Aga mulle tehti täna ülekohut

Jah, just… :D See on selline natuke kentsakas lugu ja mina ei saa selle ülekohtu tegija seisukohast veel eriti aru, aga äkki ma veel natuke kasvan, siis hakkan mõistma.

Meil on keeltekoolis õpik. Selline harjutuste raamat. Seal on ülesandeid, grammatikat, kuulamise ülesanded ja kirjutamise ülesanded (st e-mail kirjutada või nii). Kuulamise failid on internetis vabalt kättesaadavad.

Ühel vahetunnil oli mul igav ja ma olin nii nahaalne, et vaatasin, et mis järgmisel lehel kirjutatakse või mis ülesanne on. (Tunnistan, olen õpihoolik.) Seal olid nii huvitavad küsimused. Nt mis nimi on Taanis kõige populaarsem ja kolm valiku varianti või mis on taanis kõige populaarsem spordiala (st mida tavainimesed harrastavad kõige rohkem) jälle variandid. Oi, ma sattusin nende ristide tegemisest nii vaimustusse.

Siis läks nädal mööda. Samas minus kasvas see uudishimu, et kui palju ma õigesti vastasin. Nägin, et see on kuulamise ülesanne, seega möödunud nädalavahetusel kuulasin seda faili ja vaatasin, et kui palju ma täppi panin. (Pooled olid õiged ja pooled valed.) :D

Nüüd teeme ka Anna tunnis ülesandeid sellest õpikust. Ma teadsin, et Annale see ei meeldi, aga… Mul oli kole piinlik, et ma ilma loata lehte keerasin… Aga mis seal enam…

Igatahes… Mind häbistati terve klassi ees. Mulle loeti ette pikk monoloog, kuidas nii ikka ei tohi ja kuidas see on petmine ja nagu spikerdamine (sest me peame neid ülesandeid koos tegema ja klassis.) (Äkki ma kuulasin kodus seda teksti rohkem kui kaks korda ja äkki ma kasutasin pausinuppu…) Lisaks ütles õpetaja Anna, et kui mul on igav kodus, siis küsigu ma õpetaja Bentelt ülesandeid juurde.

Oleks, et meile pannakse hindeid. Siis ma saaksin aru, et eeltööd tehes tõstan ma oma keskmist hinnet. Aga me käime koolis, et keelt harjutada, et teistega suhelda. Ta isegi ei vaata, kui palju kellelgi valesid vastuseid on. Selleks pole aega. Kaks õpilast koos vaatavad ja parandavad teine-teist ja siis teeme koos, õpetaja Anna kirjutab tahvlile õiged vastused (kui vajadus on) ja tunni lõpuks annab sama teksti paberil.

Kusjuures, kodus ma kuulasin helifaili ja seal oli tekst kiire ja ühtlane. Aga koolis luges Anna teksti ette. Ta luges aeglaselt ja siis ütles, et nüüd tuleb vastus sellele küsimusele ja siis seletas pikemalt, et mida selle lausega mõeldi ja kui sõnast aru ei saanud, siis ta kirjutas selle tahvlile ja seletas. Seega, ma julgen küll arvata, et kodus oli see palju raskem, kui koolis.

Ma nii vihastusin, et Bente tunnis ei suutnud ma eriti keskenduda. Mul polnud mingit tuju kellegagi rääkida. Tuju oli täiesti null.

Mulle tundus, et tapetakse just seda õblukest. Kui inimesel on huvi õppida, areneda, midagi teha (ja see on kasulik), siis ei tehta nii. Siis pigem julgustatakse seda inimest. Tavaliselt on just probleem, et inimesed ei tee koduseid töid või ei õpi kodus… Aga näed… Minul on suur hirm nüüd selle neetud õpiku ees. Ma ei julge järgmist lehte keerata. Aga vahel läheb ülesanne teiselt lehelt edasi, aga ma siiski ei julge piiluda.

Kõige nõmedam on see, et pika ülesande puhul ei räägita tervest ülesandest (ja nägu näha, ise ei tohi ka vaadata). Meil on üks tekst, samas selle teksti kohta on kollm harjutust. Alguses tuleb riste panna, siis küsimustele vastata ja lõpuks kirjutada märksõnad ja nende märksõnade abil tekst. Kui ma teaksin enne selle teksti kuulamist kohe neid kolme ülesannet, siis ma kuulaksin seda teksti teisiti. Aga kui mul on info ainult esimese kohta, et tõmba ristid, siis ma ei kuula eriti hoolikalt, sest kui risti tõmbamise väidetes ei ole lastes, õdedest juttu, siis lasen ma selle info lihtsalt kõrvust mööda.

