Täna käisin jooksmas. Ärkasin kell 6 ja jooksma läksin kell 7. Päris raske oli. Väljas oli pime. Lund oli sadanud mitu cm-t, teed olid puhastamata. Mulle sõitsid vastu kaks sahka, püüdsin end kraavi peita. 
Aga jäin rahule.
***
Püüan aktiivselt õppimisega tegeleda, taani keelega. Veebruari esimesel nädalal peaks mul olema esimene moodul-test. Minu jaoks esimene. Natuke kardan seda, aga vahet pole, kuidas läheb, elu läheb ju edasi.
***
Aga… Täna uurisin paanikahoogude kohta. Leidsin sellise artikli: http://tervis.postimees.ee/2966431/mida-paanikahoogude-ajal-kogetakse
Nimelt, mulle teeb muret üks asi. Ma olen mitmel ööl ärganud ülesse suures hirmus. Nagu oleksin paanikas. Need hood on alati õhtuti või vastu hommikut ja poolunes olles. Päeval ei ole neid.
Mul on neid varem ka olnud, aga mitte nii sageli kui nüüd. Varem oli kord kuus või kord mitme muu tagant. Aga nüüd on kord nädalas või isegi kolm korda nädalas. Seega üsna tihti.
Tallinnas tundsin ma end väga üksi, nende hoogude ajal. “Mina täitsa üksi suures maailmas.” Sealt edasi liikus mõte sellele, et kui nüüd hingamine peatub ja ma otsa saan, et mis siis mu kassist saab ja kõigest. Tol korral ma rahustasin end selle mõttega, et kui ma otsa saan, siis pole minu asi, mis edasi saab. Selles mõttes, et mind lihtsalt pole. (Kuidas see lapsesuu ütleski: “Kui sa oled surnud, siis sa ise sellest aru ei saa, kuid teistel on raske. Samamoodi ka siis, kui sa loll oled.”) Jah, ma rahustasin ka end mõttega, et kui ma surnud olen, siis ma sellest aru ei saa.
Muidugi läks mõte siis sellele, et ma ei saa hakkama. Et ma ei leia tööd, aga see polnud enam paaniline hirm. Lihtsalt heietamine. Keerasin teise küle ja magasin.
Selles “üksinda suures maailmas” hirmust sain ma üle. Kolisin ema juurde.
Aga nüüd piinab mind “võõras riigis, keelt ei oska, pole minu kodu, ma ei saa hakkama” hirm. Täna öösel ärkasin ma ka selle hirmu peale üles. Esimene šokk ongi: “Ma olen võõras riigis. Mida ma küll tegema hakkan? Ma ei saa saa sellest välismaa keelest kunagi aru. Ma ei hakka kunagi seda keelt rääkima.”
Lisaks sellele kohutavale hirmu-tundele olen ka paanikas. Ma ei saa või aju ei lase mul end liigutada. Mul ei ole füüsiliselt valus ja ma ei tunne halvatust. Aga ma ei liiguta ennast. Ma tunnen ennast nii lootusetuna, abituna ja võib-olla jõuetuna, et ma ei taha ennast liigutada.
Sellest hirmu seisundist või hoost sain ma üle nii, et ütlesin endale, et ma käin ju keeletekoolis. Mind tõsteti järgmisse klassi. Ma juba saan mõnest taani keelsest sõnast aru. Ma juba oskan natuke taani keelt rääkida. Seega asi pole üldsegi mitte nii hull. Ja lõpuks rahunesin maha ja jäin magama.
Njah…
Mis mulle muret valmistab?
- Esiteks see, et miks need tekkisid? Äkki olen üleõppinud? Tuleks end vähem piitsutada?
- Ma ei kontrolli neid hoogusid ja nende algus on kohutav. Tekib hirm, et äkki see ei lähegi üle (lugesin, et see on kaasnev nähtus). Ja siis mõtlen, et äkki ma hakkan hulluks minema (see pidi ka olema tavaline värk).
- Muidugi tahaks teada, et mis asi see on? Kas see on paanikahoog? Kuidas neid vältida või kontrollida jne…
- Ja siis tahaks teaduslikku kinnitust, et see on tobe hoog ja ajutine nähtus. Et sellega ei kaasne mitte mingisugust hulluks minemist, väsimust, kurnatust, halvatust, surma… Et see hoog on täiesti ohutu ja aju-lihase vastureaktsioon suurele õppimisele ja pingutamisele.
Roland… (Loodan, et kirjutasin su nime õigesti.) Jah, sina. See pole see koht, et “Minny tõmba uttu, sa oled täiega saast ja mõttetu inimene.” Ma ise saan ka aru, kui mõttetud need hood on, et mul on tegelikult kõik hästi. Kui selle hoo esimene sahmakas üle on läinud, siis suudan olukorda kontrollida ja saan aru, kui ajuvaba see hirm on. Kuid… Jah, ma räägin asjast nii nagu see on.
Muidu tunnen end täitsa ok-lt ja olen oma tuleviku suhtest naiivselt lootusrikas. Õppimist võtan vist liiga tõsiselt, kuid sellest õppimise protsessist 3/4 ma naudin. Ja selle 1/4, mida ma ei naudi, selle moodustavad mu enda nõudmised endale, et (nt) peale igat loengut õpin ma KÕIK uued sõnad selgeks, kooos lõppudega. Ma pole seda veel teinud. Aga ikka tahaksin. Siis oleks tulevikus lihtsam.
