Õpin (omast arust)

Kuulan venekeelset muusikat ja tõlgin taanikeelseid sõnu. :D

Kassi ostsin ma vene keelt kõnelevatelt inimestelt (eesti keelt nad ei rääkinud). Seega võiks oletada, et vene keel on mu kassi n-ö emakeel. :D Aga talle need lood üldse ei meeldi. Vaatab mulle vihaselt otsa.

Õppimine ei edene kudagi. Miski ei sobi, aga ma ei saa aru, mis. Võib-olla olen endale liiga palju vabadust lubanud. Nt see muusika kuulamine.

Samas eile õhtul tuli mingi hull masendus peale ja muusika on üks kindel relv selle vastu. Muidugi võiks jooksma ka minna. Hommikud hakkavad juba valgemaks minema. Koolist on nädal puhkust. Kuigi, mis puhkus see on. Õpetaja Kenneth kuhjas meid kodustetöödega üle. Plaanisingi neid vaikselt tegema hakata.

Raamatuid tuleb ka lugeda. Eile lugesin mingit õudset raamatut. Ma ei tea, äkki on asi minus. Kujutan asju ette hullematena, kui see tegelikult on… Ma ei tea. Igatahes, raamatus kirjutati, kuidas noored poisid läksid peole ja klubi ees toimus tõuklemine (nagu vist noorte kukkede puhul ikka juhtub). Üks oli liiga purjus ja astus teisele varbale. See teine sai haiget ja tõukas seda ühte. See üks sai vihaseks. Klubisse seda ühte ei lastud, sest ta oli liiga purjus.

Teine sai klubisse. Tantsiti jne. Siis see teine hakkas koju minema. Ja see üks ootas seda teist (koos oma kahe sõbraga). Ja siis raamatus kirjutatakse, et need kolm noort mees löövad sellele teisele kõhtu, näkku ja tema käsi. See teine paneb käed näo ette ja karjub, et need kolm noort meest minema läheks. Ja siis üks võtab noa ja torkab seda teist kaela ja kätte jne… Teise käeluu murtakse ka ära. Ja siis see teine kaotab teadvuse.

Minu meelest oli väga jube raamat. Kuidagi väga detailselt kirjeldati olukorda. Aga taanlased ongi vist sellised. Neile on väga oluline rääkida asjadest nii nagu need on. Reaalsus on oluline. (Nt loomaaias lahati laste ees lõvi.)

Aga selline peksmine on vist messoost isikute kasvamise osa. Mulle on jäänud mulje, et iga poiss on saanud elu jooksul vähemalt ühe korra peksa. Kes kõvemini, kes vähem. Kusjuures inimene ei pea olema üldse kakleja-tüüpi. Võib-olla oligi raamat suunatud poistele. Nad oleks lugenud selle läbi ja meenutanud oma lapsepõlve ja mõelnud, et täitsa ok raamat on. :D

Mina olin hirmul seda lugedes. (Tegu oli taani keele õppimise raamatuga.) Mina kujutasin ette seda verevoolamist ja seda, kuidas kolm meest peksavad ühte maas lamavat meest. Ja siis mõtlesin, et selline pilt avaneb vist igal õhtul ööklubide ees ja vahel dubleerivalt (ehk mitu kaklust).

Mu eksmees rääkis, et kui sina esimesena ei löö, siis tambitakse sind ära. Et alati tasub ise esimesena peale minna, isegi kui teine on sinust suurem. Isegi see suurem hakkab kartma, kui esimese hobaduse saab.

Igatahes, see raamat oli jube. Aga sain läbi loetud. Nüüd on plaanis järgmist lugema hakata. Mingi romantika vist. Tüdrukud lähevad soojale maale puhkama ja loodavad armastuse sealt leida. :D

Aga siis tuleb mul veel sõnu õppida ja selleks moodultestiks tuleb ka õppida. Aga mul pole õrna aimugi, kuna see veel tuleb. Enam ei räägita sellest üldse. Nüüd peame tegema ülesandeid ja õpime grammatikat, aga ülesandeid ei kontrollita. Ja muidugi rääkimine, räkimine, rääkimine. Minu jaoks on see nii raske. Mul pole eriti küsimusi ja kui peab käsupeale rääkima ja küsimusi esitama, siis minu mõistus jookseb errorisse. Tegelikult ka.

Ja nüüd ma siis püüangi rääkimist harjutada. Loen raamatu läbi, siis kirjutan kokkuvõtte, siis pomisin endale seda kokkuvõtet. Vahel esitan endale küsimusi ja vastan siis neile… Kõrvalt vaadates nagu hull valmis. :D Jah… Aga mul pole lihtsalt kellegagi keelt harjutada. Leedu poiss võib-olla oleks. Aga S ütles, et temast hoia oma käed eemale. :D Ja ma arvan, et leedu poiss läks puhkuseks koju (ei, ta käib ju tööl). Aga igaljuhul teeb ta vabal ajal midagi muud, kui õpib. Tema käib peol ja jõusaalis. Ja tal on vast sõpru ka. Seega… Ma pean endaga hästi läbi saama. :D

S-ga ei saa ma keelt harjutada, sest S-l on koguaeg kiire. Ta alustas oma businessiga ja nüüd on ta nädalavahetusel ära.

Täna helistas ja küsis, et mida ma süüa teen. Ma vastasin, et mul pole plaaniski süüa teha. Tema küsimus oli vist nagu käsk. Hakaku otse rääkima või muidu ma ei saa aru. :D

S on närviline ja selle tõttu on mul ka raske õppimisele keskenduda. Ja minu tuju kipub ka ära vajuma ja siis ma vajangi seda muusikat ja endaga olemise aega. Kasvõi korraks nendest probleemidest ja konflikdidest eemale ja puhata. :D

Jah… Ei taha õppida. :D Ma juba tunnen, et kõht on tühi. Tuleb külmkapile külla minna. :D Mis ta seisab seal köögis nii üksinda ja uriseb. :D Lähen ja vaatan ta üle.

Nüüd kuulan Bieberi-poissi “Love yourself”. Kui koolist koju sõidan, siis on tavaliselt see lugu raadios. Siis ma laulan. Ja kui päike ka juhtub paistma, siis on nii õdus “hyggelig”.

Kooliteest tahaks ka pilti teha. Ühes kohas on kõrged mäed ja siis vesi. Nii ilus vaade. seal on ka merd näha. Hommikuti, kui päike tõuseb, siis on nii mega-ilus, aga kahjuks minu telefoniga head pilti valgusest ei saa. Seega ei hakka ma isegi mitte üritama. Aga kui koolist koju sõidan ja päike paistab, siis võiks küll pilti teha.

Aga nüüd ma siis lähen kööki sööa. Koolitöö pole ju jänes, mis eest ära jookseb. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>