Ma olen ikka veel õpetaja Anna peale vihane. Ma ei suuda näha, et ma oleksin midagi väga valesti teinud. Ma olen alati olnud seda meelt, et õpin ma ikka enda jaoks. Ma teen endale kodus uute sõnade testi. Loen eestikeelset sõna ja kirjutan taani keeles ja hindan end karmilt. Ei piilu kusagilt, sest keda ma ikka petan. Ennast? Aga üsna mõttetu petmine siis.

Eelmises klassis ka kurdeti, et meid koheldakse nagu lapsi. Õpetaja Kenneth muutis oma suhtumist minusse. Ta testis mind ja nägi, et mind võib usaldada, et miul pole vaja nuiaga järel seista. Aga siin uues klassis…

See tekst on rangelt kallutatud, sest ma tõsti olen õpetaja Anna peale tuli vihane. Ma arvan, et ta oli minuga ülekohtune.

Ma sõidan 30 minutit koju, terve see tee ma püüdsin mõista teda, et miks ta nii tegi. Miks ta mind niiviisi alandas või halvustas? Miks ta minus tahtlikult selle vastikuse või paha tunde tekitas? … Aga ma ei saanudki sellele vastust. Ma ei saanud aru.

Rääkisin S-le ka, et täna sain koolis pahandada. Ta küsis, et mille pärast. Vastasin, et tegin kodus ära ühe ülesande, mida polnud palutud teha. S ei uskunud mind. Ta arvas, et ma teen nalja… Seega vähamalt S toetab mind.

Mina olin vahepeal nii närvis, et mõtlesin, et lähen vanasse klassi tagasi. Ja ütlesn oma juhendajale, et ma ei saa selles klassis õppida, sest mulle see õpetaja Anna ei meeldi. Mulle ei meeldi tema õpetamise viis.

Aga ma püüan maha rahuneda. Alternatiiv on see, et ma lähen istun kuhugi mujale. Istus klassi taha nurka õpetaja Anna tunnis. Siis ei tohiks me üks-hele ette jääda. Äkki ma ikka saan sealt klassist end läbi libistada.

Mul on nii palju õppimise kogemust. Nii palju erinevaid õpetajaid, aga sellist probleemi pole veel varem olnud.

Arvan küll, et olen vana ja enam ei tohiks midagi väga üllatavat tulla, aga… Woi-laa…. Jälle kogemuse võrra rikkam. Nüüd püüan vahetunnis ka klassist minema minna. Õpin pauside ajad pähe. Kohe kui paus tuleb, pastakas lendab maha ja kaon… Mitte ühte kriipsugi rohkem. Kui reeglid, siis reeglid…. :D Kord peab majas olema… :D

Elu nagu filmis….

***

Kutsusin Sarunase esmaspäeval ka jalutama. Ta ei tulnud. Ta ütles, et läheb uut korterit vaatama (aga ma juhuslikult sõitsin tema majast mööda ja auto oli seal ja Taanlastel oli esmaspäeval puhkepäev, keegi ei töötanud siis). Õudne… Valetas mulle. :D Ma oleksin võinud leppida sellega, et tal on teised plaanid, aga velatada ja minule…

Ma olin nii löödud sellest. Miks ta ei võinuks, siis öelda, et sinuga välja “never ever“. Aga ei… Tema laulab enne minekut (esimese jalutamise lõppu), et kui teinekord jalutama lähed, siis andku ma talle teada (kutsugu teda ka, ta rõõmuga tuleks)… Sellised need mehed ongi. Ei, tema on poiss, las kasvab veel.

Aga ma tegelikult ka ei käi tema akna all luuramas. Mul oli sinna asja… Te ei usu? Noh, jah… Arvake siis edasi, et ma olen see stalker?… Mul üks-kõik. Mul on siin suuremad probleemid. Ma pean oma õppimise kontrolli alla saama. Võib-olla peaksin spetsialisti poole pöörduma. Kas õpihoolikutele on ka mõnd kollektiiv-ravi-rühma nagu AA-inimestele? :D

Haige värk ikka. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Aga mulle tehti täna ülekohut

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Ma istuks ka selle Anna tunnis nüüd kaugemal.Täitsa nõus sinu arvamusega asjast.
    Aga meestega on jah suht imelikud lood mõnikord.Kord,kui mu kallim asutas ennast ära minema—koju muidugi—sõitsin kohe bussiga sinna, kus aimasin teda k a käivat…Ta oli keeranud koduteele (ma ju aknast nägin) ja kaugemal majade vahel …paremad rajad valinud! Tema auto oli seal,kus ma selle arvasin olevat!

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Jah. Mul on õppimise isu täitsa läinud. :D Homme ma ikka proovin oma vanal kohal. Võib-olla iga korraga istun koha võrra tahapoole. :D Vaikne taganemine. Või hoopis hakkan mässama. Mõtlen veel. :D

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>