Probleemid

Tegelikult on probleemid ainult enda peas. Need on fiktsioon (kas sain nüüd ühe keerulise sõna õigesti kirjutatud, ja kas sobib ka… ega ma ei tea, mida see tähendab, aga mõned targad inimesed, kasutavad seda, st minu meelest targad inimesed.) :D

Vahel tahaks mõtlemise abi. Samas ma tean, et mõtlemine on minu jaoks nii oluline tegevus, et seda ma ei usaldaks kellelegi. :D

Mul on raskusi enda kehtestamisega. Mul on raskusi aru saada, mida ma tahan, mis on minu eesmärk. Mul on raskusi asjade ja olukordade prioritiseerimisega (sai õigesti?).

S-l on ka sellega raskusi. Seega peaksin ma selle hästi selgeks saama ja siis S-le ka õpetama. Vahel mind aitab paber ja pastakas. Kirjutan kõik olulised tegevuse ülesse ja hakkan neid järjekorda panema, hindama. Aga mul pole selle protsessi jaoks veel kindlat tegevust, liigutusi välja kujunenud.

Sildid: Bente tunni jaoks sõnu õppida (rõhk tegusõnadel), Anna tunni jaoks sõnu õppida (rõhk omadussõnadel), lisaks on mul puudujääk grammatikas, seda tuleks uurida, internetist ülesandeid teha, raamatuid lugeda, õpekust ülesandeid teha… Samas S-i raamatupidamist tuleks teha, testida, mis on oluline ja peaks saama ülevaate tema kuludest, rahalisest seisust jne… Peaksin võtma jõuliselt kontrolli enda kanda, aga samas nagu ei taha ka seda vastutust. Töö otsimine. Kui oluliseks ma seda pean? Kui aega hakkab nappima, mis ma siis tähtsamaks pean, tööd või kooli… Rääkimist tuleks harjutada…

Aga las need jääda. Äkki tabab mind mingi selguse nool ja need asjad liiguvad ise paika. Ulbin natuke veel. :D

***

Täna sain tunda, kui palju mõjutab mu tulemust mu emotsioon. Olin täna nätuke mures, pabinas. Meile öeldi, et viis minutit on aega ja mulle tundus, et seda on vähe. Sattusin paanikasse ja unustasin kõik ära. 8-st lüngast suutsin täita vaid ühe (õnneks õigesti). Ja nagu meile öeldi, et nüüd on vahetund, puhake. Kohe tuli mõistus tagasi ja täitsin kõik lüngad. Üks jäi tühjaks, sest ma aie suutnud otsustada, mis sõna kasutan. Kusjuures üks valikvariant oli õige.

Suhtlemisega on sama asi. Ma lähen paanikasse, kui keegi minuga rääkima hakkab. See on nii kohutav. Siis kuulen oma halba keelt ja segast juttu ja asi läheb vaid hullemaks.

Seega… Keele õppimisel ei ole kõige suuremaks probleemiks grammatika ega sõnad, vaid ma peaksin tegelema just selle paanikaga. Et seda ei tekiks.

Rääkisin S-ga, aga sealt abi ei tulnud. Ega ma ei lootnudki. Hea, et ta vähemalt mind ära kuulas.

S ütles, et ma ei pea eksameid ära tegema, et midagi ei juhtu. Talle isegi meeldiks, kui ma neid ära ei teeks. Siis ma ütlesin, et ma tahaksin kõik kiiresti ära teha, siis saaksin 100% raha teenimisele keskenduda, saaksin teda aidata, sest raha on see, mida tema vajab. Just nimelt raha. Tema õnn peitub rahas.

Ja siis ta ütles: “Võib-olla ma suren enne ära, kui sa kooli lõpetad.” :S Ma küsisin: “Mida sa sellega nüüd öelda tahtsid?” Tema: “Noh, minu ema suri enne ära, kui ma sain aega tema jaoks.”…

Ma olen täitsa segaduses. Ma ei saa mitte milestki aru. Olin nii šokis, et ei osanud olla ei kurb ega rõõmus. (Mulle meenus mu lapsepõlv, kus ema rääkis suremisest ja mitte jaksamisest… tal oli ka depressioon, stress, enne kui Eestist ära läks… Ma mõistan teda, aga ühel väiksel tüdrukul oli seda väga raske mõista ja see võttis nagu ära selle enesekindluse, kindlustunde… Minny oli see väike tüdruk.)

Nüüd olen ma suurem ja olen ise öelnud samu asju nagu tema, kuid olen aru saanud, et see teeb teistele haiget. Seega püüan ma väga hoiduda sellisest sõnumist…

Ma ei tahaks kedagi süüdistada. See on lihtsalt olukord ja emotsioonid, millega pean võitlema.

Igatahes. Tuletan endale meelde, et mina olen mina ja elan oma elu. Ma ei saa tema eest elada tema elu. Ma ei saa tema eest teha otsuseid. Ta ise teeb neid.

Ma ise olen endaga nii kimpus, otsin ja avastan ennast, seega ma ei suuda, kuidagi teda selles aidata. Ainus, mida ma teha saan on kuulata. Püüda kuulata ilma emotsioonideta. Vahel tahaks ise, et keegi kuulaks ilma emotsioonideta. Siis kui need probleemid üle pea hakkavad käima. Aga noh… Ma püüan tugevaks iseseisvaks inimeseks kasvada, seega saan hakkama.

