Lõbu läbi…

Täna oli taas koolipäev. Ärkasin kell 5:00. Magada eriti ei saanud. Läksin küll varem voodisse, aga üks laul kummitas ja siis tuli miljon mõtet ja ühest hetkest läksid kõrvad nii tundlikuks, et kuulsin igat pisikest krõpsu ja ei saanud magada. Nätuke ma olen maganud, aga need mõned tunnid olid vist väga kvaliteetsed, sest ma ei ole väga väsinud. Päeval olin ka täitsa ok.

Aga… Kummaline on see, et ma saan naksti kell 5:00 üles, kui ma tean, et “ma pean” ärkama. Aga kui on selline oma valik, nt “läheks jooksma?”, siis ei saa ma end üles. Paar korda on juhtunud, et ma isegi ei kuule (ei mäleta) äratust. Aga noh…

Aga postitusest. Koolis hakkab asi juba kibedamaks minema. Otseselt koduseid töid ei anta, aga mulle antakse lisaülesandeid. Kui teised harjutusi teevad, siis mulle antakse raskemad harjutused.

Meil on kaks õpetajat, seega andsid mõlemad mulle mega palju ülesandeid (et ma oma naabreid ei aitaks). Ja nüüd istun ma siin raamatute kuhja kõrval. Varsti-varsti hakkan neid lahendama. Näis palju ma jõuan.

Tunnis oli nii, et mu pinginaabrid palusid minu vastuseid näha. Ma olen selline lahke inimene. (Ma ei tahaks anda, sest sellega ma teen neile karuteene ja nad on armsad mulle. Aga samas neil on selline hoiak, et neil on nii raske (pere, töö, kool…), teevad neid kutsusilmi ja jätavad mulje, et õnnest on puudu õiged vastused. Ja siis ma jagangi oma vastuseid.)

Aga nüüd on see läbi. Mulle antakse teised ülesanded ja minu lemmik õpetaja nõuab minult rohkem. Nt täislauseid ja veatut hääldust. Ja parem kui ma üldse oma suu kinni hoiaks ja laseks teistel särada. Ei, ma ei solvu. Mina õpin ka läbi teiste. Ma püüan end natuke tagasi tõmmata. Nad on kõik nii tublid ja pingutavad, et minu asemel särada ja ma teen kõik endast oleneva, et hoida neil silmades see õppimise sära ja hasart.

Mulle on oluline keel selgeks saada. Minu eesmärk ei ole teiste eest (minu jaoks) lihtsaid vastuseid öelda. Nemad alles alustasid selle keele õppimist, aga ma olen seda keelt juba mõndaaega õppinud. Kui ma alustasin, siis olid need “lihtsad asjad” ka minu jaoks rasked (tuuma-füüsika).

Nüüd vastan siis, kui on olnud pikk paus ja vist peaksin ootama õppetaja märguannet vastamiseks. Sest minu jaoks pika pausina tunduv paus ei pruugi tegelikult pikk paus olla.

See õppimise viis ja seltskond on kuidagi nii tore. Ma tegin täna vigu (ja jätkuvalt hääldan ma tähte d, mida tegelikult ei hääldata või väga erandjuhul kõlab see rohkem l-na…)… Aga sellises õppimise keskkonnas ma ei karda vigu teha.

Ma ei karda oma suud kinni hoida. Kui midagi kõsitakse, siis pole probleeme vastata. Aga õppejõu järel kordamine on natuke raske mulle (veel). Aga minu pinginaabrid on see-eest väga tublid. Nad kordavad koguaeg. Ma kuulan neid ja püüan tabada veaohtliku häälduse ja püüan seda siis oma peas parandada… Kuid selge on see, et kodus tuleb üle minna täielikult taani keelele.

