Nagu ikka

Olen FB sõprade meeldimistega end kurssi viinud. Olen vastanud kahe inimese kirjale. Ei, ühele ei vastanud. Seal oli see “kleebis”, mingi pilt ja ma ei osanud sellele vastata. Las jääda.

Oma lemmik blogid olen ka üle vaadanud.

Uudiseid olen ka lugenud, isegi taanikeelseid (aga lihtsas keeles kirjutatud lehte).

(1) Taanis on probleemiks see, et inimste haiguskulg (ravilugu vist) ei ole koos. St iga arst ravib natuke, aga nad omavahel infot ei vaheta ja nad ei kirjuta ka seda kuhugi (nt ühtsesse andmebaasi). Patsiendid peavad iga kord oma haigusloo uuesti ära rääkima… See on probleem ja otsitakse lahendust. Oli uuring, kus küsitleti 6000 inimest ja pooled kutsid selle üle. Seega suur probleem.

(2) Muslimitel (või moslemitel) algas ramadan. See tähendab, et umbes 30 päeva ei tohi nad süüa, juua, seksida, suitsetada. Kui Wassim mulle seda rääkis, siis ma suutnud seda uskuda, sest ilma joogita ei pea küll inimene 30 päeva vastu. Noh, erandlikus olukorras küll, aga miljond inimesed, kaks korda aastas, see ei tundu õige… Ma arvan, et siis oleks suremus päris suur. Aga asi nii hull ka pole. Nad ei tohi süüa päiksetõusust päikse loojanguni. Aga kui päike on loojunud, siis võivad nad seda kõike teha. Siis nad pidutsevad (kui ma õigesti aru sain). Taanis loojub päike aeglasemalt kui Süürias (geograafia ja päike asukoht jne… tume teema minu jaoks.) Ja meil on siin väga palavad päevad. Seega muslimitele (moslemitele) on see siin väga piinarikas. Ma ei tea, kas lapsed peavad ka seda kaasa tegema või nende puhul on erand. Koduloomad?

(3) Taanis ei ole transsekuaal enam phüühiliselt haige. Ajalehes kirjutati, Taani oli esimene riik, kus selline otsus tehti. See hakkab kehtima 2017. aastast ja vist 1. jaanuarist. Ma ei tea, kuidas varem oli ja kuidas Eestis see asi on. Kas pandi/pannakse transseksuaalid vaimuhaiglasse. Antakse tablette, et nad end seisukohti muudaks või on neil kohustus iga nädal käia psühholoogiga rääkimas. Ja viimane peab neid veenma, et nad on haiged ja ei tohi soovida nii suuri muutusi oma kehalt (soovahetus).

Nii keerulised teemad, et ma ei oska kohe kuidagi asja kommenteerida. Mul puudub kogemus ja info. Minu eesmärk oli end ego upitada ja näidata, et ma saan natuke taani keelest aru. Et loen uudiseid. (Muidugi google natuke aitas. Kuid mitte palju. Google ei teadnud neid sõnu, mida ma ei teadnud, siis võtsin manuaalse sõnaraamatu kätte ja lehitsesin paberit ning püüdsin sõnakaupa tõlkida. Taanlased vahel kirjutavad kolm-neli sõna kokku. Ega neil reeglit pole, aga neile meeldivad pikad sõnad. Noh, nt tahavad ühte olukorda kirjeldada ühe sõnaga siis nad kirjutavad nt. mustanahaliseinimesetöökultuur = mustanahalise-inimese-töö-kultuur. On ju vahva? Taani keel on tore keel. Ei, ei, ma ei lõõbi, tegelikult ka.

Olen mingit sõna õppinud mitu korda ning pähe ei jää, siis kirjutan ja avatsan, et see on ju hopis teine sõna, aga eesliitega “be” või “for” või midagi. Kohanimedega on ka selline lugu. See linn, kus minu keeltekool on: “KoeraMõis”, seal lähedal on “ParimKoht”… Ma pole uurinud, et kas nende kohanimede taga ka mingi lugu on. Kindlasti on, aga kas kohaliku inimesed ka seda teavad, kas sellest on kusagile kirjutatud…

***

Oot. Ma tahtsin jälle viriseda ja kurta ja ennast häbistada… Ei, ma teen ikka selle ka ära. Kui ma üksiti juba siin olen.

