Mul on kriis

Det er ikke godt“. Mõtlesin, et taani ja inglise keeles olen ma üsna igav, puine ja sõnaaher. Kui ma eesti keeles kirjutaks nii nagu nendes keeltes… Päris huvitav oleks…

“Täna oli tüütu hommik. Päike paistab natuke, see on hea. Minu tuju ei ole hea. Minu tuju on halb. Mina loodan, et homme on parem päev. Täna olen mina väsinud…” Mõistate?

Ma olen keelevang. :D Ma olen väga emotsionaalne inimene, just sisemiselt emotsionalne ja olen õppinud end kirjalikult väljendama. Omast arust olen väga värvika siseeluga inimene ja kasutan keelt väga peenelt. Ei, mitte kuninglikult peenelt, vaid peenhäälestatult. Kasutan kahemõttelisi väljendeid ja miksin erinevate erialade sõnu…

Aga võõras keeles ei ole minu keelelaos väga palju sõnu. Mul on üksikud sõnad ja siis ma pean neid kombineerima. (Meenub raamat 12 tooli ja sealt see naine, kes sai edukalt hakkama oma mõnekümne fraasiga. Kunagi oli plaanis kirjutada terve paks raamat inimesest, kes libiseb sõnaaherana läbi kogu elu, just inspireeritud sellest raamatust ja tegelasest. Ainest saaks praegu väga edukalt koguda.)

Mina õppisin kasutama neid GIF-e FB-s. Aga ma olen ju sisemiselt väga emotsionaalne ja reageerin üle. Siis olen mitmed inimsed ikka päris korralikult ära ehmatanud. :D Tahtsin tegelikult öelda, et tänapäeval on peale emotsioonide ja kirjutamise veel teisi väga edukaid emotsiooni edasi kandmise viise, nt meemid (GIF), kleepsud (stickers), emotikonid. Mõnikord mõtlen, et ilme nendeta ei osatagi enam emotsioone edasi anda.

Vaatan näiteks ennast. Saadan mingi üliemotsionaalse GIF-i, kuid tegelikult istun täitsa tuima näoga ekraani taga ja klikkan juba uudiste lehte, et mida siis ajalehes Postimees kirjutatalse. :D (Siia panen ka naerunäo, aga minu suunurk kerkib vaid 2 mm. Ei ole siin suure naeru tõttu voodist välja kukkumas.) Kas maailm muutub emotsionaalide suhtes tuimemaks? Pidevalt on igalpool võimendatud emotsioonid ja nüüd… vähemalt mina olen tuimem. Ütlen ausalt, et uudise peale, et 50 inimest on surnud rünnaku tõttu USA-s, mõtlen ma: “Kahju küll, hea, et ma seal polnud”. Päris õel ja külm, aga… Mul on vaid üks elu. Ma ei saa muuta seda, mis toimub. Ma ei tahaks kulutada oma aega, et kurvastada ja nutta teiste pärast. Ma mõtlen, et… Iga päev juhtub hirmsaid asju. Ma küll ei saa neist lugeda ajalehest, aga need juhtuvad. Näiteks sünnib üks väike jänes ja õhtul murrab üks rebane selle maha jne… See, et kõik toimub kaugel sügavas metsas ja uudistes ei kajastata, ei tähenda, et seda ei toimu.

Kui ma kurvastaks ainult siis, kui tragöödiat kajastatakse uudistes, siis oleksin ma meedis mängukann. Meedia dikteerib, kuna kurvastada ja kuna naerda, otsustab minu emotsioonide üle oma suva järgi. Ja see oleks natuke kitsarinnaline ka. Noh, kurvastan ja tunnen ainult kaasa neile, kes on meediasse pääsenud. Tegelikult toimub ülekohus igapäev. Seega peaksin ma kurvastama igepäev ja elada terve elu kurvastades… See ei aitaks ju kedagi.

Paar päeva tagasi lugesin uudist, et Türgis teevad põgenike väiksed lapsed orjatööd, jah on küll kurb, aga täna on see uudis kadunud, kuid ega nende laste olukord pole ikka paranenud. Ma ei väida, et neid uudiseid ei peaks olema. Peaks ikka olema, aga mina olen muutunud juba immuunsemaks.

