Minny Eestis 23.03.2016

Täna (23.03.2016)… Otsustasime, et läheme Tallinnasse. Mul oli vaja minna Tele2 esindusse. Arvasin, et see on Jõgeval, aga tuli välja, et enam pole. Siis otsustasime, et läheme Tallinnasse. Vanaema tahtis minna Paide muuseumisse (http://www.wittenstein.ee/en/) ja (Tallinnasse) oma sõbrannale külla. Vanaisa otsustas, et jääb koju.

Võtsin vanaisa auto. Paides leidsime muuseumi üsna lusti ülesse. Sõitsime sellele ringi peale (kui otsisime parkimiskohta), aga ma kartsin hullemat seiklemist.

Muuseumis võttis meid vastu üks noormees. Väga armas noormees. Ta aitas vanaemal mantlit seljast võtta (ja etteruttavalt: ta aitas mulle jope selga ja vanaemale mantli selga). Nagu ikka, ei osanud ma kuidagi käituda. Ma pole viisakusega eriti harjunud ja ei tea sellest suurt midagi. Siis ta rõõkis meile vanast ajast ja näitas erinevaid asju (eksponaate). Mitmeid kordi vilksas meie juurde…

Vanaema sai pileti õpilase hinnaga (poole hinnaga, sest ta oli varem juba käinud ja tegi sellele muuseumile kõvasti (sotsiaal)reklaami. Taani, Austraaliasse jne… St lapselapsed on mööda ilma laiali.) Lõpus noormees laulis meile ja mängis klaverit. Me tegime vanaemaga Balti ketti.

Vaatasime vanaaja WC-d, mida ma eriti ei mäleta miskipärast… Põnev oli…

***

Kui me auto juurde tagasi jõudsime, siis hakkas sutol signalisatsioon tööle ja ma ei saanud seda kuidagi maha. Keerasin võtmega uksed lukku, aga see ei aidanud. Võtmel olevad nupud ei töödanud.

Auto üürgas ja ma vajutasin nõutult nuppu ja sulgesin uksi… Vanaema istus autos.

Siis tuli meie juurde kõrval oleva auto juht (kes rääkis ühe naisega). Mees pakkus abi. Proovis ka võtmel olevaid nuppe vajutada ja uksi sulgeda ja avada… Naisterahvas vahetas isegi võtme batarei ära (tema puldil oli samasugune patarei), aga millestki polnud abi. Signa ei jäänud vait.

Lõpuks pakkusin ma välja, et võiks akuklemmi maha võtta. Mäletan, et kunagi sai seda nippi ühe autoga proovitud. Kümme sekundit pidi aku klemm akult ära olema ja siis signa (süsteem) nullis end ära. Aga sellest polnud ikka abi.

Abivalmis mees soovitas mul käia autopoes, et äkki saan selt patarei võtmele ja äkki aidatakse seda ka vahetada või puhastavad mingit klemmi, äkki saan need nupud tööle… Aga seal oli üks naine ja tema polnud nõus mind aitama… Eks ma olin juba paanikas ja pabinas (võisin kõlada segaselt, puiselt või natuke ebaviisakalt, kamandavalt), aga küll karma talle tagasi teeb. Vast siis ma meenun talle ja järgmine kord on ta abivalmim (mõne teise kliendiga)… Igatahes…

See hästi abivalmis mees andis mulle oma mutrivõtme, selle, millega sai aku klemmi maha võtta… (Ma küsisin palju selline võti maksab, ta arvas, et eriti midagi (et odav on) ja siis andis ta selle mutsivõtme mulle). Ma olen ikka kohutav inimene. Nii äpu, et kõik tahavad (tunnevad vajadust) mind aidata. Ja mina muudkui võtan abi vastu… Võtsin selle võtme ja ei maksnud midagi. Ei küsinud nime ega midagi… “Tänan” vist ütlesin…

Mina olin nutma puhkemas. Vahel ma ei suuda pingega toime tulla. Eriti, kui mulle appi tullakse. Siis kuidagi muutun nõrgaks ja tundeliseks. (Ma päris ei nutnud, aga korraks oli klomp kurgus.)

Ma väga loodan, et see naisterahvas taipas võtta oma patarei võtmest välja. Näppasin äkki selle ka. Ma üldse ei mäleta, kuidas see võti liikus.

See naine jättis abivalmi mehega hüvasti. See mees vabandas, et ei oska mind kuidagi aidata (ei oska rohkem aidata). Minu meelest tegi ta enam-kui-küllalt juba. See oli juba suur samm, et astuda ligi, pakkuda abi. Määris oma käed ära selle aku maha võtmisega. Ega tal polnud ju mingit kohustust mind aidata ega kohustust viga leida.

Ta soovitas bensukasse sõita ja sealt patarei osta.

Ma hakkasin sõitma ja auto jäi vait. Mul oli selline tunne, et nüüd arvatakse, et ma valetasin, näitlesin, et tasuta asju saada (nt mutrivõti ja võib-olla ka uus patarei). Probleem pole selles, et mida teised arvavad, aga ma ise tundin, et nüüd olen ma küll inimesi ära kasutanud… (Kirusin, et miks ma enne ei proovinud autoga sõita. Kohapeal käima panin, aga käinu sisse ei pannud. Poleks uskunud, et sõitmine või liikumine aitab.)