***

Aga tegelema peaksin selle mõnusa olemise tekitamisega. Need hirmud ebaõnnestumise ees ja vigade tegemise ees… Hirm midagi maha magada, hirm olla laisk, hirm kedagi alt vedada jne… :D Kõlab tobedalt… Minu jaoks küll, aga kahjuks need hirmud on tõsi.

Ma ei tea, miks ma nii kõvasti pingutan. Miks ma end stressi ajan?

Tahtsin kirjutada, et süüdi on see, et mind koguaeg kiidetakse ja töid kõrgelt hinnatakse. Sellega tekitatakse minus tunne, et ma olen tark ja siis tunnen ma kohustust seda olla. St neid mitte alt vedada ja siis pingutangi nii kohutavalt, et olla tark. :D

Aga tegelikult. Mina ise olen need testid ju nii hästi teinud. Miks ma seda teen? :D Lihtsalt alguses olin mõnus ja kõik sujus (kogemata). :D

Ma arvan, et ka see pole õige.

Nt täna kui ma olin paanikas ja ei saanud ülesandega hakkama (ette nähtud viie minuti jooksul), siis oli mul ju ideaalne võimalus olla rumal. Miks ma seda ei kasutanud? Miks mul tekkis tunne, et ma olen nii rumal ja tahtsin nutta… Ma oleksin nagu ennast ja tervet maailma alt vedanud. :D

Küll ma olen ikka endaga karm. Uskumatu. Mitte keegi teine pole olnud minuga nii karm ega kohelnud mind nii halvasti nagu mina seda teen. :D

***

Aga mis valesti, see uuesti.

Igal hommikul vaatan peeglisse ja võtan eesmärgiks olla päeva narr, teha vigu ja olla rumal. Just… :D

Olen vaadanud neid make-over tõsielu sarju/projekte. Kui keegi tahab saada iluduskuningannaks koolis või popiks tüdrukuks või näitlejaks, siis talle antakse ülesandeks teha, midagi, mida ta ei taha teha, mida ta kardab teha. Nt peab tänaval suvaliste inimeste käest numbreid küsima jne… Ja siis alguses ei taha teha, nutab ja sõimab, aga hiljem püüab ja lõpuks on nii vahva ja julge tüdruk. Sellised printessilikud lood. Arvatavasti ei toimu need muutused nii kiiresti ja seal on üle mängitud, aga ma natuke usun sellesse.

Seega ma püüan ka vahel teha ebamugavaid asju, et sellest mugavustsoonist välja saada. Ja selle suhtlemise hirmust üle saamiseks tuleks ka seda teha.

Üks asi oleks koha vahetamine. Minna esireast kuhugi taha nurka ja hakata tesitega rääkima. :D Seda ma vist ei suuda. Noh, võtame leebema variandi. Lähen ise vahetunnis kellegagi rääkima… Nooo, see oleks natuke mõeldav, aga mida ma räägin, mida ma küsin. Peaksin kodus ette valmistama. :D

Tunnis saaksin ma võtta julguse kokku ja öelda kõva häälega vale vastus või teha nalja. Öelda midagi naljakat… :D See tundub, vist liiga suur samm…

Ma võiksin istuda iraani poisi kõrvale. Ta on üsna löödud, sest arvab, et ei saa keelt selgeks. Ta peaks tegema moodultesti, aga talle öeldi, et õppigu veel kuu aega. Nüüd tunneb ta end rumala ja läbikukkununa. Kui ma hakkaksin tema eest valesid vastuseid ütlema, äkki siis saaks ta julgust juurde. Siis oleks nagu kaks kärbest ühe hoobiga. Mina tegeleksin oma hirmuga valesti öelda ja tema saaks kindlust juurde (keegi on rumalam kui tema). Paberil tundub hea mõte… Vaatab, mis sellest reaalselt saab.

Aga nüüd midagi hamba alla ja siis kõne vanaemale ja siis õppima. Just…

Räägin pika jutu, kuidas ma end muudan ja siis astun oma vanadesse kulunud kalossidesse tagasi. :D  So me!!!  :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Probleemid

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Usu, see eneseotsimine ja paremate aegade ootamine (küll kunagi, varsti,siiski, peagi,hiljem jne.) ei lõpe iialgi.Tegelikult.Kui sa tõesti ei saa mingit aju ringi programmeerijat.Ma usun, et asi on tõepoolest sinu lapsepõlves.Sinu ema läks ära.Minu ema aeti ära.Ma ei saa oma lapsepõlvest midagi väga hirmsat välja tuua, aga hirmud ja kõik muu on minu elus samasugune.Ma kardan inimesi.Alati vaatan ,kuidas küll saab telesaadetes teraapia mõttes sundida mingi ihuveaga inimest enne operatsiooni selle veaga pea püsti mööda uulitsat käima ja ennast armastama sellisena nagu sa oled ja nagu sa olla ei taha ja niikuinii tuleb ju op!? Et enne tuleb mõtlemist muuta ja siis alles aitavad muud abivahendid? No ei usu!
    Ma jookseks läbi seinte,kui kaubanduskeskustes tükivad ligi müügimehed, ma ei suuda võtta võõraid telefoninumbreid vastu,ma kardan tänaval ka kella- ja kohaküsijaid,ma ei taha rääkida inimesega,kes mulle otsa vaatab jne.
    Sa oled noor, sa pead kasutama kõiki asju,mis sa tead,pead uskuma ja proovima,sest usu—see süveneb ja sa lõpetad üksildase erakuna.Nagu mina.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>