Ajaviide…

Tahaks midagi teha, aga… Õppida oleks vaja, aga pole nagu tuju. Telkut võiks vaadata, tundub liiga ajaraiskamisena. Kirjutaks midagi? Kirjutaks ühe loo, mul just eile mõlkus üks dialoog peas, täitsa ise mõtlesin selle välja. Ei, vist pole mõtet… Kooks sokki? Vaataks videosid, kuulaks muusikat? Oh, nii palju võimalusi, aga miski pole päris see. Noh, see…

Oooo… FB! :D Jee, lähen vaatan sinna… Mõned uued videod. See on päris lahe video, naljakas. Aaa, traktor, järelikult on seda laikunud see koolivend, kes on nüüd põllumees. Kohe tšekkan üle, jah, tema jah…

Mingi tibi pilt, aaa… napis riietuses, suur rind ja tagumik, olematu piha… See on raudselt selle inglase like‘tud pilt… Just… Nii kummaline on temaga rääkida (kirjutada). Mis ta peab mind ka selliseks? Mind ajab natuke närvi, et ta nii kesta kummardaja on. Minul pole seda kesta ju… Äkki mul on valed pildid üleval. Peaksin need ära vahetama…

Siin FB-s ei ole ju midagi. Nii, kes roheline on… Jah, mõni on roheline… Kellele võiks kirjutada… Ei, nendega pole mul midagi rääkida… Ooot… Tema ka… Ta oli eile ka roheline, kui ma FB kiikasin… Kunagi oli temaga nii tore rääkida, aga siis kõik muutus. Ei, ma ei saa talle kirjutada.

Huvitav, kas ta mäletab mind. Kas ta näeb, et ma olen ka nüüd roheline? Kas ta märkab mind? Kuidas tal läheb? Kas ta on juba isaks saanud? Kas ta elab juba temakesega koos? Ei, ma ei taha teada.

Miks ma jälle temale mõtlen? Ta on ju ajalugu. Äkki see on armastus?… Võib-olla sellepärast, et telkust nägin tema lõuajoonega poissi. Jah, just… sellepärast. Siis kui tuttavat asja või kuju näen, siis ikka mõtlen sellele originaalile. :D

***

Sõber… Sõbranna… Kes või mis on sõber/sõbranna? Telkust olen näinud parimaid sõbrannasid. Siis mõtlen, et tahaks ka. Nii vahva oleks, kui on kellele kirjutada. Ta leiaks alati aega ja kuulaks, justnimelt kuulaks. Jah… Kas mina leiaksin ka tema jaoks alati aega? Vahel on mul kiire ja kui mul on midagi peas, siis keskendun sellele kidlale asjale ja kõik muu kaotab nagu tähtsuse. Äkki ma ei ole sõbra-tüüpi inimene? Mulle ei sobi ju see värk…

Aga samas oleks nii hea ju… Hea, kui keegi lihtsalt küsiks, et kuidas sul läheb? Ei mitte viisakusest… Vaid… “Kuidas sul läheb? EI, ma mõtlen, et kuidas sul tegelikult läheb? Eelmisel korral kurtsid seda, kas leidsid lahenduse….” Ei… seda ei tule. Ma ei suuda ju usaldada. Ma näen ikka tonti, iga lause ja sõna taga näen tonti. Parimad sõbrad ja sõbrannad kasvavad välja pika ajaga ja kuna ma pole õigel ajal seda sõbrapuud kasvama pannud või pole selle eest piisavalt hoolitsenud, siis seega mul seda polegi.

Kunagi oli mul parimsõbranna. Naabritüdruk. Aga siis kolisime ära, mu vanemad läksid ära, olin segaduses, et mis ma olen ja kes ma olen. Mulle pandi silt külge, et probleemsest perekonnas, vaene, kindlasti läheb halvale teele jne… Ja siis ma mõtlesingi, et… Et ma erinen oma sõbrannast nii palju, et… Ma ei suuda temaga samal pulgal püsida. Tundsin, et olen nässuläinud laps ja temal on nii ilus ja ideaalne tulevik ees ja siis ma hoidsingi temast eemale. Püüdsin kaitsta teda enda eest. Allakäimise eest. :D (Tobe jah…)

Ühesõnaga, sõprusepuu kuivas kokku. Ma arvan, et tean täpselt, kuna see sõprus lõppes. Siis kui ta mind oma sünnale kutsus ja ma ei läinud. Ta helistas ekstra minu kooli, et seda mulle öelda, sest muud kontakti polnud. Ma olin talle nii oluline. Aga… Ma mõtlesin, et mul pole raha, et talle kingitust osta, ma ei tunne kedagi. Ma ei tunne tema sõpru. Ma ei tarbi alkoholi, ma ei oska inimestega rääkida, oleksin talle liiga sabarakk… Tal on omad sõbrannad, oma elu. Mul on kolm venda, kaks koera, kelle eest hoolitseda… Raha on niigi vähe, ma ei lähe… Pärast seda oli täitsa vaikus.