***

Edasi sõitsime Tallinnasse. See läks ka enam-vähem hästi, nägin Y2K rekkat, numbrimärgiga 073…. See sõitis ka minust mööda. Ma ei tea, kui kiiresti võib kiirteel sõita. Oletasin, et 90 km/h, aga vist eksisin.

Tallinnas käisime Ülemiste keskuses. Vanaema väsis ära ja kartis, et ta eksib sinna ära… Ma sain kõnekaardile ülemindud. Teenindusega ma eriti rahul pole, aga las jääda.

***

Tallinnasse saime õhtuse tipp-tunni ajal, kell 16-ajal. Kuid sain hakkama. Kellelegi otsa ei sõitnud ja keegi minu valduses olevat autot ära ei rihtinud. Väikese ringiga sain vanaema sõbranna maja juurde. Enne seda oli vaja Kristiine keskuse lähedal ümber reastuda. Panin suuna sisse ja ootasin. Üllatavalt kiiresti ja sageli anti mulle teed, lasti reastuda. Väga positiivne (Tallinna liikluse juures). H oleks juba mu kõrikallal, talle selline ülbe seismine tipp-tunni ajal (reavahetuseks) ei meeldi. Aga ju tema polnud sealkandis. Ega temasguseid juhte.

Istusime mitu tundi vanaema sõbranna juures. Olime Ülemistest vahukoore-kringli kaasa ostnud (sellel korral ikka ostmine, ei võtnud tasuta ega küsinud soodustust ega midagi…).

Vanaema sõbrannaga ei osanud ma kuidagi käituda. Püüdsin olla hästi viisakas. Aga mulle jäi ikka tunne, et olen nagu mats (tema silmis). Ta tundus nii negatiivne, kriitiline ja kõiki noori vihkav. Ma ei leidnud temaga ühist keelt (enne äraminekut hakkas looma alles). Ma ei saa aru, kuidas saab ta olla vanema südame-sõbranna. Ta on kuidagi ülbe ja enesekeskne…

***

Õhtul hakkasime tagasi sõitma kella 19-ajal. Väljas oli juba pimedaks läinud. Selgus, et autol puuduvad lähituled. Linnas ei saanud väga arugi. Kuidagi imelik oli (ei näinud auto tulede kuma, aga arvasin, et Tallinn on tugevalt valgustatud. Aga kui kiirtee hakkas ja tuled otsa said, siis olingi pimedas.

Ega mul palju võimalusi polnud. Tagasi pöörata ei saanud, tanklat ega poodi ka läheduses polnud. Jätkasin sõitu. Sõitsin Tallinn-Tartu kiirteel ohtudele plinkiva valgusega… Kohati isegi 80 km/h (hull killer ikka). Aga seda kuni esimese bensukani. Leidsin selle kiirtee lõpust (Tarekese söögikoha vastast).

Püüdsin vana pirni välja saada, aga mul polnud õrna aimugi, kuidas pirne vahetada. Minu jaoks tundus see tuuma-füüsika. Ei saanud oma mõistusega hakkama.

Laenasin isa mõistust. Helistasin talle Sooma ja küsisin, kuidas autol pirni vahetada. Ta seletas, mida teha… Aga olin nii sabinas, et mul oli raskusi arusaamisega. Joppamisi sain pirni kätte. Joksin tanklasse pirni ostma (kiosk ei olnud vist tankla osa, aga ütleme ikkagi tankla). Ostsin 2 pirni. Isa küsis, milline pirn on, ma kirjeldasin ja ta ütles, et kõlab nagu H7. Tanklas otsisin ma H7 pirni ja võrdlesin vana pirniga seda ja selhus, et H7 “it is“.

Aga kuna ma sain pirni kätte joppamisi ja arvasin, et oled pistiku ära lõhkunud, sest plastmassist kuubik jäi mulle jätte ja üks traat mingi kandilise plekitükiga rippus juhtmeotsas… Helistasin isale, et pirni ostsin ära. Ta seletas, kuidas seda tagasi panna. Ta soovitas mul valjuhääldi peale telefon panna, siis on mul kaks kätt vabad. Ma kohe kasutasin telefoni valgustusena ja siis alles hakkasin ma sellest süsteemist aru saama. Mis klamber ja mis havi või hai hammas…

Tegelikult see pirni vahetamine nii tuuma-füüsika ei ole. (Oleneb muidugi autost, üks Chrisler on pirnivahetajate õdus-unenägu. Terve nina tuleb lahti võtta, auto nina siis.)

Vahetasin ühe pirni ära. Teist ei hakanud vahetama. Üks tuli on parem kui mitte ühtegi.

Isa ütles, et seda plastmassist kuubikut pole vaja tagasi panna, et koduni sõidan ära ja kummist katet ka mitte.

Igatahes… Minu esimene autopirni vahetus… Nullist hakkasin vahetama… Sain hakkama, uus pirn töötas.

