud enam üldse pinget. Poola poiss on hästi aktiivne ja räägib koguaeg. Ma ei saa eriti aru, mida ta räägib ja mis keeles, kas inglise või taani või poola keeles, aga õpetajad nagu said aru.

Selline keeleõpe on nii huvitav. Ma kartsin, et ma suren pingest, aga tegelikult sellises keskkonnas on keeleõpe pingevaba ja tore.

Esmalt see, et hullult tahaks teada, mida poolakas räägib endast ja oma maast. Siis see eksootiline Etioopia. Temaga on raske rääkida, aga tasapisi saab hakkama. Ta on julge poiss. (1. huvi liikuva info järele).

Teiseks see, et ei saa petta. Ei saa kelleltki eesti keeles küsida. Jääb vaid päästerõngas inglise keel või taani keel. Koridoris on ainult taani keel, sest Somaaliast tulnud inimesed inglise keelt ei räägi.

Kolmandaks see, et õppejõud kiidab. Isegi siis, kui ma totaalselt valesti hääldan ta ütleb “super”… :D Ja kui ma kogemata midagi õigesti ütlen, siis hüppab ta toolilt püsti ja lööb käsi kokku ja ütleb, et väga õigesti ütlesin. :D

Muidugi tegi olemise mõnusaks nali… Mul ikka juhtub. Õpetaja näitas ühte pilti ja palus mul tahvli juurde tulla ja näidata, kes on pildil ema. Muidugi, ma ei saanud selle pildi mõttest aru. Ma arvasin, et pildil on ema (kahe naise ema = õed), õed ja ühel õel on laps. Aga tegelikul oli ema, tütar, vanaema ja vanavanaema. :D

Siis õpetaja hakkas seletama. See on ema, see on tütar, see on “mormor” ja see… Ma tahtsin särada (olin veel klassi ees ja kaks eksootilist poissi vaatasid. Vahemärkus: mõlemad on abielus)… Igatahes, ma ütlesin “mormormor“… Õpetaja hakkas naerma. Tal läks ikka päris palju aega, et end koguda. Muidugi ta kiitis mind ja ütles, et minu vastus on loogiline, aga selle kohapealt ei ole taani keel loogiline. Õige vastus oli “oldemor“.

Ma ei põdenud üldse, et valesti ütlesin. Nüüd jääb see vist pikaks ajaks meelde. :D Aga pärast seda oli täitsa tore klassis olla. Selline mõnus keskkond.

***

Meil on kaks õpetajat. Üks annab tundi pool päeva ja teine siis teine pool päeva. (Esimene tund hakkab kell 8:20 ja viimane tund lõppeb kell 13:35). Teine õpetaja on selline, kes rohkem räägib ja rohkem hääldusele rõhutab. Aga ta ei suuda hästi seda hääldust õpetada. Esimene õpetaja oskas (minu jaoks) arusaadavalt kirjutada häälduse tahvlile ja kui läks valesti, siis oskas juhendada, et mis läks valesti ja kuidas oleks õigesti. Aga teine õpetaja lihtsalt ütleb oma kiires ja (minu kõrva jaoks) lohakas taani keeles seda sõna miljon korda ja päeva lõpuks ei suuda ma ka seda sõna õigesti hääldada.

Teise õppejõu puhul jäi mulje, et ta ei tahaks seal olla. Et ta on nagu see laisk koolilaps, kes loeb sekundeid (juba tunni alguses), et kuna see läbi saab. Selline tunni venitamise tunne tekkis. Mul hakkas ka lõpuks igav. Aga samas on teda ka vaja, sest tema esindab reaalset taanlast ja ta näitab interneti lehekülgi, kust saab ilma vaadata, kust näeb uudiseid. Sain teada sellise veebilehe aadressi nagu Eestis on eki.ee, aga taani variandi. (Kui Taani tulin, siis küsisin emalt, aga ta ei teadnud.)

Seega, mõlemat õppejõudu on vaja.

Kuigi ma olen mega väsinud. Istun siin diivanil ja pool suigun juba (aga koeraga tuleb veel õhtusele tuurile minna)…

Ikkagi… Mulle nii meeldis tänane päev. Koju tulles paistis päike ka. Ja ma sõitsin merest mööda… Nii meeletult ilus oli kõik. :D

Ma arvasin, et tänane päev tuleb katastroof. Olin valmis selleks, et mind saadetakse koju ja öeldakse, et püsi nüüd ilusti kodus ja oota, kuni sulle helistatakse (kunagi järgmisel sajandil), et võid nina välja pista ja keelt õppida… :D Aga ei…

Ma sain kohe koolipinki. See koolipink on hoopis mõnusam kui need viis ja pool aastat kõrhariduse radadel. :D

Varsti ma hakkan seda kooli ja õppimist kiruma. Aga… Täna oli väga vahva.

