Hommikul käisin jooksmas. Suur edusamm minu puhul. Aega ei vaadanud, aga ca 1 h ja 15 min (mitte rohkem). St alustasmise aega ei vaadanud, aga lõpetasin 8:55. Täitsa ok oli. Päike on siin väga aktiivne. Nägu sai natuke päikest.
Täna testisin ennast. Testisin, kui kiiresti suudan ma vannitoa ära koristada. Umbes 1 h. Esmaspäeval lähen jälle tööle ja siis tuleb mul kaks vannituba-WC-d koristada (põhjalikult) ja kolmel korrusel tolmuimejaga tolmu võtta ja kahel korrusel põrandat pesta. Kogu kupatusega peaksin hakkama saama 4 tunniga. Loodan, et saan ka.
Möödunud esmaspäeval ka koristasin seal. Võtsin tolmuimejaga tolmu kahel korrusel ja toolid pani boss laudadele. Pesin põrandad kahel korrusel ja võtsin laepalkidelt tolmu. See viimane oli seljale raske. Ma olen lühike ja tooliga rinimine ei andnud ka erilisi tulemusi, palgi peale ma ikka ei näinud. Ja siis ma venitasingi ennast. Samas oli hea seljatreening. 
Üleüldse jooksin end higiseks selle tolmuimejaga ja järgmisel päeval oli tunne nagu oleksin tõsiselt trenni teinud. Lihased nii valutasid ja olid kanged. Aga ma tean, et varsti harjuvad ka minu nürid lihased tööga ära, siis on vahva tööd teha. Trenn, taskuraha, sotsialiseerumine, vaheldus… Kõik head asjad.
***
Šarunas võttis mu FB sõbrakutse vastu. Nüüd saan ma ka temale armastuskirju saatma hakata. Ja Anet (eelmisest klassis Uganda tüdruk) saatis ka mulle sõbrakutse… Jah… fiktiivseid sõpru ikka koguneb.
Mul on natuke üle viiekümne FB sõbra (kuid seal hulgas on mu vennad, vanemad, tädid, onupoeg…). Aga ikkagi… Minust võib veel tavaline inimene saada. Lootust on… Selline ühiskonda sobituv sotsiaalne loom.
***
Ma nüüd vist lõpetan (tänaseks). Lähen koeraga välja. Väike Kusta sattus meiega eile kahel korral samal ajal. Aga S-i koer ja Kusta ei saa omavahel läbi. Co on rahulik, aga Kusta haugub. Et ebamugavusi vältida, siis püüan õigel ajal ära käia (tavaliselt ma käin 20-ajal, eile läksin 21-ajal). Noh, ikka juhtub. Vahel tuleb nii mega masendus peale ja siis hakkan paaniliselt otsima internetist tujutõstjaid, aga ei leia ja masendus süveneb ja siis on kell ka palju… Lõpuks olen kuri ja masendunud…. Jah…
Lippan siis…
Ära lõhu oma jalgu selle jooksmisega…Midagi muud peale söögiisu see ei anna.Põhimõtteliselt.
Mulle annab jooksmine hea enesetunde, paneb vere liikuma, krampis kaelalihas lõdvestub, saan olla tunnikese endaga… Seega tasub ära.