Mõlgutan mõtteid ja raiskan aega

Klassis number kaheksa kasutatakse õpikuid. Meil on grammatikavihik, harjutuste vihik ja lugemise vihik. Tulenevalt sellest, et ma liitusin nendega kaks nädalat ja üks päev hiljem, siis oli mul selline õppe-auk. Ma eeldasin, et nad on teinud ülesandeid järjest, seega hakkasin ma tagant järele ülesandeid lahendama. (Läksin vist natu liiale, sest eelmisel tunnil tegime ülesannet, mis mul oli juba tehtud. Aga tegime raskemalt. Pidime kuulama taanikeelset teksti ja kus öeldi palju aastaarve (sünd, surm ja vanus, vanus pildil). Ja lõpuks küsiti, kui vana see inimene praegu on. Esiteks tuli meenutada, kuna ta sündinud oli ja siis arvutada… Väga raske oli. Olin ahastuses…) :D

Nii… Aga seal eespool oli ka ülesanne, kus tuli kirjutada endast jutt ja kasutada u. 100 sõna. Ma arvasin, et see on midagi ülirasket, aga polnudki. Ma sain alles hoo sisse, kui nägin, et 130 sõna on koos. Ei hakanud üle ka pinutama, piirdusin sellega.

Andsin oma teksti lugeda S-le ja tema sõbrale. Muidugi leiti vigu. Ja soovitati tekst täitsa ümber kirjutada. Umbes nii, et see on õige, aga kirjuta parem nii. (Ai, see ajab närvi.) :D Aga noh…

S muidugi kahtles igas mu sõnas. Naeris kõva häälega, kui leidis vea. (Tohutult demotiveeriv ja vatikustunnet tekitav, aga noh…). Noh-jah… Ma pingutasin kõvasti ja oleksin tahtnud natuke kiitust saada. Aga seda ei tulnud. Sain alandust tunda (minu üle naerdi, jah see käib õppimisprotsessi juurde, aga ma pole sellega veel harjunud). Ja siis küsiti, kas ma peast ka oskan seda kirjutada. Olin asu ja ütlesin, et mõnd sõna pean üle vaatama, et võin teha tähevea. Siis vaadati mind nagu ma oleksin dum-dum ja lootusetujuhtum. Umbes, et selle aja peale peaksin ma juba puhtalt taani keelt rääkima. Aga see selleks… Las olla…

Igatahes…

Ma olen mõelnud, et miks mul kuidagi ei õnnestu S-iga ja tema sõbraga taani keele rääkimine. Olen püüdnud astuda oma mugavustsoonist välja, olen teinud katseid, aga kuidagi ei saa seda asja vedama.

Eile sain aru, et asi pole minus, vaid nendes. Nad ei ole toetavad, vaid pigem vastupidised. Nad muudavad selle keele minu jaoks ebameeldivaks.

Mulle jäi juba ammu mulje, et S-i sõber tahab mind muuta ja on seisukohal, et ma teen kõike valesti ja olen luuser jne… Kuigi S üritab ikka kõike siluda nii mulle kui talle. Kuid… Igatahes, see paistis läbi. Alguses ma arvasin, et olen ise valesti aru saanud. S räägib ikka, et tema sõber nii kiidab mind jne… Aga… Nüüd tean, et ma ei eksinud. (Saan keelest natuke aru ja S-i jutust on ka läbi kumanud.)

Seega… Nendega suhtlemise harjutamine ei ole enam päevakorras. S-i sõbranna K olevat tahtnud minuga jooksma minna. Püüan seda suunda arendada.

Vahepala: Natuke ajab närvi, et S-i sõber mind kasvatada üritab. Tema noorim tütar on minust noorem. Koolis ei käi, elab ei-tea-kus, teeb ei-teeb-mis. Pidutseb palju… Kasvatagu oma tütart, mitte mind.

Ma olen teinud valesid otsuseid ja olen tenud vigu. Aga viimasel ajal olen ma olnud väga tubli. Ja minu imelikud valikud on toonud mulle edu. Miks nad mind ei usalda? Ma ei mõista seda. Ma tahan teha asju omas tempos. Mulle meeldib teha otsuseid ise (oma eluga seonduvaid otsuseid). Kui nad (s ja tema sõber) tunnevad vajadust, mis suunata, siis kasutagugi informeerimise vormi. Nt “ma arvan.., ma soovitan sul leida endale taanlasest sõbra..”. Mitte vormi, et “sa peaksid… sa pead…, sul peaks keel juba selge olema… sa pead rohkem rääkima…”.