Peaksin tööd otsima. Aga kardan. Olen nii jõuetu ja ostin ettekäändeid, miks seda mitte teha. Kohutav. Siis tunnen end veelgi halvemini, sest kui kaua ma omast arust kavatsen sedaviisi elada.

Kas ma sellest ka kirjutaks? Jah… Töölkäimiseks on vaja autot (sest bussiühendus pole siinkandis eriti hea, roller oleks väga ajutine lahendus…). Aga kui tööd pole, siis pole raha, et autot osta. Seega nokk kinni saba lahti jne… See lugu.

S leidis endale töö. Seega… Njah… Mul ju kool ka. Kui töö oleks, siis oleks terve päev auto minu käes.

Kandideerides ongi see asi, et kui mõtlen sammuke edasi, kuidas ma tööle saan. Siis ei paindugi näpud seda avaldustkirjutama, sest ma ei tea, kas ma saan tööle ja kuidas ma sinna saan (füüsiliselt). Kuidas ma lähen vestlusele. “Jah, täitsa tore ettevõte teil siin, ma töötaksin suurima heameelega, aga ma ei tea, kas ma kohale jõuan ja kui kaua mul selleks aega kulub jne…) :D

See on selline natuke probleem. Mul on mõned valikud paberile kirjutatud, 6 tükki vist. Mõtlen veel. Ma püüan ikka positiivne olla. Küll see lahendus ikka üks kord tuleb. :D

***

Täna käisin jooksmas (1 h 5 min). Ärkasin kell 5:00. Nüüd peangi kell 5:00 ärkama, kui kooli lähen. Täna kooli ei läinud, aga harjutasin homseks. Me läheme S-ga koos. S läheb 7-ks tööle. Ta töötab mu kooli lähedal. Siis mina paring auto metsa ja istun tundaega ja lähen kooli. Homme pean pärast kooli ka ootama, 2-3 tundi. Saan hakkama. Minu jaoks pole probleemi. Saan rahulikult õppida. Aga ma tahan, end siin näidata, et kui palju ohvreid ma ikka teen/annan oma elutee valiku pärast (ma ei kahetse), aga kergelt ka midagi ei tule. :D Mõistate? Jah… Väga hea…

Kes on teisel lainel, siis… Eelmine lõik on see, mille peale ma ootan “Ohh, vaene Minny. Sa oled ikka nii tubli, et niiviisi pingutad ja oma rada ajad. Küll sa pärale jõuab. Küll paremini minema hakkab.” Ja siis mina kirjutan: “Ohh, mis te nüüd. Minu elu on lill.” :D

***

Kirjutasin Šarunasele. Ta vastas ka. Tore.

Wassim räägib minuga FB. Ei, me kirjutame, taani keeles. Alguses oli hästi vahva. Aga nüüd…. Nüüd mulle tundub, et ta piirab mind liialt. Ma ei tea ka…

Olukord: Ta on koguaeg olemas. ta kirjutab mulle igapäev ja kaks korda päevas. Ja siis küsib, kuna ma magama lähen ja siis ütleb, et läheb jalgpalli mängima, aga tuleb tunni pärast tagasi. Kas ma siis olen olemas? Päeva jooksul küsib, mida ma teen ja saadab pilte. Ei, mitte paljastavaid.. Pilt oli rannast (tühjast rannast), loodusest jne… See kõik on tore, aga keele mõttes väga hariv, aga… Mul on tunne, nagu me elaksime koos. Ja nagu ma meeldiks talle liiga palju. Üks kord kirjutas ta mulle, et me saame olla vaid sõbrad, mitte midagi muud. (Ma olin siin väga õnnelik, sest ma muud ei tahakski.)