Praegu antakse mulle palju grammatika ülesandeid. Kuid minu mahajäämus on just suhtlemine ja hääldamine, mida mina väga ei harjuta, sest minult enam küsimusi ei küsita. Seetõttu tuleb mul kodus just selle mahajäämusega tegeleda. Annan S-le küsimused ette ja palun tal päeva jooksul neid segamini küsida. Vastused peavad tulema kiirelt ja veatult ja õiged vastused… Siis olen ma valmis oma esimeseks testiks, mis on suuline eksam ja selline ankeetküsimustele vastamine…

Aga… koolist veel… Täna oli meid juba rohkem. Etioopia poissi täna ei tulnud. Ma olin kurb. Aga meile tuli täna Kongo tüdruk, Araabiast tüdruk ja poiss. Araabia keel on nii kummaline. Ja nad kirjutavad nendes kummalistes tähtedes, mis tunduvad mulle nagu pastaka harjutamine või soojaks ajamine… Noh, pastakas ei tööta, siis tõmbad selliseid lainelisi jooni. Nad kirjutavad tänedusi sõnade peale nii-moodi.

…

Ohhh… mis ma siin vaimustan… Mulle ikka veel meeldib see kool ja kõik… Pooltundi sõidan ma kooli ja pooltundi tagasi. Kütust läheb ikka palju. Vaatasin, et üks kooliskäik + koeraga metsas käik on u 1/4 paaki kütust (pisike KIA auto on). Umbes 100 km saan sõita 1/4 paagitäiega… Seega, ma käin kolm korda nädalas koolis ja ühes kuus käin ma umbes 3×4 = 12 korda koolis. See teeb 12x(1/4) = 3… St väga ümardatud 3 paagitäit kütust läheb ühes kuus rohkem. (Ma ei tea, kui suur see paak on. 30-40L?)

Võib-olla olen teinud vea… Päris arvestatava summa võrra lähevad kulud ühes kuus suuremaks. Lisaks sellele, auto ju kulub. Rooliotsad, tundub, et siduriketas või isegi survelaager hakkab läbi minema. Õlivahetus tuleb kiiremini lähemale… jne…

Ja veebruaris peaksin ma oma load ära vahetama, s.o umbes 1000 DKK. Minu säästud sulavad. Aga väike lootus on, et äkki ma saan endale kaubelda toetust (õppimise toetust). Aga artutan asja S-ga.

…

Aga kool mulle ikkagi meeldib. Mina vähemalt ei tunne ega taju seal seda gängide-loomise asja. Kõik on sõbralikud ja üldiselt hoitakse eemale.

Nt ma sõin ühe laua taga lõunat. Tüdrukud seisid minust eemal ja kui ma laua vabastasin, siis nad läksid selle laua juurde, kus ma olin. Kuigi enne oli ka vabu kohti ja ma (vähemalt püüdsin olla) olin väga sõbraliku olemisega. Võtsin äärmise koha seina ääres, et teised kohad oleksid teistele kätte saadavad.

Ja… Mina olen selline, kes ei põe eriti (huvitav). Selles mõttes, et õpetaja küsis, kus ma elan (st Taanis käibki nii, küsitakse otse, kus elad, kas sul on abikaasa jne…). Noh, minult küsiti ja ma ladusin kõik ette. (PS Taanis on nagunii kõigi aadressid internetist leitavad ja telefoniraamatutest. Tahad sa või ei taha.).

Kui ma ei teaks taanlstest midagi, siis ma arvaks, et õppejõud lööb külge, et küsib, kus elan ja kas mul on mees jne… Või püüab kosjamoori mängida… Aga kuna ma tean, et siin nii käibki, siis vastasin. Silm ka ei pilkunud.

Aga uued tüdrukud? Araabia tüdruk ütles, et tema oma aadressi ei ütle. Ja veel oli küsimusi, millele ei soovinud vastata. (Kui ma vastasin, siis ta punastas ja itsitas nagu plikake… Mitte halvas mõttes, vaid ettekujutuse loomiseks nimetan nii…). Aga mind jättis see külmaks.

Siis õppejõud küsis, kas ma elan üksi. Vastasin, et koos emaga. Jälle võis suuri üllatunud silmi näha (ma ei viitsi enam vabandada ja seletada, miks ma emaga koos elan, las nad mõtlevad, mida nad tahavad). Minu vanus on ka selline… Kohati tekitab küsimusi, et “kle, miks sa emaga koos elad? Sa oled ikka aru saanud, et oled vana?” Keegi pole nii küsinud, aga…

Aga kui keegi küsib, siis püüan ausaks jääda. Jah, olen vana, jah elan emaga koos. Ei, ma ei viitsi enam vabandada selle pärast. Nii see ongi ja kõik. Ma ei jõuan enam ka häbeneda. Ma olen lihtsalt selline, ausalt, valus ei ole. Üldse pole valus selline olla. Täitsa mugav ja mõnus on selline olla. Ma olen rahul.