See käskiv vorm ajab mind närvi. Täiega marru. Ma olin 15-aastane, kui vanemad lahkusid. Hullu teismelise vanus. Siis öeldi, et vaata ise kuidas saad, vaata ise kuidas õigem on, otsusta ise, me toetame sind ja usaldame sind… (Toetame… usaldamisest väga ei räägitud ja vehel testiti mind ka. Tuldi varem koju.. Küsiti naabritelt…). Nüüd, kui ma olen põrgust ja sitast läbi käinud ja lõpuks saanud kontrolli enda ja oma elu üle. Õppinud ennast usaldama, tuvastanud oma vajadused ja soovid… Nüüd tuleb S ja tema sõber (mulle võõras inimene), mind õpetama ja käskima. Noo come on.

Jah, ma olen natuke mustang (st kasvatamatu jametsik). :D Noh, ma püüan end vaos hoida ja püüan mõista, et nad tahavad mulle vaid parimat ja nad siiralt arvavad, et nad aitavad mind. Kuhjavad mind üle raske ja keerulise taani keelega, nõuavad minult rohkem kui ma üldse võimeline olen. Neid ei rahulda see, et koolis olen ma edukas, et teiste enda-sugustega võrreldes olen ma üle keskmise. See pole rahuldav, ma pean olema ajalooparim ja mitte grammigi vähem… See ajab mind hulluks. Ma olen inimene ja tahaks vabamalt võtta. Aga noh… Õpin hakkamasaamist selle uue olukorraga.

Aitab virisemisest. :D Kõik on hästi. Natuke pitsitab, aga külma end sellesse uude keskkonda ära mahutan, olen ju kameeleon-inimene.

***

Aga keele osas. suhelda püüan siis S-i sõbrannaga. Natuke tuleb pingutada ja temaga esimene kontakt võtta ja ise. Tema on mitmel korral püüdnud minuga kontakti saada. Seega on minu kord nüüd seda teha.

Teiseks… (enne esimest) :D Endast (taani keeles) teksti kirjutades taipasin, kui hea treening see on. See paneb mind taani keeles mõtlema. Tohutult palju aitab. Poleks uskunudki. Seega mõtlen tõsiselt, nt teise blogi kirjutamist. Taanikeelse blogi kirjutamist või siia blogisse kuhugi kirnutamist. Ja muidugi olen ma suure mõttelennuga. Mõtlen, et võiksin püüda kirjutada raamatut. Selline lihtne raamat, nagu need õppimise raamatud on. Jah, vaatab veel. Täna olen ma ikkagi eesti keele peal.

***

I-st ka. Kirjutasin elie õhtul I-le. St suhtlesime esimest korda FB-s. Ta pidi vara magama minema, sest ta on kaitseväes. reservväelane või midagi. Igatahes, tal olevat täna hommikul õppused. Nagu mulle kohane, siis ma natuke kahtlen ka, aga noh… See pole tegelikult oluline, mes tal on või ei ole. Praegu pole oluline.

I-st veel. Esiteks, ta kirjutab minust, siis kasutab sõna “tüdruk, sa oled tubli tüdruk, küll sa hakkama saad”. Aga sellest sõbrannast, kelle kaudu me kontaktid vahetasime, nimetab ta “naiseks, hea või tubli naine”… Kas I peab mind lapseks? Selles mõttes, et keel ei paindu mulle naine ütlema, sest ma olen nii lapsik ja naiivne ja… Äkki mõtlen üle? :D Mis äkki, kindlasti.

Siis saadab I mulle digi-kallisid ja musisid… Ma sel korral ei vastanud. Noh, kirjutasin “sulle ka”… Ma ei oska kuidagi toimida. I kirjutas, et on mulle palju mõelnud, et kuidas mul läheb.