See on vist see koht, et liiga palju pole ka hea. Liiga palju tähelepanu pole hea. Tulebki leida see õige kogus, tasakaalukogus. Kusjuures see on iga naise (ka mehe ehk inimese) puhul erinev. Minu vajadusi ja koguseid oskas Rando kõige täpsemini hinnata. Kuid ta pani ka mööda… Seega… Keep going me!!!  :D

Avasin töö-otsimise lehe ja siis olin selle sulgenud. Nüüd avasin uuesti. Püüan sellest blokeerivast emotsioonist üle saada. (See blokeeriv pole hea sõna, kasutaks sõna “suluseis”, aga ma pole kindel, kas see on õige. Tean, et see on olukord jalgpallis, aga ma pole päris täpselt aru saanud, kuna see on. Mängijatel on vist erinevad ülesanded. Ja ründaja “ametit” täitev isik, peab palliga esimesena vastaste poolele (üle keskjoone) minema. St kõrvalmängijad, äärekaitsjad ei tohi ette joosta (n-ö palli püüdma). Ma pole kunagi selle reegiliga jalkat mänginud. Meil oli oluline pall vastaste väravasse lüüa ja kõik. Kes ees, see mees. Ma pole kunagi hiilanud koostöös. Ma ei oska koostööd teha. Aga püüan õppida, see on väga oluline oskus. Ja nüüd olen ma oma nahal tunda saanud, et koostööga on võimalik saada parem tulemus, kui üksi tehes.)

***

Meestest ka. Kuidas vanatüdruk Minny kirjutab postitust ilma, et ei mainiks mehi. :D

Tegelikult ma mõtisklesin natuke, ühel õhtul. Mul on selle usaldamisega mega suur probleem. Tulenavalt sellest, et ma selle probleemiga ei tegelenud 4-5 aastat tagasi, on see probleem süvenenud ja nüüd tunudb, et see on ületamatu probleem.

Ma fantaseerisin ühest suhtes. Romantilisest suhtes. Kuna kõik toimus minu peas, siis sain katsetada erinevaid variante. Kasutasin ühe variandina Šarunast, siis Wassimi, Heikit… Aga need fiktsioonid lõppesid väga ruttu. Jõudsin suudluseni, kallistuseni. Pluusi kergitamiseni, aga edasi oli see suluseis. Ma ei suuda isegi oma mõttes sellest neetud punktist üle saada.

Nabast allpool on minu kuningriik. Seda ei suuda ma kellelegi usaldada. Kõik on tore, kuni selleni. Kui asi jõuab nabani, siis hakkab mul kole kiire ja ma pean minema (koju või mujale).

Aga usaldus ei peagi olema midagi, mis tekib kiiresti. Usaldus tuleb välja teenida. Seega, ma väga ei põe… Miks ma selle siia kirjutasin. Ma ei tea… Astusin raamist välja. :D Ups… Punastan natuke…

Liigume edasi… :D

***

Lähen ja hakkan tööd otsima. Aga enne söön veel midagi. Mulle meeldib süüa. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Nagu ikka

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    “Ja viimane peab neid veenma, et nad on haiged ja ei tohi soovida nii suuri muutusi oma kehalt”
    Nägin dok.filmi,kus inimene laskis end pimedaks teha, sest sünnist saati ta muud ei tahtnud,kui pime olla…Elul polnud väärtust mingisugust,kuni ta nägija oli. Ausalt öeldes oli nii masendav näha tema õnnelikkust,kui vastavalt inimõigustele tema soov täideti. “Ma olen lõpuks niiii õnnelik inimene!” No kas see on normaalne? Kohutav! Millal loll enne aru on saanud, et ta loll on! Nii ka nende kahtlaste kaasasündinud vääratustega.Kui saab inimeste keskel elatud, elagu. Kui ei saa, olgu vaimuhaiglas.
    Kirjeldatud pimedakstegemise juhtumi puhul ütles isegi selle naise ema tütrest lahti, teistest sugulastest rääkimata…Kurb mitmekordselt.Mina eelistaksin selliste ravimist tablettidega,kus aju keemilist koostist õigena üritatakse hoida.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Njah… See on hoopis teistsugune vaatenurk. Aga sammuti huvitav.
      Ma ei oska teiste eest rääkida… Seaduses või määruses või kusagil on kirjas, et kui pole ohtlik enda ega teiste elule, siis vabadust ei võeta (vaimuhaigete puhul)… Midagi sellist, kusagilt meelde jäänud.
      Transseksuaal vist ohtlik ei ole (endale ega teistele). Aga see naine, kes tahtis pime olla, tema oli enda elule ohtlik. Ta vist provis ise ka mingeid happe värke või midagi (mingit artiklik lugesin selle kohta väga ammu).

      See on jälle üks selline udune koht. Midagi eetika ja moraali poole. Igal inimesel on see piir (ütleme siis taluvuse piir) erinev.

