Äärmusest äärmusesse

See olen mina, kes kõnnib tänaval ühest äärest teise. Ei, ma pole purjus. Ma ei meki alkoholi üldse. Aga te teate seda anyway. :)

Tegelikult tahtsin kirjutada. Valisin oma blogi, kuigi pole juba ammu oma päevikusse midagi kirjutanud. Ju mul on siin mugav oma mõtteid avada. :D

Igatahes. Koolis enam polegi nii meeldiv. Ma olen sellest teinud kohustuse. Jah, “ma tahan” on muutunud “ma pean”-ks.

Eelmine nädal ma vist ei vaadanud TV-d üldse, aga täna istusin seal mitu tundi.

Meil vahetus üks õpetaja ja ma ei tea miks ja kui kaua on meil see uus. See uus pole ka hull, aga rutiin on kadunud. Mul hakkas mingi süsteem tekkima, aga nüüd… Noh, keele puhul on hea, kui on palju erinevaid inimesi ja teemasid ja lähenemisi.

See uus õpetaja rõhub nagu sõnavarale. Teised rõhusid grammatikale ja see, keda enam pole (elab, aga tunde ei anna), tema rõhus hääldusele.

***

Muidugi läheneb esimene moodul-eksam. See on suuline eksam. Mul tuleb kirjutamine paremini välja. Eksole. :D Aga pean kõvasti end treenima. Just seda küsimuste esitamist ja vastamist ja hääldust ja mitte närvi minemist, mitte pabistamist…

Samas on hea, et me peame need küsimused selgeks saama. Siis on mul järgmisel koosviibimisel parem olla. Terve õhtu küsitlen inimesi. Mis su nimi on? Mis su perekonnanimi on? Kui vana sa oled? Kas sa oled abielus? Kas sul on lapsi? jne… :D Taanis ei ole see imelik ega liiga isiklik. See on täitsa ok.

***

Ma ei tea, kas see on oluline, aga S lõikas mu juukseid ja tegi natuke uuema soengu. Nüüd olen natuke teistsugune. :D

S oli oma tööst nii vaimustuses, et küsis, kas keegi märkas seda (mu uut soengut). Et kas reaktsioone oli. Kahjuks ei saanud ma teda rõõmustada, sest mina selliseid asju ei märka. Mul on suva. Ma unustan ise ära, et mul on uus soeng. Ise ka ei märka, et mul on uus soeng.

Mina ei oota, et keegi märkaks, et mul on uus soeng. Pigem just soovin, et saaks kuidagi vaikselt sellest muutusest üle. Et keegi ei märkaks.

***

Mis ma siis veel kirjutan…

Sain koolist teise taseme raamatu. Meil on viie tasemega raamatuid ja kuues tase on vist see, et oled suuteline lugema igasugust teksti. (Heaks näiteks on Taani seadused). Seega on mul pikk tee ees, aga ise arvan, et oled üsna tublisti selle keele õppimisega edasi liikunud.

Selles uues raamatus oli üsna palju sõnu, mida ma ei teadnud. Seega tuleb mul need tõlkida ja pähe õppida. Jah, siis oleks hiljem kergem. Samas otsest kohustust ei ole.

Pärast esimest koolinädalat hakkasin ma natuke taani keelest aru saama. Raadiot kuulasin, siis sain natuke aru ja taanikeelest laulust sain natuke aru. Oh, ma olin nii õnnelik.

Nüüd on toimunud väike tagasilangus. Tähelepanu on ka hajuma hakanud.

***

S-i peale vihastusin. Noh, tema tegevuse peale. Ta nagu naudib segaduse tekitamist. Ma sean endale eesmärgid. Hakkan tegutsema. Ja siis tema tuleb ja sogab mu vett. “Kle, lepi nüüd kohtumine JobNeti’s, palun neilt luba, et sa saaksid pagulastele mõeldud töökohal töötada ja siis kirjuta töö-otsimise kuulutus ka sinna ja sinna…” Ma vihastusin: “Sa ütlesid, et nüüd on kool ja ainult kool. Ja igalt poolt on öeldud, et enne keel selgeks ja alles siis saad tööd. Ja nüüd S räägib käskivas kõneviisis, et otsi tööd aktiivselt.”

Miks ma peaksin oma väärtuslikku aega kulutama tegevusele, millel ei ole eriti potentsiaali praegu.

Aga… Elu ei olegi ideaalne. Eks tulebki õppida laveerima nende tohutute võimaluste ja huvitavate tegevuste vahel. Ja mis kõige olulisem, ise tuleb oma otsused teha.

Seega… Kuulasin S-i jutu ära. Natuke pahurdasin. :D Aga tegin otsuse, et praegu on kool, kool ja kool… Kui ma olen selle uue alurütmiga harjunud, siis vaatan edasi.