Meile öeldi, et me oleme algajate klassis, et iga päev hakkab meile inimesi juurde tulema. Et nädalalõpuks on klass inimesi täis. Ja öeldi, et alguses võtame hästi aeglaselt edasi (st hiljem hakkab raskeks minema.)

Kooli poolt antakse ka vihik, kui soovi on, aga mul on oma vihik (oli plaanis see vihik päevaraamatuks võtta, aga ostan uue… ma saan ju rikkaks kohe, kui taani keel on selge… :D …).

Püüan natuke kasulikuks muutuda ja koeraga varem väljas käia. Siis saan varem õhtale ja magama minna.

***

Aga aastavahetusest.

Taanis ei kasutata väljendit “head vana-aasta lõppu” või midagi sellist. 31. detsember on neil “nytårs nat“. Minu meelevaldne tõlge “uue-aasta öö”. Nad ei saada vanat minema, koguaeg võtavad, vaid uusi peale. :D

Ja siis see traditsioon. Mõne jaoks on see labane ja häiriv ja ebameeldiv, aga teiste jaoks on see naljakas. Välismaalaste jaoks on see lagastamine.

Nimelt, siin Taanis mökerdatakse 31. detsembril aknaid toiduga (rasv, või, majonees, vahukoor, sinep, ketšup…). Ma ei tea, mis selle mõte on. (Kas see toob õnne, nagu Mardipäeval herneste ja riisi loopimine (mida on ka tegelikult päris ebamugav koristada)) või näitab see, et ma olen laisk, et ei suutnud neid bandiite aknast eemale hoida ja ma peaksin häbenema, et minu aknad said mökerdatud…). Pole veel uurima hakanud, mis on selle traditsiooni mõte (algne mõte).

Igatahes… Meie aknad…

010120162461 010120162460 010120162459 010120162455 010120162458 010120162457 010120162462 010120162456

Panime akendele valvurid, seega kõige hullemini ei läinud. Järgmisel päeval koristasin ära, aga paljud pole seda teinud tänase päevani…

Huvitav on see, et Aafrikas lapsed nälgivad, aga siin Taanis pannakase terve tänav vahukoore alla. :D (Kibestunud vanatüdruku märkus.)

***

Aga muidu oli täitsa tore. Ma läksin magama 30 minutit enne uut aastat. Ei jaksanud seda ära oodata. :D Aga noh… Jah…

Koer kartis nii meeletult. Meil lasti siin  rakkette iga täistund (põhimõtteliselt) ja mida pimedamaks läks, seda sagedamaks need raketid läksid.

Koerake värises toas. Kui viisin ta välja pissile, siis jäi piss ka pooleli, sest üks pauk käis. Koer jooksis tuppa tagasi ja keeldus välja tulemast.

S ütles jõulude ajal, et tal on esimest korda jõulutunne. Ehtis siin hooelga maja (ma vist peaksin selle maha võtma, sest… Aga vaatab veel. Naabril tuled veel plingivad, seega las mul ka plingivad…) :D

Uue aasta eel ütles S, et ta poleks arvanudki, et temal aastavahetuse tunne tekib. Hakkas torti meisterdama ja sättis peolaua. Raketid ei ajanud teda närvi. Ja see akende mökerdamine ei häirinud ka teda väga.

Rakketide puhul on S seisukohal, et neid peaksid laskma üksnes professionaalid. Need on ohtlikud…

Selline vaikne aastavahetus oli. Mulle täitsa meeldis.

***

Ma avastasin (mõned nädalad tagasi), et 2016. aastal saan ma 30-aastaseks. :D Jeii… või mitte jeii… Ma ka ei tea. Ei tea, kas rõõmustada või kurvastada. Samas tegu on ju vaid mingi numbriga või arvuga (dokumendis). Sellest nurgast vaadates jätab see number 30 mind üsna külmaks, aga eks ole näha siis, mis saab või saama hakkab…

***

Nüüd vist said kirja kõik väiksed uudised ja elamused.

Järgmise kirjutamiseni!

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>