Kurat kui üksi ma ennast tunnen. Longin end täna juba kümnendat korda FB-i. Näen seda roheliste täppide rida, aga keegi ei sutle minuga. (Muidugi, ma ise ka ei algata vestlust.)
Need kolm järjestikust vaba päeva on rasked. Ma võiksin päris palju teha. Alustades ema raamatupidamisest, CV-de saatmisest kuni keele õppimiseni, aga… Muidugi seal vahel ka puhkamine, aga…
Aga ma ei tea. Võib-olla see reedene moodultest on juba mu pulsi kiireks ajanud. Ma lihtsalt ei suuda midagi teha. Käin netis ringi ja otsin midagi, aga ei tea ise ka mida ja seega on võimatu ju midagi leida. Võib-olla olen leidnud, aga ma lihtsalt ei tea, et ma seda otsin. 
***
Natuke närviline olen ka. Tunnen end hästi, kui olen üksi. Nt sõidan autoga ja kuulan raadiot. Siis on hea olla. Mitte keegi ei saa mind segada. Ainult mina.
***
Selles uues klassis on inimesed kuidagi avatumad. See on tore, aga… Nad räägivad mulle oma muredest. Muidugi mulle meeldib inimesi kuulata, aga ma ei oska aidata. Ega ma oma emotsioone eriti välja ei näita. Kuid õhtul on raske magama minna. Mõtlen teiste inimeste murede peale ja otsin võimalusi, kuidas neid aidata või kuidas neid lohutada.
***
Oota, vaatan korraks FB. Ei kedagi.
***
Lugesin kusagilt, et elavad unenäod pidid näitama, et toimub õppimine ja/või toimub muutus. Mul on väga palju unenägusid. Magada ei jõuagi. Õnneks need väga hullud ei ole.
Täna nägin unes, et ronin mööda liivaseina või väga järsku ja kõrget liivamäge üles. Ma olin seal üleval, aga siis oli mul vaja natuke alla poole minna. Noh, uudishimu… Ja enam ülesse ei saanud. Nii ma siis püherdasin seal liivas. Minu voodilina oli juba kõik varvaste juures kuhjas. Aga siis väsisin ära ja kukkusin vette. Mäletan, et vette kukkumine pidi tähendama ebaõnnestumist. Millega ma siis ebaõnnestun.
***
Sellel nädalal käisin vaid ühel korral jooksmas. Vabadel päevadel ei saa ma end kell 6:00 ülesse.
Püüan endasse elu sisse puhuda.
Natuke kardan, et see Sarunas muutub kinnisideeks, nagu Heiki ja Rando. Seda nüüd küll mul vaja pole. Ma peaksin hoopis muudele asjadele pühenduma.
Väga raske on naine olla. Tegelikult ka. Mehed küll kurdavad, et ei saa naistest aru ja naised on imelikud ja ebaloogilised, aga proovi sa elada sellisena. Vat see on juba tase. Kas üks mees suudab ette kujutada, et ärkab hommikul üles ja kostitab oma keha solvanguteda (jälle see pekivoldike, jälle kaal tõusnud, jälle see kortsuke, see nõme nägu). Siis vaatab külmkappi, kõht on tühi, aga mida ometi süüa. Võtaks vorsti, ei alles eile sõin, võtaks kooki, kes see koogiga päeva alustab jne… See on nii kurnav.
***
Ei, FB kinni. Sealt ei tule midagi, ma olen unustatud hing.
***
Tegelikult oli mul väga suur soov kirjutada. Tahtsin kirjutada väiksed jutukesi ja taani keeles, aga inspiratsiooni pole. Olen natuke kunsti ka teinud. Maalisin lõuendile teetassi ja vaasi. Pole eriti ilus, aga S ütleb, et värvid on ilusad. Jah, nii viisakas. Ei ütle, et kole pilt on, liiga algaja… Ütleb, et värvid on ilusad. Seegi hea.
Üks hommik sadas väljas ja tuul oli ka. Vaatasin S-i aeda, seal oli kaks põõsast, mis tuules kiikusid. Need nägid välja nagu kanad. Inspiratsiooni tuli kuhjaga. Ma siis joonistasin seda. Nüüd tegelen selle pildi värvimisega. Mul ei ole eriti häid pliiatseid. Nad on heledad ja kui kõvemini vajutan, siis läheb paber katki. Aga midagigi. Äkki saan leivakese rahagi nende eest. Noh, kui vajadus peaks tekkima. Praegu veel leiba on.
***
Mingi tohutu masendus on. Kui keegi ütleb minu kohta midagi ilusat, siis ma kohe mõtlen, et ega ta ometi seda ju tõsiselt ei mõelnud. Piyrat (Kõlab nagu Piraat, Thai tüdruk) pani FB minust ja endast pildi ja kirjutas minu kohta, et mina olen armas (hun er meget sød). Viisakas oleks vist panna like sellele, aga ma ei teinud midagi. Dan (vendade inglasest sõber) kirjutas cuteness overload. Aga ma ei reageerinud ka sellele.
Ma ei taha midagi teha. Samas olen enda peale vihane, et ma midagi teha ei taha.