JobNeti kirjutasin ja palusin kohtumist, aga nemad pole vastanud. Kirjutasin inglise keeles. Arvan, et nad vastavad siis, kui ma juba räägin taani keelt või kirjutavad, et kirjuta uuesti, aga taani keeles… :D

***

Mõnes mõttes saam ma S-st aru. Ma ka kunagi tegelesin teiste muredega ja teiste probleemidega, sest enda omadega ei tahtnud tegeleda. Nt, eksmehe mured, perekonna mured, vendade mured ja siis oli mul H ja tema murede. Aga ühel hetkel polnud enam kedagi. Ainult kass, aga kass oli nagu minu mure.

See on päris õudne, kui ennast eriti ei armasta, aga sa oled lukustatud ühte väiksesse korterisse ise-endaga ja oma jubedate masendavate mõtetega. Uhh… Aga õnneks ma põgenesin selle eest. :D

***

Tegelikult ei olnud olukord nii hull. Eks ma ikka nautisin endaga olemist. Korraldasin endale ju lõpetamise peo ise-endaga. :D Aga ma tundsin, et asi kisub kiiva. Masendus kippus Eestis mulle peale tulema.

Seega on väga hea, et ma siia tulin. Ja nüüd on mu emotsionaalne seisund juba parem.

Lugesin kunagi uudist, et Tartus oli üks noor kunstnik vabasurma läinud. (Muidugi võib-olla politseinike defitsiidi tõttu pole ressursse, et teist uurimustulemust pakkuda…) Aga loodame, et Tartu on suur linn ja seal on piisavalt politseisid. :D

Aga… See kunstnik oli just saanud mingi tunnustuse. Päris suur asi. Täpselt nagu mina sain. Seega ma tundsin end tema loos ära. Ma isegi mõistsin, et miks inimene tunneb survet ja segadust sellises olukorras (väljast vaatad, et jube õnnelik inimene, ta on tipus).

Aga kui see “tipp” on saavutatud suure pingutamise tulemusel. Oled end loovusest tühjaks pigistanud ja saavutad midagi. Siis üldsus märkab sind ja neil tekib kohe õigustatud ootus, et sa teed edasi vaid õigeid otsuseid ja astud sama suurte sammudega edasi. Aga sina oled tühi nagu pressitud sidrun.

Tavaliselt järgneb pärast suurt sammu, väike tagasilangus. See on täiesti normaalne, aga üldsus seda ei mõista.

Mina ise tunnen ka, et mu magistritöö oli suur pingutus ja praegu ei ole mul midagi rohkemat pakkuda. Mul tekkis seda tööd kirjutades palju küsimusi, millele mul ei ole vastust. Vaikselt tegelengi nende vastuste otsimisega. Aga…

Nt mu väikevend arvab, et ma oleksin pidanud Eestisse jääma ja poliitikasse minema (rahandusministriks) ja kohalike omavalitsuste rahamajandamise korda tegema. Aga mul ei ole selleks teadmisi. Oma töös jõudsin järeldusele, et midagi on mäda, midagi ei toimi, aga mis täpselt ei toimi või mis on lahendus, seda ma ei tea.

***

Siin Taanis elan pealinnast kõige kaugemal otsas, aga siin pole ühtegi põldu söötis. Põldude vahel pole kõndimise rada. Üks põld lõppeb ja teine algab. Loomi on palju, lehmad, sead, hobused. Põllumajadus õitseb.

Eestis oli asi hullem. Mida kaugemale pealinnast minna, seda hõredamaks jääb asustus ja seda rohkem on söötismaad. Loomade nägemiseks tuleb päris palju sõita.

Taanis on 97 KOV-i, aga Eestis on 239. Peast kirjutan. Seega need ei pruugi kõige täpsemad andmed olla. See tähendab, et iga KOV-i kohta linnapea/vallavanem, raamatupidaja ja nipet-nõpet muud. Mingi hoone remont, soojendamine jne…

Ma tean, et see on ebapopulaarne valik, et vallavalitsus liigub mõnest vallast ikka kaugele. Jah… Transpordiga tuleks midagi ette võtta. Aga siin Taanis asi toimib. Mina pean nt kooli sõitma 30 min (üks ots) ja n-ö vallavalitsus on minust 45 min kaugusel (üks ots). Jah, ilma autota ei saa siin…

Ma ei ütle, et Taani süsteem Eestisse sobib. Ei pruugi sobida, aga tasuks mõelda… paljud asjad tunduvad alguses hirmsad, aga nendega on võimalik harjuda. Nt see uus mail.ee… Mis on nüüd aasta vana. :D

Jah… Ma ei hakka siin oma erialast rääkima. :D

***

Kaks X-i seisab mul siin sõrval (loe: koer tahab pissile). :D Eks ma viin ta siis jalutama.

***

Aga olge mõnusad ja hoitke mulle ikka pöialt. Endale võite ka natuke pöialt hoida, aga rohkem ikka mulle. Sest ma olen armas. :D (See on selline nali. Ma teen selliseid nalju. Ma pole enesekindel ja ülbe. Olen vahel üsna mõistlik ja naljakas.) :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>