***
S küsis minu käest, et kas kõik riided peavad mulle nii ümber olema, et nagu need jääksid mulle kitsaks. Ma ise küll ei tunne, et see on rõve, kui pluus hästi ümber on ja teksades ei tunne ma ka end nagu torbiku-jäätis, aga… Noh, tema vist näeb mind nii. Samas poistele, meestele on see meeldinud. Noh see, et teksad on tihkelt jalas ja kampsun tihkelt seljas.
Ma ei teagi. S-i jutu tõttu/põhjal mõtlen, et peaksin oma XXL T-särgid ja püksid ja pusad välja otsima ja käima ringi nagu geto-eit. Kapuuts ka silmini tõmmata. Noh, samas eks see mugav oleks. Poola poiss ka mingit huvi üles ei näita, andis korvi. Seega, mida ma ikka pingutan ja kontskinga klõbistan. Mõnsad botakad jalga ja kolm numbrit suuremad riided selga ja olen niisama cool ja lahe. Mõtlen selle peale.
***
Väikeste vendade sõber kirjutab mulle. Oleme ikka natuke suhelnud seal FB. Täna sain teada, et ta on päris ehtne inglane.
Ups, mu inglise keel on kohutav. Taani keeles on kaks to ja inglise keeles two. Ma isegi ei saanud aru, et ma talle valesti kirjutasin, oleksin võinud ju piirduda numbriga 2. Aga… Ta küsis pärast seda mu inglise keele õppimise ja harjutamise kohta. Siis märkasin, et valesti kirjutasin. Noh, punastasin siin üksi ekraani ees ja vabandasin, et õpin taani keelt ja inglise keele õppimine on tagaplaanile jäänud.
***
Skypesse kirjutas üks väga ammune inimene. Kunagi kirjutasin M-st. Siis kui ma just äsja olin Tallinnasse läinud (aasta võis olla 2013 ja kuu august või september või…). See poiss, kes alguses hästi tihti helistas ja rääkis oma rattast ja rattamatkadest.
Ma leidsin ta jutukast, nagu mul ikka kombeks oli. Siis ta ühel hetkel enam ei helistanud. Ma mõtlesin, et leidis endale uue. Pärast kohtumist ta nagu polnud enam huvitatud, ei uuest kohtumisest ega millestki.
Ja siis ühel hetkel ilmus jälle välja. Kirjutasime Skypes. Ma mõtlesin, et ju ei tulnud uuega midagi välja. Ega mul ka temaga eriti ei klappinud see jutt ja olemine. Ma olin väga kindel, et ta kaob varsti jälle ära, et leiab kellegi uue.
Njah… Igatahes… Ma nagu lubasin, et saame kokku ja jalutame, kui ma Eestisse tulen/lähen. Nüüd on Eestisse minemine nagu päevakorras. Vanaema helistas. Vaatan oma puhkepäevi ja rahalist seisu… Ja… Noh, ma kohe kuidagi ei tahaks oma väärtuslikku aega kulutada. Mul pole ju Tallinnas kedagi. Ja ma pesitsen Jõgeval. Tallinnasse sõita selleks, et kuulata ratta-jutte ja jalutada mõned meetrid… Noh, ma kohe ei teagi. Meil nagu ei klappinud ka see jutt. Esimesel silmast-silma kohtumisel tekkis väike seisukohtade lahusus. See polegi nagu halb, aga me ei saanud sellest sujuvalt üle. Ma ei tea, kas ma olin kogenematu või lihtsalt polnud seda klappi.
Samas kunagi ei tea ju. Vahel tasub anda uus võimalus endale ja teisele. Kuid mul pole ühtegi head kogemust selle uue võimaluse andmisega. Kõik kipub ikka libisema sinna vanasse rööpasse.
Ma ei tahaks kedagi n-ö üle-lasta. Äkki peaksin talle kirjutama, et ma kohe kuidagi see saa temaga kohtuda. Et kui ta juhuslikult oma rattaga Jõgeva kanti satub, siis võiks kohtuda, aga Tallinnasse selle pärast ma küll eraldi reisi ei tahaks nagu teha. Jah… Kõlab nagu hästi ja ausalt.
I on ka täitsa soiku jäänud. Ta ise ei kirjuta. Ta kirjutas kunagi, et enne tuleb tema Taani kui mina Eestisse. Njah… Aga vist ikka pole nii. Temaga tahaks kohvile minna. Et näha, mis inimene ta on. Praegu on ta vaid üks pilt FB. Äkki on selle pildil ka iseloom ja huvid või meeldivhääl, hea huumorisoon…
Jah… Vennale tahaks külla minna. Aga kui ma lähen Eestisse märtsis, siis on mul vaid üks nädal aega. Samas juunis on lennupileti hinnad suured. (Ja natuke põen ka selle lendamise pärast, aga sellega pidavat harjuma.) Väikse töökese peaksin otsima. Praegu ei saa ma üldse raha.
Probleem on selles, et Eestis on nii palju teha, aga olen seal nii vähe aega. Terve aasta tuleks ühte nädalasse ära mahutada.
Jah… Eks vaatab, mis saab.
Täna olen päeva kuidagi ära kulutanud. Tahtsin usinalt õppida, aga kõik jäi kuidagi soiku…. Noh-jah. Aega tagasi ei pööra ju. Seega püüan päästa veel, mis päästa annab.