Vaatasin täna oma blogi statistikat. Printsess kirjutab vahel märksõnadest, millega tema blogisse on jõutud/satutud. Ma viskasin ka pilgu peale. 
Minu blogisse satutakse (1) kaalu teema ja just “kaal ei lange” või “kuidas kaalu langetada”, (2) olen vihane, olen nii üksi, (3) mind peteti. Täitsa masendav. See, et nende märksõnadega minu blogini jõutakse, näitab ju milline mu blogi on. Ja see omakorda räägib ju minust. Selline olen ju mina. Aga…
Tegelikult esines ka “Minny blogi”, “Minny blog” ja “blogi Minny”, seega olen mina kui isiksus meelde jäänud. Ja teine positiivne osa on see, et see blogi on vaid üks väike avalik osa minust. Mitte 100% mina. Ma ju ei kirjuta isegi mitte igapäev (vaid mitu korda päevas, nagu eile).
***
Aga tegelikult tahtsin jälle ennast kiita. Eile kirjutasin ühele ettevõttele (taani keeles ja täitsa ise). Küsisin tööd. Vastust pole, aga ma olen enda üle nii uhke, et ma ikkagi julguse kokku võtsin ja selle ära tegin.
Täna käisin tööl. Järgmine esmaspäev jälle. Natuke raha saan, lisaks veel taani keeles rääkimise harjutus, ehtsa taanlasega. Mu boss rääkis minuga taani keeles, ei läinud inglise keelele üle, see näitab, et mu taani keel pole arusaamatult puine. Et on võimalik aru saada ja minuga rääkida. Kolmandaks on hea kodust välja saada, muutus, vaheldus.
Teine eneseületus täna oli see, et ma kirjutasin FB-i. Jah. Meie taani keele klassil on FB oma grupp ja seal me siis kirjutame taani keeles. Meid on seal 15 (aga mõned inimesed veel puuduvad seal ja mõndasid pole ma tunnis kohanud).
Igatahes, tunnis keegi ütles, et kodustest töödest saame rääkida seal ja öelda neile, kes puudusid. Mina siis täna kirjutasin, mis homseks koduseks tööks on. Ja kaks inimest tänasid mind. (Ma ei julgenud palun kirjutada, nii palju julgust mul polnud.) Minu jaoks on raske/ebamugav olla tähelepanu keskpunktis (mõned erandid, mõnikord ma naudin esinemist, jah, mina introvert). Täna ma kartsin, et äkki olen ma liiga nohik, kui kodust tööd meelde tuletan, aga siis mõtlesin, et Nicanor on rohkem nohik, seega las käia…
Vahepõige: Mulle meeldib esineda, kui mul on teema 100% selge, kui publik kuulab mind sära-silmil ja vaatab nagu prohvetit, siis ma tunnen end hästi. Kui inimesed küsivad raskeid küsimusi, millele ma tean vastust… Ma siin loen ja mõtlen, et peaksin vist selle Jehoova-värgindusega ühinema ja seal hoopis karjääri tegema. Ma küll ise seda jama ei usu, aga oma isiklikke jüngreid omada oleks vist päris vahva, võimas tunne…
Ma just ükspäev mõtlesin, et enam mind ei rahuldaks puhtalt raha. Ma tahan ka võimu. Hitler kasvab minu sees… Ei, ma pole rase. See oli kujundlik…
***
Need, kes kaalu-teemat otsides minu blogisse on sattunud… Suur, suur vabandust. Sry… Ma enam ei mõtle kaalule. See, mida ma kunagi kirjutasin, see on täiesti jama. Kui te seda varasemat teksti ülistama hakkate (kas-või oma peas), siis ma julgen arvata, et teil on üks suur probleem. Nimelt söömisehäire või midagi raskemat. Soovitan abi otsida, mitte jätkata oma tegevust ja mõtteid.
Aga ma võin oma kaalust ka kirjutada. Selline mehaaniline ja vana. Osut on natuke paigast ära, minule soodas suunas. Ehk näitab mind kergemana.
Aga tõsisemalt. Enne Eestis käiku kaalusin ma ennast igal hommikul ja kirjutasin üles toidud, mida ma päeval sõin ja kirjutasin järgi ka umbkaudsed kalorid.
Pärast Eestis käimist ja ka Eestis olles, ma ei kaalunud end igapäev enam. Ja ma pole kirjutanud ka oma toidust. Mul pole õrna aimugi, kui palju ma päeva jooksul söön.
Kunagi oli väga raske elada teadmatuses. Ma ei suutnud ilma end kaalumata olla. Äkki on kaal tõusnud… Ka tundsin ma suurt vajadust täpselt teada, kui palju kaloreid ma tarbin. Ja päevane kilokalorite hulk pidi jääma alla 2000.
Kaalunud ma vahel ennast olen, aga ma ei tee seda igapäev. Kaal on püsinud 57-58 kg lähedal.
Kehatunnetus… Perioodi, kus ma peeglisse vaadates end paksuks nimetan, ei ole olnud või on neid olnud väga vähe. Ei mäleta. Ma ei pea ennast saledaks, ei pea ennast paksuks. Pean ennast normaalkaalus olevaks.
Ma arvan küll, et kui ma seisan peenema inimese kõrval, siis pigem köidaks tema meeste silmi (poiste silmi), aga ma ei pea seda probleemiks. Püüan leida oma eesmärki ja keskenduda sellele. Ma tean, et minu eesmärk ei ole “olla üks ilus keha”. Ma tahaksin midagi muud olla.
Mulle on öeldud, et mul on “hea keha”. Just selles sõnastuses. Kummaline. (Mitte seksikas, mitte ilus, mitte sale, aga hea. Ehk siis mu keha ei tee kellelegi kurja). Muidugi tõstab see mind kõrvust, aga natuke tekib see kibe maik suhu. Et mismõttes. Et nägu pole ilus, ainult keha. Või nägu kahvatub mu keha kõrval. Või mis mu teadmistest ja huumorisoonest? Kas see ei paistagi silma? Kas ei märgata, et ma teen häid nalju, olen hea kuulaja ja nutikas?
Positiivne vaatenurk: Mu keha on nii supper hea, et minu supper omadused ei paista sillma, selle hüppe-supper-tupper keha juures…
Negatiivne vaatenurk (mida ma ei kasuta): Minus pole mitte midagi. Minus nähakse vaid keha, seksobjekti. Olen tühi kui autorehv.
***
Teist asja ka… Selles kodust välja saamise kohta. Eile ma kirjutasin I-ga FB-s. Ta kirtjutas, et ma vajavat kedagi, kes mind käima tõmbaks või midagi sellist. Kes mind kodust välja tõmbaks. Seda rolli täidab kool ja töö. Jah, kui oleks lisaks veel inimene ka. Kui sellest inimesest kujuneks veel hea sõber/sõbranna. Küll oleks vahva… Ehk siis… Ma küll ei taha öelda, et meessoost I-l on õigus, aga kirjutame nii, et siin salaja võin ju moka otsast kobiseda, et tal võib-natuke õigus olla.
***
Nüüd kodinad kokku ja koeraga välja. Homme on koolipäev.