Kümme aasta hiljem ma kirjutasin talle, aga ta ei vastanud. Vähemalt võttis mu FB sõbrakutse vastu…. :D Samas jah… mida meil ikka rääkida on. Ühised mälestused on nii vanad ja meelestki läinud. Edasine elu on olnud nii erinev. Oleme vast nii muutunud, et kui kohtuksimegi, siis oleksime nagu täiesti võõrad inimesed. Ei ole parimad sõbrad enam… Pole seda pikka ühist ajalugu.

Jah… Seega… Pole parimat sõpra ega parimat sõbrannat. Kusjuures mul pole eriti usku parima sõbra võimalikkusesse. Ma arvan, et vastassoost inimesed ei saa olla parimad sõbrad. Selles mõttes, et ilma, et tekiks mingigi romantiline tunne. Ja kui leitakse kaaslane, siis tekib armukadedus ja ajanappus jne…

Pankes kuulutuse üles: “Otsin parimat sõpra või sõbrannat.” Ja lisaksin: “Olen täiega imelik, ebaloogiline, põikpäine ja halb sõber (st võib olla ei vasta alati või jään vastuses väga napisõnaliseks.) Vahel vihastun, täiesti ootamatult ja täiesti ebaloogiliste asjade tõttu. Vahel saadan kõik pikalt ja eiran tervet maailma… Vahel küsin nõu, aga tegelikult ei taha vastust kuulda…. Vahel olen täiega ropp ja mats.” Kas keegi tahab minu sõber olla? :D

Ei, sõpra/sõbrannat netist ei leia. See kujuneb välja aja jooksul ja üldiselt päriselus, silmast-silma kohtudes ja ühiste mälestuste loomise käigus. :D

Vahel mõtlen, et olen liiga vana, et jõuaksin endale sõbra/sõbranna leida, kasvatada. :D Vahel mõtlen, et olen liiga erinev, et leiaksin inimese, kelle ma julgeksin lasta endale hästi lähedale. Keda julgeksin usaldada. :D

Mulle ei sobi eriti see, et ma lihtsalt kirjutan inimesele. Ma ei oskagi seda teha. Kirjutamiseks peaks olema ikka mingi impulss. Nt Randole kirjutaksin, aga ma arvan, et see impull on vale. Kirjutamise põhjus on vale. Seega jätan ma selle tegemata. Aga ometi ma tajun, et on huvi. Mul on tõesti huvi teada saada, mida ta teeb ja kuidas tal läheb.

Seega… täna sain ma teada, et vahel (väga harva) kirjutavad inimesed ka päris huvi tõttu, mitte viisakusest ega selle tõttu, et nad midagi tahavad. Täna kirjutaksin mina, aga võib-olla kirjutas kunagi tema, aga ma lihtsalt ei uskunud seda. Arvasin, et ta tahab midagi. :D

Aga areng seegi ju… :D Võib-olla enne surma jõuan teadmiseni, et inimesed on head. :D Aga sii peaksin ma küll tuhande aastaseks elama. :D

***

Aga tulenevalt sellest, et mul sõpra pole ja ma ei saa oma muresid kurta ega pole kellele vinguda, siis… Jah… Siis ma lasen end andel särada siin… :D

Nimelt mina arvan, et mina kirjutan häid tekste ja tegelikult on mul olemas valmidus kirjutada väga müüv raamat, film… mida iganes… :D Aga ma ei tee seda, sest ma ei taha oma suurepärast annet kõigile näidata ja mulle väga meeldib oma väikses kapis istuda. Ja ma ei viitsi raamatu ega käsikirja jagu kirjutada, st see oleks liiga palju. Ma peaksin piibli jagu kirjutama ühte teemat, kuidas ma saan. :D

