Teil seal Eestis on külm, jah?

Mul siin Taanis on külm, aga mitte nii külm.

Mõtlesin, et kirjutaks siia natuke.

Ema tuli Inglismaalt tagasi ja tõi mulle nänni ka. Ostis mulle püksid ja andis need üle järgnevate sõnadega: “Ma vaatasin, et su teksased hakkavad sulle juba väikseks jääma, seega ostsin sulle uued viisakad püksid”. Jah, ta on väga hoolitsev ema.

Aga kuidas see teks minuni jõudis. Ma dekodeerin seda nii: “Ma vaatasin, et sa oled paksuks läinud ja need teksased ei lähe sulle enam jalga. Näed välja nagu torbiku-jäätis. Kõht ripub üle värvli nagu külluslik jäätise pall…” Ei, ma ei solvunud. Aga natuke paksuna tundsin end küll, kuigi omast arust olen ilusti oma raskuse stabiilsena hoidnud ja vist kilokese allapoolegi saanud… Aga noh…

Enne ema tulekut vaatasin, et olen ilus ja sale. Aga pärast ema tulekut vaatasin, et natuke tuleks trenni teha ja toidukogust vähendada.

***

Täna nägin unes R-i. Ma ei tea, kas ma mainisin, et ta saatis uuel aastal FB-s sõnumi ja soovis head uut aastat. Ma vastasin samaga, sest ma olen ikkagi natuke viisakas.

Aga minu unes oli R kuidagi… Ta oli minusse jäägitult armunud, aga ta polnud oma naisest lahku läinud. Ta käis mul järel ja kui ma talle meelde tuletasin, et tal on naine ja kui ta mulle nii lähedal seisab, siis saab ta naine õigustatult pahaseks ja tekiks asjatu tüli. Palusin tal lahkuda, aga ta ei teinud seda. Siis läksin ise ära, aga ta tuli mulle järgi.

Alateadvus vist püüab pakkuda mulle naudingut. Midagi, mida ma tahan, aga ise ka ei tea, et (enam) tahan.

See unenägu polnud meeldiv. Selles mõttes, et ma olin ebamugavas olukorras. Jah, väike kahjurõõm oli. (“Enne sa mind ei tahtnud ja nüüd jooksed mul järel”.) Aga, üldiselt jättis see unenägu ebameeldiva tunde.

***

Koolist ka siis. (Keeltekoolist.) Täna olin ma nii väsinud. Esmaspäeval ja teisipäeval ärkasin ma kell 5, täna ärkasin kell 6, aga koolis kippus silm kinni vajuma.

See suur rõõm on ka kadunud.

Eile S rikkus mu tuju ära. Noh, mitte S, vaid lihtsalt see olukord (situatsioon) oli frustratsiooni tekitav.

Ma lubasin S-le õhtul raamatu lugeda (taani keeles lihtsalt raamatut). Hakkasin lugema ja igas lauses S parandas mu hääldust. Ja see lugemine venis ja ma tundsin end nii rumalana. Totaalse idioodina, kes ei suuda üli-lihtsat teksti arusaadavalt välja öelda. Ja siis ma lõin raamatu kokku ja ütlesin, et ma ei loe. Et see võtab nii palju aega. Lõpuks ütlesin, et loen kellelegi, kes ei tee seda taani keelt nii keeruliseks.

Nii…

See olukord oli õpetlik. Esiteks sain ma aru, kui “demotiveeriv” on see, kui keegi nõuab perfektset tulemust (nõuab midagi, mis on tugevalt üle minu võimete - eneseabiõpikust: “ära sea endale LIIGA kõrgeid eesmärke”). Seega, kui koolis pinginaaber küsib midagi, siis kiidan teda ja ei hakka talle rääkima verbum‘itest ja subtantiv‘idest, sest seda on talle liiga palju. Piirdun vaid sellega, et… Kas-küsimust moodustades tuleb tõsta tegusõna (sry sõna “hedder“) esimesele kohale ja sõna “du” teisele kohale ja kõik muu jääb sinna, kus on… Midagi umbes nii…

Lasen rohkem õpetataval rääkida ja sekkun siis, kui ta teeb mingi suure vea. Ja muidugi kiitmine. See on väga oluline.

Sellest olukorrast S-ga õppisin veel seda, et tema abi ma pigem ei kasuta. Püüan end treenida salaja nurga taga ja siis lähen tema juurde nagu eksamit tegema. Ma arvan, et tema juures on mu eksam palju karmim kui see reaalne eksam (mis mind ees ootab).

Kusagilt lugesin… “Emme mul on raske end armastada, kui sa koguaeg mind laidad, mulle mu vigu ette heidad ja minu kallal vingud.”

Teine ütlus on see, et “mehed surevad vingumürgitusse. Sest naised koguaeg vinguvad.” (Sõnade-mäng… Vinguma = vingumürgitus).