Aga nüüd püüan õppida. Siis on vaja veel koeraga väljas käia. Ja homme reisin Billundisse, lähen emale järgi. (Jah, Lego-land on ka Billundis, aga sinna ma ei lähe.)

Jah, sellised väiksed proovikivikesed.

***

Taanis võib maanteel sõita kuni 80km/h (minu-sugusele kiiruse maniakile oli sellega raske leppida, aga olen vaiksel selle pensionäri-kiirusega leppinud). Mõnel suuremal teel on lubatud 90-ga sõita, aga siis on ka vastav märk väljas. Ja meie-kandis on mõni üksik kiirtee. Seal võib koguni 100 või 110-ga sõita. Jes… Eestis sai vist enne Tallinna 120 km/h kiirust nautida (ma vähemalt tegin seda pattu), aga Taanis sellist võimalust pole…

Täna sõitsin täitsa “eidelikult”. Üle 80 kiirus ei läinud ja enne mägesid ja kurve vajus kiirus 60-70-le. Ja siis kui ma maha pöörasin, siis panin teise käigu (s.o peaaegu seisma jäämine). Tagumise autojuht läks vist päris närvi. Silmasin teda oma vasakust peeglist ja siis ta oli kadunud. (H kirus ja küsis, et miks naised nii teevad. Toona ei osanud ma nagu midagi väga öelda.) Aga nüüd oskan… Eided kardavad, et auto võib hakata libisema, sest väljas on külm ja tee sädeleb, mis viitab mustale jääle. (Miks on vahel meessoo juhitud autod kraavis? Sest nad ei karda ja nad ei arvesta, et on väike tõenäosus, et kiilasjää on kurvis maas. Aga naised kardavad ja tegutsevad koguaeg selle mõtte järgi. Isegu süda suvel, kui on soe väljas… Siis võivad kivikesed ratta alla jääda ja auto võib libisema hakata…)

Jah… Ma suutsin nüüd nii hästi end välja vabandada sellest, et olen lihtsalt halb juht.

Kui ma alustasin sõitmist, siis oli mul esiveoline Opel. Arvasin, et see on parim auto. No ei läinud käest ära, ei vibanud ega midagi. (H kiitis ka oma esiveolist Audit).

Pärast tagaveolise BMW-ga sõitmist, sain ma selle ohjeldamise kogemuse. Mu isa ka toetab tagaveolisi. Ta sõitsi kunagi šigulliga rallit. Ta ikka kihutas ja jagas samal ajal õpetussõnu (mille tema tütreke kõrva taha pani). Ja nüüd on käpas (jalas) tagaveolise ohjeldamine. Ehk siis, gaasi-gaasi-gaasi, vedav käik ja rool libisemisele vastas suunas.

Aga esiveolisega on ju hoopis teine asi. Kui annad gaasi juurde, siis auto liigub jätkuvalt libisemise suunas (juba proovitud asi, tanklas ja selle benzu-hoidla suunas, poisid kiljusid, et Minny lõpeta, võta jalg gaasilt ära, see pole BMW). Krt, ei olnud jah…

Ei, auto jäi terveks. Mõistus tuli enne koju. Aga…

Igatahes… Nüüd tunduvad mulle siveolised sutod juhitamatud. Ma täitsa kardan seda, kui need libisema hakavad, siis mul on valed võtted jalas ja käes. Ja ma väga ei teagi enam, kuidas esiveolist ohjeldada…

Aga jah… See nõme eit KIA-ga siinkandis olen mina või mu ema (ta sõidab ka nii). Seega, olge hästi kannatlikud. Pärast 10 minuti minu järel sõitmist olen ma juba oma sabaga harjunud ja ma üldse ei põe, et sa seal taga oled ja minust mööda tahad või et sa oled juba närvis ja pood ning peksad mind oma mõtetes. Kui sa paned vasaku suuna sisse, siis (kui ma juhtun seda märkama) ma lasen su mööda.

Aga ausalt… Nüüd tuleb usinalt õppima hakata. Reedel tuleb raamatud tagasi anda juba…