***
Nüüd juba mõtlen, et kustutaks selle tobeda postituse ära. Inimestel hakkab minust hale, kui nad seda haledat lalinat loevad. Või mõni saab vihaseks.
***
See on jah selline huvitav hoog. Ei taha midagi teha, ei taha kellegagi rääkida, ei taha inimesi näha. Poeskäimine on nii ebameeldiv. Tulevikule mõtlemine ajab närvi. Hetke seisu analüüsimine toob pisara silma. Ja unistustele mõtlemine või eesmärkidele mõtlemine tekitab soovi, ise-endale tappa anda. Noh, koksata end natuke reaalsuse poole.
Aga samas see olen ju mina. Ma ei ole alati äge ja lahe. Ma vahel olen üks suur masendus ja äpardus.
Üldiselt ma püüan siia mitte kirjutada, kui mul on madalseis, aga täna see tuli. Las ta siis olla.
***
Aga homme on kindlasti parem päev. Siis lähen kooli ja seal on inimesed. Saan siit kodust välja.
Justnimelt… Tahtsingi kirjutada, et oleks vaja kodust välja saada. S räägib ka seda, aga minu meelest emaga koos käimine on sama hea, kui kodus passimine või isegi veelgi hullem. Sellises seisus, nagu ma praegu olen, ei tee see emaga käimine küll midagi head.
***
Pidin hakkama end treenima. Ma ei julge inimestega rääkida ega oma telefoni vastu võtta. Hea on see, et e-maile julgen saata, aga kõnedele ei julge vastata.
Seega, mõtlesin ostida mingeid julguse treenimise harjutusi.
Vahel ma suudan end päris hästi ümber seadistada. Lihtsalt lähen ja teen. Kuid teinekord on see ületamatu.
***
S-l käisid tuttavad külas, siis ma rääkisin nedega. Taanlane hakkas kooli kohta küsima. Ma suutsin nii märkamatult võtta üle selle küsija roll ja panna hoopis tema ja ka teised rääkima. See käis nii ootamatult. Ma ise olin ka nii üllatunud. Ma oleksin olnud nagu professionaalne suhtleja. Mingit kasu sellest koolis suhtlemisest on.
Minust võib täitsa asja saada. Ma natuke usun endasse. Aga see FB tuleks lõpetada. See tõmbab tuju alla. Mul on varsti juba 70 sõpra, nad kõik postitavad vaid häid sündmusi, seega kui ma FB astun, siis tundub kõigil nii ideaalne ja supper elu, et mul on natuke häbi nende keskel (virtuaalses maailmas) viibida.
Virtuaalne reaalsus… See oleks päris hea filosofeerimise teema.
Kui tuju on nulli lähedane, siis aitab söömine. Lähen vaatan midagi hamba alla. Võib-olla teen homseks ka võikud ära.
Ma peaksin harjutama ka oma teemasid. Pean moodultestiks ette valmistama kolm teemat ja ühe neist ka ette kadma. Mina ei oska muud, kui õpin need pähe. Üks minut teksti. Kolm teemat, seega kolme minuti jagu teksti. Minu vaene vana pea, aga mis sellest. Teen nii hästi kui oskan.
***
Ärge minu pärast nutke. Kõik on hästi. Pea on natuke sassis, aga olen täitsa ok. Minu klassikaaslastel on suuremad mured kui mul. Aga ma püüan olla eetiline ja mitte nende isiklikest asjadest rääkida.
Kuigi minu puhul vist ei saa sellest eetikast rääkida. Või noh… Ma olen oma blogis väga mõtlematult kirjutanud. Lahminud. Ja pigem näidanud, et mind ei saa usaldada. Mulle ei saa saladusi usaldada, sest ma ei oksa neid hoida. See on ka põhjus, mis mul lähedasi sõpru pole.
Ma ei suuda teisi usaldada ja teised ei saa mind usaldada. Kurb aga tõsi.
***
Mina ja minu monoloog. Pool suhtlust. Päris hästi saan endaga läbi.
Üks klassikaaslane ütles, et tal pole sõpru ei Taanis ega kodumaal. Nii mina. Selles mõttes, et ma olen ka seda öelnud, aga ma väga sellega ei kekuta. Aga pärast seda, kui ma seda kuulsin. Olin info-vastuvõtja rollis, siis… Selline imelik tunne tekkis. Kohe tekkis mõte, et mis tal viga on, et tal sõpru pole. Õnneks ma meenusin endale. Ja edaspidi ma vist hakkan oma kujutletavatest sõpradest rääkima. Üllatavl kombel on nad nagu Rachel, Ros, Phoebe, Monica, Chandler, Joey. Ma elan ka nii ideaalses maailmas. Lausa fantastilises maailmas. Või peaks ütlema fantastika maailm. Fiktsioon.
Äkki olen ma ka üks fiktsioon. Samas, kui mind enam pole, siis see blogi jääb ikka internetti rippuma. Mõni ikka aeg-ajalt selle otsa koperdab, seega… Ma olen juba oma jälje maha pannud.
***
Sööma ja siis vaatan, äkki saan endasse enatuke elu sisse puhuda.