Aga tegelikult ma ei pea end nii andekaks. Ja kardan läbikukkumise ees. Kardan, et puhtalt raamatule keskendudes raiskaksin aega. (Kui kirjutis edukaks ei saa ja ei korva seda aega, mis selle kirjutamiseks kulus (alternatiiv oleks töötades saadud kogemus, palk, riiklikpension jne…), siis oleksin aega raisanud.) Jah. Seega ma kirjutan blogisse, vabalt… Elan ennast välja. Natuke nagu hobi ja mõnus olemine…

***

See dialoog minu peas…

Tegevuskoht, Tartu emajõe kallas, turuhoone lähedal. Suvine varahommik. Reedeõhtused pidutsejad on vabastanud linna. Nüüd on see vaikne aeg, enne pensionäride aktiveerumist. :D Väljas on kergelt jahe, aga päike paistab ilusasti. Vaikus… Kekslinnas ja vaikus. Mõni üksik taso sõidab viilkuvate fooride alt läbi.

Teen oma hommikujooksu. Naudin ilma… Jooksen avaturu poolt turuhoone suunas. Jooksen silla alt läbi ja näen, et pingil istub üks nägus noormees. Tal on viisakad riided seljas. Ta on mustas ülikonnas, pintsaku on pannud pingi peale. Ta on nii mõttesse vajunud ja kuidagi kurb ja tüplinud.

Vaatan teda veel, võtan tempot maha. Ohhh. Nii armas. Ta on 100% minu printsi nägu. Tal on kindlasti naine või mitu. Minusguse poole ta ei vaatakski.

Ohh.. ma ei saa temalt pilku… Läheks… Ma küll kunagi ei lähe võõraid tülitama, aga äki prooviks… Kui ebaõnnestun, siis jooksen kiiresti minema. Nii, et ta ei saa arugi, et enne olin seal…

Lähen istun tema kõrvale pingi peale. Meie vahele jääb tema pintsak. Ta tõstab pea, vaatab mulle küsivalt otsa. Naeratan… Ta ütleb: “Tere!”. Vastan samaga ja jätkan naeratamist.

Ta vaatab mind hindava pilguga üle. Ta kallutab pea natuke viltu ja küsib: “Kas ma saan Teid kuidagi aidata?” Naeratan… Tunnen natuke piinlikust… Kirun ennast… Miks ma küll ei mõelnud enne läbi, muidas ma lähenen… Mida ma küll vastan…

Järsku kuulen oma häält ütlemas: “Noo, see täitsa oleneb?” Tema: “Oleneb millest?” Mina: “sobivusest oleneb.” Tema: “Mis sobima peab?” Mina: “Noh, mulle sobiks pikaajaline.”

Tema nägu muutub rõõmsamaks. Tema: “Nüüd ma ei saa aru, mis pikaajaline sulle sobiks?” Mina: “Noh, ma otsin endale sinu välimusega meest, suhe võiks olla pikaajaline ja muud nipet-näpet veel…” Ta hakkab kõva häälega naerma. Tekib vaikus.

Teen tõsisema näo pähe ja küsin: “Mis sulle muret teeb? Kas tülitsesid naisega?” Tema: “Ei. Mul ei ole naist. Kallimaid on olnud, aga kellegagi pole tekkinud seda tõmmet. Ma pole tundnud liblikaid kõhus ja ma pole kellegi pärast teinud tobadaid asju. Minu parim sõber just abiellus. Kujutad ette, ta kolis USA-st Eestisse, jättid oma karjääri ja kõik, et elada koos ühe naisega. Kusjuures, minu meelest pole selles naises midagi erilist. Tavaline blond tibi suurte rindadega.”

Tunnen, kuidas ma juba armun temasse. Ohh… :D

Tekib jälle vaikus. Ta küsib: “Mis sa siin teed?” Vastan: “Ma tulin kalale?” Ta ei mõsita. Täpsustan: “Noh, mõtlesin, et jooksen musklid puhvi ja äkki näkkab mõni kena noormees. Päev tundus just sobiv. Selline ilus päiksepaisteline hommik.” Ta hakkab naerma.

Tekib jälle vaikus. Ta küsib: “Millist mees sa otsid?” Ma vastan: “Noh, sind, aga amet võiks olla kirurg ja elada võiks USA-s, NY-s. Ja mind peaks armastama kuni surmani. St tal peaks olema valmidus pärast pikka kooselu veel minuga koos kiiktoolis kiikuda ja maailma asju arutada.” Ta hakkab naerma. Tema: ” Sa oled asja ikka põhjalikult läbi mõelnud.”