Oh, võib-olla kümne aasta pärast loen seda ja kirun, et küll ma ikka olin väiklane, kitsarinnaline ja ülbe jne… :D

***

Tegelikult tahtsin kirjutada, et mul on finantskriis ja keskeakriis. Googeldasin ja sain teada, et keskeakriis on vanuses 40-60, mul kukub 30. Keskeakriisis otsivad inimesed armukesi, ostavad Ferrari või midagi. Mina unistan rollerist, seega… mul on vaese naise keskeakriis või noore naise keskeakriis. Noh, keskmise keskeakriisi keskmisest vanusest on mul vähem aastaid seljataga. :D

Ma olen jälle selles olukorras, et ma ei tea, mis saab. Ma ei tea, mida ma tahan või mida peaksin tegema. Prioriteedid on paigast ära. See juhtub vist seetõttu, et süda (kui mul see on) tahab üht ja pea tahab teist. :D

Mina olen püüdnud olla ratsionaalne. Oma otsused ja plaanid olen teinud ka paberil. Tihti on otsuse aluseks olnud raha, füüsilised vajadused jne… Ehk siis materiaalsed asjad, aga… Ma olen ikkagi inimene, ka minul on tunded kusagil väga sügaval. Ja vahel tahavad need välja tulla… Jah, imalaks läks vist… :D

Ma kaalutlen, kas prioriteet on kool või töö ja unistasn Taani riigi kodakondsusest. Aga ma pole õnnelik. Ma korrutan endale, et kulud olgu vastavuses tuludega. Praegu mul tulusid pole, seega lisaväljamikekuid ei tee. Samas Nicanor oli eile nii abivalmis (aitas mul autot tankida, kuid lõpuks me ei saanudki seda teha, sest minu pangakaart ei funktsioneerinud. Ta oli valmis mulle raha laenama või andma… Aga ma keeldusin.) Igati armas ju. Siis rääkisime natuke ja tuli teemaks, et tal oli vaba päev. Võiks ju koos midagi teha. Aga ma ei pakkunud seda isegi mitte välja, sest mul pole sissetulekuid, seega kulusid juurde ei tekita, teiste inimeste raha ma vastu ei võta… Ütlesin nägemist. Ta oli sellise olekuga, et räägiks veel… Mina läksin, aga sellel korral tänasin mitu korda.

Pärast oli mul paha tunne. Justnagu süütunne enda ees. Ma ju tahaks Taanit avastada. Nicanori huvitab ka ajalugu ja muuseumid ja meri ja loodus… Noh, meil on ühiseid huvisid ja jutt ka natuke klapib. Temal on aega. (Rando kirjutas, et tal pole aega. Jälle. Üks kord kui tal on aega ja raske, siis pole enam minul tema ajoks aega.)

Ongi selline olukord, et peaks nagu muudele asjadele keskenduma, aga tegelikkuses tahaks nagu midagi muud. Samas ma ei suuda oma tundeid tulegada. Ma ei saa aru, mida ma tahan. On mingid ideaalid, aga elu pole ideaal. Probleem on see, et ma ei tea, mis osas olen ma valmis järeleandmisi tegema ja mis osas mitte. Kas ma tahan vaid suhelda? Kas ma olen valmis eriarvamuseks? Kas ma olen valmis rumalateks naljadeks? Kas ma olen valmis vigadeks, mitte ideaaliks…

Üks on kindel. Ma olen liiga pinges. Jah, kui ma olen otsustanud, et lasen elul natuke lihtsalt minna, siis tulekski nii teha… Vahel mõtlen, et tuleks lugeda seda raamatut, kus peategelane ütles kõigele “jah”. Vahel mõtlen, et äkki ma peaks ka kõigele “jah” ütlema või vahemalt suurendama selle vastuse osakaalu minu vastustes. :D

Iga kümne aasta järel toimub inimesega mingi suurem muutus. :D Tea, kas see on minu suurem muutus. Praegu suur segaduse periood ja pärast seda teen mingeid hulle asju. :D Lähen Aafrikasse vabatahtlikuks. :D

***

Kui ma praegu laseksin asjadel minna nii nagu need läheskid, siis ma vedeleksin voodis, kuulaksin muusikat ja ei teeks midagi. :D Natuke pean vist end ikka sundima. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>