Teate seda tunnet…?

Teate seda tunne, seda eemaletõugatu tunnet? Kui ma algkoolis käisin, siis tundsin ka nii. Minu toonased mõtted: “Ma ei sobi siia. Ma olen teistsugune. Ma ei oska teistega rääkida. Teised ei taha minuga rääkida. Teistel on piinlik minuga rääkida. Ma ei taha neile ebamugavust tekitada, seega ma ei räägi nendega jne…” Ja nii saigi minust erak, nohik, heidik jne… (Kandsin seda nimetus uhkusega. Ei, nali… Ma harjusin sellega ja ei see ei pahandanud mind.)

Ok. Ma olen kasvanud ja arenenud ja viimased aastad olen ma püüdnud sotsialiseeruda (kuigi selles osas on veel pikk tee ees.) :D

Täna siis… Täna minu pinginaaber C oli maruvohane õpetaja Kennethi peale. Mulle ka see Kenneth ei meeldi, aga olen temaga juba harjunud. Ma olin täna ka tema soosik, seega ärge pange pahaks, et ta täna mulle meeldis. :D

C on justkui veendunud, et kool ja õpetajad on nagu haldjad, kes puudutavad sind oma võlukepiga ja siis oled sa kohe tark. (Ise nagu ei peagi midagi tegema. Tule vaid tundi kohale ja ole olemas.)

Süüria-tüdruk A oli vihane Karini peale. Mulle meeldib see Karin väga. A ütles, et Karin läheb liiga kiiresti edasi ja midagi ei saa aru ja töid ei kontrollita jne… Samas täna oli jah, kiire päev, aga kuna ma kodus olin eelmises tunnis alustatud ülesanded ära teinud, siis sain hakkama. Jõudsin järge hoida. Vimmases ülesandes tekkis küsimus, siis pärast tundi küsisin ja omast arust sain õiged vastused kirja. Täitsa ok loeng oli.

Aga A on kuri. Ja siis A tahtis kellegi vihikut laenata, et näha ühe ülesande vastusedi. J (ilus poola tüdrk) ei andnud, sest ta ei jõudnud vastuseid ära kirjutada. C ka ei andnud ja soovitas minult vihikut laenata. A küsisi siis AT-lt (Uganda tüdrukult), too ütles, et ta ei saandu seda ülesannet tehtud. Siis küsis A vihikut L-lt (ilus Leedu tüdruk, Kennethi lemmik). L on väga tubli, tal on alati kõik tehtud, aga ma ei tea, mis tema oma vihikut ei andnud. Ja kogu selle tsirkuse juures soovitas pool klassi, et võta Minny käest vihik, aga A ei tahtnud minu vihikut.

Ja siis mul tekkiski sama tunne, et ma ei meeldi A-le. Ja siis hakkasin mõtlema, et C on kindlasti A-le rääkinud justnagu mina suhtuks Süüriast tulnud inimestesse halvustavalt. Kuigi see pole üldse nii. A meeldis mulle kohe algusest peale ja mulle pole Süürisat tulnud inimesed vastumeelsed ega ka Aafrikast tulnud inimesed.

Igatahes… Siis kui A käis mööda klassi ja küsis vihikut, siis mind ta nagu täiesti eiras. Ja kui keegi ei andnud ja kõik, minu vihikut soovitasid, siis lõpuks ta tuli minu juurde.

Mulle jäi mulje, et talle on minult vihiku laenamine kuidagi vastumeelne. Seega ma ei hakanud oma vihikut ise ka pakkuma.

Kui ta tuli, siis ma näitasin, et need kaks vastust võivad valed olla. Siis ta nagu nähvas, et ta tahab ühte teist ülesannet vaadata. Ok… Püüdsin teha nii sõbraliku näo pähe kui oskasin.

Kas ma tahtsin sellega midagi öelda? Mõtlen siin… :D

Jah, kõlab nagu tiinekate koolipäev, aga olen Sal-Salleriga sama-meelt, et ma ei kasvagi suureks ja meiega ühte punti astus ka pesudisainer Kriss Soonik. :D

Tegelikult saab sellist olukorda vaadata vähemalt kahest vaatenurgast: (1) pessimistlik “keegi ei taha minu vihikut, keegi ei taha minu sõber olla”, (2) optimistlik “minu käest ei julgetud vihikut küsida, sest ma olen tõsise näoga ja suhtlen vähe”.

Mina püüan keskenduda sellele optimistlikule pildile, olukorra kirjeldusele. :D Ja järgmine kord pakun ise oma vihikut.

***

Ma saan A-st täitsa aru. Ta puudus paar tundi, seega oli ta täna umbes samas olukorras nagu mina oma esimesel päeval selles klassis. Ja kuna ta tahab olla “kõige, kõige”, siis selle võrra oli tal veelgi raskem. Mulle tundub, et ta on ka seda tüüpi inimene, kes võrdleb end pidevalt teistega. Ja kuna mina liitusin selle klassiga hiljem kui tema, siis ta tunneb nagu kohustust olla minust targem. Eks ta seda ongi, aga lihtsalt täna olin lihtsalt mina oma sõiduvees…

Teine on see L. Tema on ka hästi püüdlik ja tubli. Ta püüab ka silma pasita, aga vaikselt. Nt täna viis ta pärast tundi oma kodusetöö õpetajale. Ma tean, et ka Leedu poiss tegi selle ära, aga kuna L viis selle pärast tundi, siis õpetaja ei küsinud kelleltki ja L sai plussi kirja. Minul oli ka see tehtud. Ma nägin seda ja oleksin ka võinud oma töö ära anda, kuid otsustasin, et ma seda ei tee. Ma ei taha enam tubli olla, mitte nii tubli.