Mina: “Jah.” Tema paneb minu põhjalikkust proovile: “Kui palju lapsi oled planeerinud?” Mina: “Kaks paari kaksikuid. Esimesed poisid ja siis kahe aasta pärast tüdrukud. Poiste nimed oleksid Karl-Martin ja Robin-Martin. Martin oleks isa nimi. Tüdrukute nimesid arutaksin ma oma mehega.”

Ta hakkab naerma. Küsib: “Aga poiste nimed? Neid ei arutaks mehega, äkki talle ei sobi neeed nimed.” Mina kindlalt: “Ei. Neid ei arutaks. Kui on õige mees, siis talle sobib.” Tema hakkab jälle naerma.

Siis vaatab ta mind suure naeratusega. Temas on justkui tekkinud huvi minu vastu. Tunnen end enesekindlalt.

Järsku ta ütleb: “Aga siis peaksimegi me abielluma.” Mina: “Miks nii?” Tema: “Noh, minu nimi on Martin ja mulle need nimed meeldivad ja olen ka mõelnud suurele perele. Töötan NY-s kirurgina.”

Nüüd olen mina ehmunud näoga. See ei saa olla tõsi. Siis hakkan naerma… Ütlen: “Sa oled osav. Ma korraks hakkasin seda jama uskuma.”

Ta väidab, et see pole jama. Võtab taskust välja oma iskutunnistuse. Vaatan, USA dokument, nimi: Martin Mändmets, sündinud 20.08.1982. Täpselt see, millest ma unistanud olen. Nüüd olen ma kohkunud. Annan dokumendi tagasi…

Küsin: “Kust sa selle dokumendi said? Mulle meeldiks ka oma dokumendi andmetega natuke loomingulisem olla.” Ta naerab. Tema: “Ei. See on mu päris identiteet. Kuidas ma oleksin osanud seda võltsida, ma ju ei teadnud, et täna sinuga kohtun ja et sind need faktid huvitavad. Kui oleksin ise valinud, siis oleksin end nooremaks teinud nt…”

Mõtlen, et tema jutus on väike iva sees, selles mõttes, et see identideedi asi võib tõesti tõsi olla… Aga abielu… Ta teeb nalja… Aga… Ma teen siis vastu.

Ütlen: “Kuna siis abiellume?” Tema: “Kuna sul aega on.” Mõtlen, ütlen: “Ma peaksin oma märkmikust vaatama.” Tema: “Kuidas sulle sobiks täna.” Mina: “Mmm… Noh… tegelikult olen ma täna vaba, seega sobib küll, aga kui suures summas ma sinu võlgasid enda õlule saan?” Tema hakkab naerma. Tema: “Sa oled nagu raamatupidaja või audiitor, nii kahtlustav.” Mina: “Eks see ole minu eriala.”

Tema: “Kui sa minuga täna abiellud, siis ma palkan sulle advokaadi, sina ise valid selle välja. Tema teeb dokumendi vastavalt sellise nagu sa soovid.” Mina: “Kõlab huvitavalt.”

Mina, arvates, et see on nali: “Aga, mis kell me abiellume?” Tema: “Noh, ma arvan, et kõige kiiremini saame me teha seda Las Vegases. Seega, kohe kui sinna jõuame.” Mõtlen, et küll on ikka poeet. Kuidas ta selle naljaga nii kaugele läheb. Aga mina ei ole see, kes alla annab. Las tema lõpetab selle nalja.

Tema: “Kas sul dokument on kaasas? Läheme kohe esimese lennukiga.” Mina: “Ei, kahjuks mitte. Peaksin kodust läbi minema.” Tema: “Noh, siis käime ja võtame sinu dokumendi.” Ma ei suuda ikka imestada, et ta ikka ei jäta.

Mina: “Tead, mul pole raha, et Las Vegasesse sõita. Olen vaene tüdruk.” Tema: “Ei. Mina maksan, see on ju selge.” Mina, no ikka ta ei jäta, kui kaua veel. Kerge kahtlus tekib. Kuhu ta mind viia tahab? Mis seal Las Vegases on? Müüb mu maha?… Siis vaatan teda. Nii armas, ei tundu üldsegi mitte ohtlik.

Läheme tema juurde. Tal on uhke korter, Fortuuna 1. Raha paistab tal olevat. Ta pakib oma asjad.