***

Täna sain teha samu harjutusi, mida tegid ka teised. Aga selle vahega, et mulle anti uus raamat (raskem raamat) lugeda. Ma sain harjutused liiga kiiresti valmis (kuigi tegin mõned vead). Aga siis ma lugesin vaikselt seda uut raamatut. Seda ma ei jõudnud koolis läbi lugeda, püüan nüüd kodus seda lugeda.

Viimases tunnis mängisime BINGO-t. Õpetaja ütles kõik arvud ära. Mul jäi ikka arv 19 puudu (seda ma ei pannud tähele või ei saanud aru… nitten). Seega läks päris hästi. (Teistel jäi rohkem puudu). Aga meid aidati ka. Meile öeldi numbrid ka inglise keeles.

Nii äge oli… Öeldi arv ja siis kõik pomisesid seda oma keeles.

Tunni lõpus ma väsisin ära ja ei saanud enam üldse aru arvudest. Need, mis olid kunagi lihtsad arvud, tundusid nüüd keerulised. Aga noh… Ma kartsin hullemat, seega olen endaga rahul. Olen oma tulemusega rahul.

***

Ega mul muud polnudki.

Hakkan vist haigeks jääma. Siis hakkan kirjutama, kui haige ma ikka olen ja kui paha on olla. Kirun, et miks ma ei nautinud seda, kui olin terve.

Noh, et need, kes loevad, teavad, mis teemad tulekul on, et siis oskavad oma eraelu sättida vastavalt. (Üritasin siin peent nalja teha.)

***

Venna sõber kirjutas mulle FB. Väikeste vendade sõber. Ma ei tea, kas ta on poolakas või inglane. Ma pole selle inimesega varem rääkinud. Kui ta pole Daniel, siis ma ei teagi, kes ta on (peale selle, et venna sõber).

Väga huvitav ja samas kummaline on temaga kirjutada (kirjutame inglise keeles). Kirjutaks nagu vana tuttavaga, aga tegelikult on ta minu jaoks täiesti võõras inimene. Aga ma püüan ikka viisakas olla ja vastata. Harjutan natuke inglise keelt ja võib-olla saan natuke targemaks ka.

***

Ja siis ma mainiksin ära veel selle, et olen hakanud taani keelest aru saama. Kooli sõites kuulan raadiot ja siis saan natuke aru, mida nad räägivad ja natuke saan ka laulusõnadest aru.

See on nii kummaline ja toimus kuidagi nii äkitselt. Umbes, et ühel hommikul ärkasin üles ja siis kummalisel kombel hakkasin aru saama.

Koolis saan õpetajatest ka aru… Täna pidime minema gymnastik hal‘i ja osalema ühislaulmises. Meil reede hommikuti hakkabki olema see ühislaulmine ja päeval söömine (koos kohalike elanikega, kes tahavad meiega koos süüa)… Tore…

Alguses ma kuulsin, et peame gümnaasiumisse minema, siis sain aru, et peame “gymnastikut” tegema, et hommikuvõimlemine, aga oli ühislaulmine. Aga ma sain aru, kuhu tuleb minna ja teised järgnesid mulle. Sain olla juhtrollis. Tuleb mainida, et mulle täitsa meeldis see roll.

***

Nüüd vist sai kõik kirja…

***

Oot, kas ma kirjutasin, et ma olin täna tunnis apaatne. Vastasin siis, kui midagi küsiti. Ei pakkunud end välja esimesena (nt enda päevast rääkimist). Istusin vaikselt ja ei kiirustanud.

Ma ei tunne süümekaid, et ma selline olin. Mul oli tohutu peavalu ja selja ja kõhuvalu (valuvaigisteid polnud kaasas, aga valu oli nii suur, et oleksin neid võtnud juba). Aga ma ei läinud koju. Ikka istusin lõpuni ja osalesin tunnis ja tegin kõik vajaliku ära. (Jalad ka külmetasid.)

Tegelikult oli hea, et ma selline olin. Teised olid aktiivsemad. Nad on ikka nii tublid.

Mina tunnen ka, et minu tase hakkab kätte jõudma. Harjutused nõuavad juba mõtlemist ja natuke kontrollimist (sõnaraamatust) ja varasematest märgetest. Seega, tuleb hakata kodus õppima. Uued sõnad ja nende vormid ja rääkimine, rääkimine, rääkimine… Hääldus, hääldus, hääldus…

Üks samm korraga, vaatab mis saab.

Ma vaikselt unistan, et saan need kõik testid tehtud ja saan Taani kodakondsuse.  Ja tööle ja kõik…

***

Naabrid ka. Meile tulevad uued naabrid. Ema sõbranna K üüris oma maja välja. Üürnikut teevad remonti ja 1-2 nädala pärast kolivad sisse ja toovad kaks koera ka kaasa.

Täna olid nad emaga rääkimas käinud. Mingi noormees on ka tekkinud. Tolle naine olevat väga armukade ja siis vist noormees läks naisest lahku ja nüüd kolib ka sinna naabermajja… Meie väikse küla elu hakkab aktiivseks muutuma.