Õpetaja Kenneth kiitis mind täna mitu korda. Jah, mu rind tõuseb selle peale (olen ju ka edev emane), aga… Ma tundsin, et ma ei vajanud seda. Pigem oli see liiast, sest teised tõukusid minust nagu eemale. (“See on pugeja.” Sain sellise tiitli, oletan.) Täna ma olin tunnis mina-ise ja mul oli üks-kõik, mida õpetaja Kenneth ütleb. Ma tegin kõike nii nagu oskasin ja kõik. Ma tegin ka vigu, aga ma ei põdenud üldse…

Aga C… Oh, tema on veel eriti huvitav kuju. Ta on rumeenlane. Väga hispaanlase moodi, ka selline kiire ja kuumavereline jne… C toitub kiitusest, kuid seda ta ei saa. Ja asi on juba nii hulluks läinud, et ta kiidab ise-ennast suure häälega. (Ma kiitsin ka…, st tegin nalja ja mõtlesin, terve klassi kohta, kuid olen väga veendunud, et teised arvavad, et olen nii kõrge enesehimmanguga. Kenneth rääkis, et me kirjutame hästi ja sõnu ka teame, aga rääkimine… ja siis hakkas oma nägusid tegema, et noh pole hea… ja siis ma viskasin vahele, et rääkimine on ka “god“… Terve klass naeris ja Kenneth tuli minu juurde ja ütles, et rääkimine on “meget, meget dårligt”… Tegin siis neid suuri kutsusilmi ja maigutasin vaikselt suud “OK”… Mulle lihtsalt ei meeldinud, et ta meid maha teeb. Me oleme väga tublid. Me püüame rääkida, julgeme vigu teha. Ja arvestades seda lühikest aega, mis on õppimisele pühendatud, siis me oleme väga tublid. Jah, taanlased me veel pole… Aga… Noh-jah… Tahtsin head, aga nüüd peab terve klass mind ennast täis ülbikuks, kes arvab, et oskab suurepäraselt taani keelt rääkida…) :D

Igatahes see C… Täna tegi õpetaja Kenneth meile ühe võistluse, kes suudab kahe minuti jooksul kõige rohkem nimisõnu kirjutada. C pidevalt küsis minult, et kas see sõna on et või en sõna ja kuidas seda kirjutada jne… Siis läks mu mõte ka uitama ja aega kulus. Ja siis pidime lugema, mitu sõna me saime. C ütles 26, AT või L ütles 25, mina sain 24. (Kui C oma numbri teavitas, siis oleksite ta nägu näinud. Oi, kuidas ta säras. Nii armas oli teda vaadata.) Lõpuks pidi ta oma sõnad ette lugema ja selgus, et tal oli 25 sõna, et oli valesti lugenud. Ai, siis kuulutati võitjaks L või AT. Ja siis C hakkas vabandama, et oli ühe artikli kogemata sõnaks lugenud ja kiirustades tegi vea jne… Nagu printessislt oleks kroon ära võetud.

Mul oli hea-meel, et mina ei võitnud. Jah, ma siin vabandan ennast, et kui C poleks mind seganud, siis oleksin mina võitnud jne… Aga ausalt oli mul hea-meel. Kui koolis liiga hästi läheb, õpetajad liiga palju kiidavad, siis muutuvad teised kadedaks ja seda ma ei taha. Ma tahaksin olla üks neist, mitte see üks-ainuke “muster-õpilane”, keda õpetajad pidevalt esile tõstavad.

Ma juba vaheajal tõmbasin tuure maha. Kahte loetud raamatut ma kirja ei pannud. Kennethi jaoks kirja ei pannud. Tal pole vaja teada, et tegelikult olin ma tublim. Ma õpin enda jaoks, mitte tema jaoks.

Klassis ma ka ootan, enne kui ütlen õige vastuse (või oma vastsue, vahel on see ka vale). Lihtsalt tahan anda teistele võimaluse särada. Mulle pole seda au-ja-kuulsust vaja (koolis), mul on vaja taani-keele-oskust.

***

Aga koolis on tore, kuigi ma täna kartsin sinna minna, nagu esimesel koolipäevalgi. Ei olnud veeranditki nii jube, kui ma kartsin. :D

Nüüd hakkan Kennethi kodust tööd uuesti tegema, sest ühe lehe võttis ta minult ära ja tagsi ei andnud, andis tühja lehe ja ütles, et ma teeksin uuesti. Ja pärast tuleb meil veel lauseid teha. Juhhuuu…

Aga homme vist Kennethit pole. Ta on teispäeviti stressi tõttu kodus. Seega vist pole vaja teha seda homseks.

Asun siis tööle kallale.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>