Seejärel läheme minu juurde. Võtan dokumendi ja pakin mõned riided. Mõtlen, et on ikka nalja vend. Mida veel. Kuna need valed ja puiklemised tulevad, et täna ei saa jne…

Sõidame lennujaama. Meil on elav vestlus. Tema räägib oma elust ja unistustest. Mina ka.

Ta on stnud juba kaks piletit Las Vegasesse. Kontrollin üle, jah… täitsa õige värk. Mõtlen natuke. See pole üldse õige mida ma teen. Vaatan oma dokumenti ja seda arvude kombinatsiooni. Olen ju vana… Kui mitte nüüd, siis kuna veel riskida. :D Vähemalt on ta ilus vaadata, kui midagi muud pole. :D

Sõidame Las Vegasesse. Lennureis on pikk ja väsitav. Ikkagi ca 10 tundi. Ma väsin ära ja mu pea vajub tema õlale. Mõtlen, et hea on enne põrgut korraks olla taevas. Ilusa mehega, ootusärev, õnnelik… Lihtsalt see hetk on nii ideaalne….

***

Aga, et asi raamatuks ei läheks, siis lõpetan ära. :D Tegelikult on vaja keelt õppida ja oma päris elu elada. :D Räris mina olla. :D

Aga tahtsin veel ühest asjast rääkida. “Märgatud Tallinnas” lehel ringles ühe tüdruku kirjutis. Nagu mulle kohane, siis pole ma endale märkmeid teinud ega kuhugi seda salvestanud… Aga… Seal kirjutas üks tüdruk, et ostib ühte poisse (nimi oli ka antud). Et poiss olevat talle valetanud, et ta võtab mingeid rasestumist vältivaid tablette (meestele mõeldud). Ja siis olevat veel valetanud, et tal on Karmen Peadari telefoninumber jne… Raha ja rikkust kokku rääkinud. Tüdruk oli temaga maganud ja jätnud oma kontaktid. Poiss pidavat ta kuulsaks tegema jne… Ja lõppes see nii, et poiss olevat andnud vale numbri, see ei vasta. Järgmisel päeval olevat kadunud. Tüdruk olevat nüüd rase. Kiri tunuds üsna meeleheitel oleva inimese kiri.

Esimene mõte: Ahnus ajab upakile… Tüdrukul oli omakasu sees. Ta lootis midagi saada. Ajas rikkust taga. Lootis, et õnn naeratas.

Teiseks: Tüdruk tundus olevat väga naiivne. Ma arvasin, et see on 16-aastane neiu. (Samas, mina olen naiivne 30-selt ka.).

Kolmandaks: Võib-olla tüdruk oli vaesest perest pärit ja tahtis välja pääseda sellest elust, kus ta oli. Meeleheitlik püüe, aga… nässu läks.

Neljandaks: Kui palju selliseid asju juhtub? Kas see juhtub inimimestega, kellel on poolik koolitee? Kas see on kasvav trend või erand juhtum? Kas peaks tegelema neiude naiivsuse ja/või rumalusega?

Viiendaks: Jah, valetamine on nõme ja paha, aga seda ei saa muuta. Pärismaailm pole ideaalne maailma ja seega valetamine eksisteerib ja see on. St alati on teatud hulk inimesi, kes valetavad. Enamus on sellised, kelle valed paistavad välja (kui kaine mõistus maha ei jäta, armumist ei toimu), aga mõned üksid on nii osavad, et nende valede eest pole pääsu. (Oli ju üks uudis, et üks doktor valetas… Oli hinnatud doktor, aga vabast ajast käis väidetavalt kusagil inimkatseid tegemas…)

Kuuendaks: Mul on sellest tüdrukust kahju. Kui see oli tõsi lugu, siis on ju meil juures veel üks üksikema (isast pole mitte midagi teada). Ja võib-olla on tegu veel alaealise üksikemaga ja suure tõenäosusega pärit vaesest perest. Ja võib-olla veel sarvede maha ajamise staadiumis, st talle meeldib pidutseda ja seda paksu rahakotiga printsi otsida….

Seitsendaks: Ma ei parastaks. Pigem just muretsen tüdruku pärast. Ma ei pea valetamist õigeks.

Nüüd said vist kõik tänased mõtted kirja. Saan kodutöid tegema hakata.

Rubriigid: Määratlemata, Minny kirjutised. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>