Kui R (Tartu) seda ütles, siis ma arvasin, et ta on minust tõsiselt huvitatud, et tal on minu vastu armastuse tunded ja värki. Üks kord ta ütles, et oli juts oma emaga minust rääkinud. Ma olin meelitatud, ei hakanud pärima, et millega seoses. Äkki rääkis, et kui hull eit ma olen ja ma ei tea, mida veel. Ma eeldasin, et rääkis head ja et kui oma emaga minust rääkis, et siis on tal minuga tõsised kavatsused (perekond, abielu ja ühine pangalaen). :D

Nüüd I juurde tagasi. I kirjutas, et on minu peale mõelnud, siis sattusin ma segadusse. Inertsis mõtlen, et tal on minu vastu tunded kerkimas või vähemalt huvi. Et äkki peaks ka tema vastu tundeid tekitama või midagi. Teisalt meenub kogemus R-ga. Pärast kõike neid märke, mis peaksid armastuse tunde tekkkimist näitama, pärast neid asju ta ütles, et kahjuks tal pole minu vastu selliseid tundeid nagu ma tahaksin, et tal oleks.

Dilemma: “ma olen sulle päris palju mõelnud”, mees-inimese suust: (1) sa meeldid mulle, mul on tekkinud valmidus sinule pühenduda ja ma olen su seadnud ainsa potentsiaalse kaaslase kohale (st teisi pole ega vaatagi), vabal ajal ajal mõtlen sinule või (2) ma olen sulle mõelnud, sa oled huvitav ja kummaline, noh mul on siin naisi palju, sa oled üks miljonist, ma võin sinuga ka edaspidi suhelda, kui ma just parasjagu mingi teise eidega suhtes pole. (2.2 võin suhelda ka siis, kui olen teise eidega suhtes…).

Küsida ma seda ei saa. Sest kui see “ma olen sulle mõelnud” oli vaid suusoojaks lause, siis jääks minust üsna hullu-klammerduva eide mulje. Kui ma hakkaks küsima, et kas sul on minu vastu armastuse tunded, kas sa planeerid minuga juba lapsi jne…

Ma tean. Kõigun jälle äärmusest-äärmusesse. Kuldset, keskteed ei näe. :D Tegelikult tuleks mõelda nagu mees… Ma ei oska seda, kuigi vahel hullult tahaks. Mehed mõtlevad kuidagi come down, relax, be cool… Mis näeb välja nagu külm ja natuke tundetu. Ja see kogu kupatus on nagu vastand üle-mõtlemisele ja emotsioonidele… Meeste moto: “Olen tänases päevas, edasi ei mõtle.”

Noh… Ma ei tee selle I-ga midagi. Vaatab, mis saab. Tuleb, mis tuleb. Romantilistel mõtetel ei lase tulla/tekkida.

***

Midagi oli veel. Koolist kirjutasin, I-st ka, õppimise avastusest ka… Ahja… R-st ka . (Tartu R). Eile oli ta pikalt FB-s. Näpukesed liigutasid hiirt tema nime suunas, aga ei avanud seda kirja-boxi ja ei kirjutanud. Kuigi peas juba koostasin tema kirjakest. Ma kujutan ette, et kui talle kirjutan, siis saan teada, et ta saab või juba on isa. On kihlunud ja plaanib abielu ja elab naisega õnnelikult koos… Naist edutati tööl… jne… See natuke häiriks ja ärritaks mind. Ei tea miks… Ehk see pettumus tööb välja. Noh see, et mulle ütles, et kahjuks pole minu vastu tundeid ja siis ühele teisele teeb abieluettepaneku ja toob kuud ja tähed ja kõike seda omal algatusel… Teeb romantilisi asju ise ja omast tahtest ja minule viskas külme vett näkku, kui ma algatasin romantilist juttu. :D Kibestumus on õige sõna. Olen kibestunud. Hoian eemale. Ta on ikka tore poiss, justnimelt poiss on. Ja ma ei taha teda sapiga pritsida, seega hoian eemale. :D

***

Aga nüüd hakkan aktiivselt mõtlema selle taani keelse teksti kirjutamise peale. Lisaks S helistas, et tuleb varsti koju. Ja kooli asju tahaks ka õppida. Uusi sõnu tuleks õppida ja rääkimist harjutada. Nädala pärast on mul ju esimene moodul-test. :S

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Mõlgutan mõtteid ja raiskan aega

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Vaata, et see Taani paavian su teele ei satu tervisejooksul.(Muig)

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>