Lugesin ühte taani keele õpperaamatut “Jah või ei?”, väga põnevil olin, et kumb siis on. Küsimus oli selles, et üks naine leidis suvepuhkusel käies endale armastuse (Itaaliast? või mõnelt muult soojalt maalt).
Igatahes, naine pidi otsustama, kas kolib Itaaliasse: võõras keel, võõras perekond, tööd peab otsima ja sõpru pole, kuid koos oma eluarmastusega. Või teine variant, elada koos emaga, töötada, olla sõprade lähedal jne, aga ilma armastuseta. Tal oli üks päev, et oma otsus teha (ta oli selle otsuse tegemist edasi lükanud)… Aga vastust ei olnud. Lugesin raamatu läbi ja vastust ma ei saanudki, ma ütleksin, et väga poolik tekst. 
Õpperaamatud ongi sellised. See peaks motiveerima inimesi mõtlema. Ise otsustama, kuidas lugu võiks lõppeda jne…
Minu postituse pealkiri on ka küsimus, aga vastust siit ei tule.
***
Minust. Olen kaks korda kõinud maasikaid korjamas. Ega ma sealt väga raha ei saa, aga saan end harjutada inimestega ja saan harjutada töötegemist.
S ostis mulle auto. Maasikate korjamisega ma seda raha tagasi ei teeni. Ma ei tea, mida meie tugevalt miinuses eelarve sellega teeb. Noh, ma ei tea, mis saab. Loodan, et S-l on ideid. Püüan otsida kindlamat tööd, jah püüan tubli olla.
***
Kirjutasin Heikile. Sain vastuse ka. Ta mainis ka, et ma võiksin raamatu kirjutada, et see müüks hästi. Tore. Mida ma enam ootan, hakkan juba täna pihta. Paber on kõrval ja pastakas on ka valmis juba. Ideid pole, aga lasen pastakal veereda.
Heiki kirjutas (pärast mitmendat kirjavahetust), et tal on naine, nad elavad koos. Pean tunnistama, et rõõmust lakke ma ei hüpanud. See kõik on minu jaoks väga uus, ma pole sed infot veel läbi seedinud. Seega võin natuke ebaselget teksti kirjutada, aga ma kirjutan ikka.
Ma pole nii väga kurb selle pärast, et tal on keegi. See on ju täiesti normaalne, et inimesed armuvad ja vahel mitu korda (Heiki loodab, et see on see õige). Aga minu peas kumab, et jälle ühel on keegi. Jälle see üks on meessoost. See tähendab, et üks vabaisend on vähem, minu jahiväli kuivad kokku.
Ma oleksin nagu kade, et temal on ja minu pole kedagi. Tunnen ennast nii kuradima käpardina. Käin ja tegutsen ja ikka olen ilma. Samas, minul pole ju õiget tööd, seega ei ole mul väga väärtust vallaliste turul. Seega…
Ma olengi nagu vihane, solvunud, natuke tunnen alandust, häbi enda pärast.
Mõnes mõttes on see hea. Ma tean, et olen teinud õigeid otsuseid seoses Heikiga. Ja viha on tugev tunne, kui see energia suutana õigesse kohta, siis võib veel midagi saada. Vihasena olen ma teinud väga suuri tegusid. Lihtsalt liiga palju ei tohi vihane olla, halvavalt vihane… Praegu olengi ma mõõdukalt vihane.
See, et keegi on endale kellegi leidnud ei vähenda ju minu väärtust. See ei tähenda ka, et mina ei leia endale kedagi. Küll ma leian, kui aeg on küps. See ei tähenda, et nad on nüüd muinasjutuliselt õnnelikud. Suhtega kaasnevad probleemid. Igas olukorras on nii head kui halba. Kõik on tegelikult tasakaalus. Seega…
Ma püüan mõelda, et mina ja Heiki olema erinevates eluetappides, erinevates olukordades. Kubki pole halb, need on lihtsalt erinevad.
Tegelikult olen ma väga rahul enda eluga. Ma ei suudaks kedagi usaldada, mul ei ole aega suhte jaoks. Selles eluetapis ongi parem olla vallaline ja vähem seotud. See annab mulle rohkem võimalusi. Kui leian töö kaugemal, siis lähen. Kui vaja kolida teise linna või riiki, siis kolin. Ma ei pea hakkama arutama, vaidlema, kompromissitama teemal, kumma karjäär ja töö on tähtsam… Ainult mina… Ja nii ongi hea.
Usuks ma nüüd seda teksti, mis ma kirjutasin.
Viisakusest peaks midagi Heikile vastu kirjutama. Näitama, et mul on tema pärast heameel ja see on nii vahva, et ta on endale kellegi leidnud, kes tundub see õige. Kuid temale peaksin ma usutavamalt kirjutama, praegu vist paistab solvumine ja sarkasm liialt välja. (Ma ei tea, mis sõna tuleks kasutada, kui ma ütlen üht, aga mõtlen teist. Ütlen midagi väga ilusat, aga tegelikult nii ilusat ei mõtle. Silmakirjalikkus? Pahatahtlikkus?…).
***
Mina olen mina ja elan oma elu. Minu arust on elu liiga lühike, et visata oma soovid prügikasti. Ma ikka proovin oma asju. Kui on võimalus raamat kirjutada, siis ma katsetangi seda jne… Mida ma muud ikka teen sellel ajal, mil ootan oma õiget, seda printsi, kes on juba ammu auto alla jäänud.
***
Täna ma Heikile ei vasta. Seedin veel seda uudist.
***
Ühe asja unustasin kirjutada. Lugesin raamatut. Sündmustik toimub Taanis 1917-1920. Kirjutatakse ühest piimanaisest (lüpsab lehmi ja üürib talu), tema mees on loomadesöötja. Neil on neli last. Mul tekkis küsimus, et kas päriselt ka pidid sellel ajal 4-aastased ja 6-aastased tööd tegema. Nt 6-aastane elab koos perega, kes annab talle tööd, ta peab hooldma haiget naist. Toda pesema ja teenindama. Nelja-aastane käib tänaval lilli müümas ja kui kodus oli, siis pidi isat aitama, loomade hooldamisel ja sai isa käest vastu pead (ma ei saanudki aru, mille pärast).
Igatahes… Ma olen kokku puutunud nüüdisaja 4 ja 6-aastastega. Seega tundub natuke ebaloogiline, et nii väiksed tööd teevad. Ma tean, et minu vanaema pidi 6 või 7-aastaselt loomadele söögi ette andma. Kaheksaselt vist käis kaevsut vett toomas. Kahe ämbriga tõi ja mäest ülesse.
Ma ei mäleta, kuidas oli see asi raamatus “Tõde ja õigus”.
Türgis teevad ka põgenike lapsed tööd, 10-aastased ja 9-aastased. Ma ei tea, kas 4-6-aastased ka? Kas nii väike on üldse võimeline tööd tegema jõud ja alluvus ja kuidas on lood arusaamisega. Kas nad saavad aru (mida neilt tahetakse)?
Kogu selle asja peale mõeldes, on minu maasikakorjamine lapsemäng.