Isa arvas, et äkki vana pirn ka töötas, et pistik oli lahti tulnud, aga vaatasin, et vana pirn oli seest musta laiguga ja traat või hõõgniit oli katki. Seega olin sunnitud seda vahetama…

Ma tundsin end päeva-kangelasena.

Kui panin pirni kõlge ja testisin, kas see põleb ja see lõpes (töötas)… Ma olin nii õnnelik. Hõikasin kõva häälega: “Juhhuu, sain hakkama. Minu elu esimene pirnivahetus…) Kui ma oli juba lõpetanud, siis tuli üks auto minu auto taha. Vist tahtsid abi pakkuda. Aga ma olin nobedam.

Tanklasse sõites oli seal kaks autot (juhtidega), aga keegi ei tahtnud aidata. Ma vist võtsin kapoti lahti liiga enesekindlalt. Näis nagu ma mõistaks seda asja.

See auto, mis minu taha end parkis, sõitis minu taga pikalt (mitu kilomeetrit). Kuid mõne-kümne kilomeetri pärast müüdus minust. Ma mõtlesin, et sõidab koju kaasa, et seal vahetab ta mul teise pirni ära. Äkki oli tal suur tung aidata.

Tee ääres oli üks politsei auto. Tagurdas kiirteel (n-ö sõidusuunale vastas-suunas)… Ma ise arvasin, et ju keegi oli kaevanud, et üks hull kihutab 80 km/h ilma tuledeta (üksnes ohutulede vilkuvas valguses) kiirteel… Aga mul vedas, et sain selle ühe pirni tööle… Napilt läks… Ma olin juba loobumas pirni-vahetamisest, aga isa ikka ütles, et vaheta ära et ta räägib rahulikult. Rääkis ka, mis on tema puhul äärmiselt haruldane.

***

Ja nüüd mainin ära, et eelmine nädal olin Eestis.

Sain ka I-ga kokku, aga pool päeva on liiga lühike aeg, et üks-ühte tundma õppida. Ega ma eriti targemaks ei saanud. Samas ta nägi mu ära, ei olegi blond (selle mainis ta ära) nagu FB pildid lubavad ja vormikam olen ka. Tea, kas nii sobingi talle… Eks näis, kuidas elu läheb.

***

Ema arvas, et ma tahan Eestisse jääda, aga ei taha. Seal on tore käia puhkamas ja jalutamas. Aga elada on seal raske. Inimesed on nii masenduses, kibestunud, negatiivsed ja kurjad. Ja muidugi ületöötanud. Mul oli raske oma tuju üleval hoida, muidugi sain vähe magada ka ja pidin palju vanaemat kuulama (ühte teksti kordas ta päeva jookul 3-6 korda). Õhtuks väsisin ma juba päris ära…

Eestis läks kiireks. Aga ma arvan, et olin seal väga produktiivne. Külastasin oma venda, sain I-ga kokku, vanaemat kuulasin, vanaisaga natuke rääkisin, Tallinnas käisin, Tartus ka, ostsin kõik vajaliku (v.a heie, sest need käsitööpoed, kus seda müüakse, olid kinni)… Mul oli tagasi tulles pagas ka (pidin juurde maksma airBaltic), see võis olla 20 kg, aga minu kott kaalus 16,8 kg. Võtsin veel riidest koti, siis on koti kaal väike ja selle võrra saab rohkem asju kaasa võtta. Mul olid vanad Burdad kotis, kahe aasta jagu, seega ega see kott vist 20 kg ei mahutakski asju.

S oli nii üllatunud, kui ma oma saagi lauale laotasin. (Läksin 100 eur + midagi) ja tagasi tulin 200 + midagi eurot ja koti täis asju ka veel. S tahtsi saada kalosse, tõis kohe kaks paari.

***

Nüüd püüan koduse eluga ära harjuda, seda vanat rütmi sisse saada ja jätkata oma eesmärgini pürgimist.

Kass olevat mind igatsenud. (Kassile tõin tema kostüümid ka ära. Panin talle selga, ta viskas pikali maha ja püüdis mulle igati näidata, et talle see eriti ei meeldi.) Aga nüüd magab süles. Tal on hea meel, et ma kodus olen.

Esimene öö olevat ta mind otsinud ja kräununud. Teine öö magas ema juures ja siis oli juba maha rahunenud. Kuid eile hommikul oli S-i mahla ümber ajanud. Seda ta teeb, kui temaga ei tegeleta. Siis hakkab ta pahandust tegema ja tähelepanu nõudma.

Ma vist ei saagi kauemaks kui nädal kodust ära käia.

Ema business on oluliselt aktiivsemaks muutunud. Ta on leidnud kliente. Nüüd püüan aega leida ja vaadata, kas kasumit (rahalist kasumit) ka tuleb või S tegeleb heategevusega.

Lisaks tahab S, et ma hakkaksin vaase tegema ja väiksed sokke ja lilli istutama jne… Kool ka hakkab… Neti-kauplus tuleb vist minu õlgadele… Ohhh… Jah… Kodune elutempo on kiireks läinud. Ma püüan tublimaks muutuda.