Piinlikkust ka natuke endale

Kas ma olen tõesti armukade?

Ma ei saanud eile õhtul magama jääda, seoses selle uudisega Heikist ja tema elukaaslasest. Süda tampis sees nii kõvasti, et oleksin voodist välja kukkunud. :D Aga jah, pulss oli nii üleval ja mõtlesin temale. Mõtlesin vanadele aegadele ja lasin vahel valla mõttelõnga “mis siis, kui…”.

Täna hommikul käisin jooksmas, sain mõtted korda, aga… Ma pean oma meiliboksi vaatama, sest sealt olen ma saatnud töö-otsimise kirju ja Heiki oli jälle kirjutanud. Lugesin kirja läbi ja olin jälle selles vastikus seisus.

Kas see on armukadedus? Süda puperdab sees ja igas kolmandas mõttelises lauses pesitseb tema nimi. Kui silmad sulgen, siis tekib silme ette ähmaselt tema nägu.

Nüüd olen nagu halvatud. Tahaks magada. Ei suuda keskenduda. Käin närviliselt netis ringi. Otsin midagi magusat hamba alla.

Ma tõesti ei mõista ennast. Miks minuga nii juhtub? Miks need emotsioonid, tunded? See ei saa ju loogiline olla, et Minny armub siis, kui armumise objektil huvi tema vastu kaob. Mul on midagi pööningul korrast ära.

Ei, see imelikkus, see on ok. Ja see, et ma teiste jaoks natuke naljakas näin. Aga need tobedad emotsioonid. Need ei meeldi mulle. Ma ei taha nii tunda. Ma tahan asjalik olla ja oma asja ajada. Oma elu elada. Ma ei taha mõelda kellelegi, kes on juba läinud.

Miks mulle nüüd seda oli vaja? Oh, vaene ja rumal Minnyke, miks sa selle kirja siis saatsid. Miks sa teed endale nii? Kas sa lootsid, et sulle kirjutatakse vastu pikk armastuskiri (pärast 1-2 aastat mitte kontakteerumist)? Ja nüüd oled nagu petta saanud. Ei täidetud sinu ootusi. :D :D :D

Olen ikka kloun küll.

***

Wassim saadab ikka neid südameid. Tulenevalt sellest, et ma olen natuke liimist lahti, siis ma kohe küsisingi, et miks ta neid südametega pilte mulle saadab. Ta ei osanud mulle kuidagi vastata. Lõpuks kirjutas, et kui see mind häirib, siis ta enam nii ei tee. :D Tegelikult mind ei häiri, aga ma kardan, et ta armastab mind. (Süda = armastus või enam mitte?).

Ma kirjutasin talle ka, et ma kardan seda, et keegi armastab mind. Ja siis läks teema edasi ja jõudsime ka armukadeduse juurde. Ta küsib, kas ma olen armukade (Heikist ei kirjutanud ma midagi)… Mul hakkas kole kiire. :D Ma ei taha seda teemat võõras keeles ja võõraga arutada.

Ühesõnaga. Ma olen vanamoodne inimene. Ma ei ole veel harjunud selle IT-maailmaga. Ma peaksin FB ära kustutama ja need kõik muud asjad. :D Ma ei saa aru… Wassimil oli ka mure, et miks peab tema alati vestlust alustama, Rando kurtis kunagi seda, Inglise poiss on seda kurtnud… Ma tunnen, et nad tahavad mu vabadust võtta. Nüüd oleks mul justkui kohustus neile kirjutada. Ma peaksin ligi võtma märkmiku ja pidama arvestust mitu korda ma vestlust olen alustanud ja kuna ma seda viimati tegin… :D

Wassim küsis, kas mind ei huvita… Võib-olla tõesti ei huvita. Ma ei tea. Temaga ma kirjutan selleks, et taani keelt harjutada ja teemad on olnud üsna pealiskaudsed. Seega, ta kas on või ei ole, pole nagu vahet. Ma võin ju endale ka kirjutada. Aga ma ei saa ju nii otse öelda, et mind tõesti ei huvita. Et FB on minu jaoks nagu meelelahutus või reklaam. Kui pole erilist tuju, siis ignoreerin ja halva tujuga olen seal passiivse vaataja rollis. Võin smilseid ka saata või kirjutada “ok”. Mõnda inimest ajab see närvi, nüüd olen ma sellega ettevaatlikum.

***

Miks see nõme tunne tekib? Kuidas tulevikus vältida selliste tunnete tekkimist? Ma tahan olla “üks-kõik”. Kui ma seda olen, siis ma vist seda enam ei taha, aga praegu tahan olla. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>