      Blogija Hundihulg kirjutas sellel teemal kunsti valdkonnas. Ajakirjanduses oli pikalt Kenderi raamatu teema.

      Kohtus on see teema sõnade ümber “mõistlikus ulatuses”, “tavapärasel viisil”, “mõistliku aja jooksul” jne… Aga see “mõistlik” ja “tavapärane” on iga inimese puhul erinev. Samas kui määrata rangelt mingi piir või reegel (nagu Euroopa suured koodeksi-riigid, Saksamaa ja Taani), siis sõidetakse üle nendest eranditest ja mõnikord on see erand ka positiivne. Selles mõttes, et nagu Steve Jobs… Rohkem ei oska näiteid tuua, sest ma olen rumal.

      Kuhu ma selle pika ja laiali valguva tekstiga jõuda tahtsin?

      Mul on tegelikult üsna ükskõik, kas transseksuaalid tuleks tablettide alla või riivide taha panna.

      Väike murepilveke kerkib üles järgneva mõttekäigu juures ja peategelaseks olen mina (st otsus minu üle):
      Kui:
      1. transseksuaal = ühiskonnast tugevalt erinev isik/tugev kõrvalekalle normaalist
      2. transseksuaal tuleks tablettide alla panna, et ta oleks ja käituks nagu ülejäänud ühiskond
      3. Minny = tugev kõrvale kalle normaalist = Minny tuleks tablettide alla panna

      Ehk siis… ma olen väga enesekeskne inimene ja näen igal pool ennast. :D Sry.. Suureks ja laiaks olen läinud. :D
      Minu kõrvale kalle normaalist on nt see, et ma ei plaani perekonda (praegu, 30 kukub), kolisin ema juurde ja arvan, et see täitsa ok. Istun rohkem FB-s ja blogis, selle asemel, et väljas käia, nagu normaalsed inimesed… jne…
      Ohtlikkuse saaks ka siit välja lugeda. Kes see oligi, kes ütles, et lastetud naised on ühiskonna jätkusuutlikkusele ohuks… Või midagi sellist. :D Seega ma olen ohtlik. :D

      Mina ei hakka kedagi sõimama. Seda ütles üks meessoost isik ja mina olen väga palju pahasid asju meessoost isikute kohta öelnud ja kirjutanud ja lihtsalt sellepärast, et nende anatoomia on teistsugune… (If you know, what I mean.)

      Mina tean, et minu elu-valikud ei ole väga populaarsed ja ma ei püüa maailma ega ühiskonda muuta. (Ära kuluta ressursse asjadeele, mida sa muuta ei saa. Keskendu asjadele, mida sa suudad kontrollida ja mõjutada.) Ma püüan ellu jääda selles keskkonnas. Ehk siis… Ma ei saa ühiskonda muuta, aga ma saan muuta enda suhtumist ühiskonda ja negatiivsetesse kommentaaridesse, nagu see “lastetud naised”-värk.

      Eks ma läksin jälle liiga äärmusesse ja must-valgeks, aga ma kord olen juba nii rumal, et pean ikka torkima ja küsima ja täpsustama jne…

      PS. Küsisin Wasimilt, et kas lapsed peavad ka seda ramadani asja tegema. Ei pea ja koduloomad ka ei pea. Koduloomade koha peal ta naeris. Ma olin täitsa rumal. Aga kusjuures sellel korral ma isegi ei häbenenud oma rumalust. Vahel häbenen, aga… Ju mul oli hea päev. Vahel ikka juhtub ka seda…

  2. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Noh,ma olen neid valgete naiste moslemimaadesse minekuid palju lugenud ja oma tütart meeletult hoiatanud sellelaadsete suhete eest…Ramadaani asjus meenub see raamat,kus panevad uksed lukku ja söövad kui ogarad,peaasi,et väljapool ust keegi ei tea,justkui irvitavad ise oma kultuuri üle…
    http://ekspress.delfi.ee/areen/betty-mahmoody-ja-william-hoffer-ainult-koos-tutrega?id=69008987
    Heh, aga võib-olla oli see jutt hoopis selles dok.raamatus:
    http://www.apollo.ee/fatwa-elu-surmahirmus.html

Leave a Reply to minny Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>