Püüan hoida end tegevuses

Doktor Minny ütleb, et südamevalu vastu aitab kõige paremini tegutsemine. Seega hoian end tegevuses.

Olen õppinud taani keelt, tegin internetis ülesandeid. Üks ülesanne on veel õpikust teha. Õpetaja ütles, et see jääb koduseks tööks, aga hiljem ütles, et koduseks tööks jääb vaid tugeda teksti. Ma nõtlen, et teen selle ülesande ikkagi ära. Loodan, et ma ei saa homme pahandada.

Vaatasin oma g-maili üle. Seal oli juba ca 300 saadud kirja ja teist sama palju saadetud. Hakkasin vanadest kirjadest pihta. Oooo… Olin juba mõned asjad unustanud. Sealt leidsin näiteks kirju TTÜ õpetajatelt, oli saadetud tulemusi või Moodle-grupiga liitumise kirju.

Silma jäid ka vanad kirjavahetused. Vaatasin nimed üle. Mõne puhul mõtlesin, et miks kirjavahetus katkes. Seega… Kui lähi- või kaugemastulevikus Minnylt kiri laekub rumalate küsimustega, siis ärge ära ehmuge. Kui tuju on, siis võite ka vastata. :D

***

Kustutasin ära kirjad Heikilt (vist üks kiri jäi). Ära sai kustutatud ka kirjavahetus S-ga, siis kui saatsin talle oma magistritööd parandada. Ja pilte olin ka saatnud, seoses korterivahetusega Tallinnas.

Mitu kümmend minutit tööd ja vabastasin 2% postkastist. Enne oli 5% postkastist kasutusel ja nüüd on 3%. Aga tulemus seegi.

***

Täna käisin jooksmas ka (1 h 7 min). Aga ma ei teinud seda hommikul. Kell oli 8, peaaegu 9, kui ma jooksma läksin.

Maasikaid lähen korjama reedel. Kaks päeva puhkan.

Tegelikult peaksin küüned ära lõikama, sest maasikad on teinud küünealused mustaks. Kole on, kui pikad küüned on mustad. Aga mulle üldiselt ei meeldi küüni lõigata, see on liiga suur töö.

***

S ei võta mind homme kaasa, seega pean ma homme ise kooli sõtma. Ma ei saagi poolt teed temaga. Mul ei ole seda ootamist (muidu ootasin teda 1 tund enne kooli ja 1-2 tundi pärast kooli). See oli mõnus õppimise aeg. Eelmine kord ma joonistasin ka ja nüüd oli plaanis kirjutada, sest ma tahan ju raamatu avaldada.

Kusjuures juhtus jälle see imelik asi. Kirjutasin väikse teksti valmis ja nüüd tundub see nii lääge ja muinasjutuliselt igav, et polegi nagu tahtmist edasi kirjutada. Probleem on selles, et tahaks selle minema visata, aga ma nüüd juba tean, et pärast kahetsen seda. Halvad sootitused on kogu protsessi osaks ja teinekord annab väikse ajakuluga halb asi supper heaks vormida. Seega… Ei viska pahna ära. Elan oma väiksel prügimäel edasi. :D

***

Tänane mõttetera. See, kui mind ära kasutatakse või lollitatakse, ei tee mind rumalaks. See näitab, et ärakasutaja/kiusaja on alatu.

Täna käisin koeraga jalutamas (ta mul ju ei jookse, v.a kassi või jänese või emase koera taga). :D Mõtlesin, et minu üks suurimaid hirme on see, et mind lollitatakse või kasutatakse ära. Et mina jään uskuma mingit valet. Nt. keegi ütleb, et armastab mind ja mina siis usun teda, aga siis tuleb välja, et tegelikult see nii ikka polnud. Või keegi üritab mind mingi vale abil meelitada mingi sektiga liituma või midagi… Ja siis ma olengi ekstra kahtlustav ja skeptiline. Aga tegelikult ei peaks ma seda olema.

Ma arvan (ma loodan), et ma olen piisavalt taiplik, et näen sellised asjad läbi, et oskan säilitada külma närvi ja kainet mõistust ning oskan õigel ajal pidurit panna/vajutada.

***

Olen vaadanud pilte rõõmsatest inimestest. Nad on nii ilusad oma vaba oleku ja naeratusega. Inimesed teevad tobedaid nägusid ja tobedaid poose, aga nad näevad ikka nii nunnud välja. Ja siis ma vaatangi neid pilte nii unistavalt… Tahan ka. Aga päris raske on oma kivistunud rollist välja astuda. Ma olen seda vahel teinud ja see on nii mõnus ja vabastav, aga see välja-astumine ei olene minu tahtest. Selleks on vaja miskit muud ja ma ei tea mida. Võib-olla õiget keskkonda, inimesi… Ma ei tea.

Mina on raske olla. Võtaks mingi teise rolli? :D

***

Ma ei taha seda postitust ära lõpetada, sest siis hakkaksin ma analüüsima, et mis gräppi ma nüüd kokku olen kirjutanud. Pärast kisub näpp vägisi selle “delete”-nupule. :D

Ärge minu pärast piinlikkust tundke, siis ei tunne ma ka (enda pärast piinlikkust). :D

***

Jah… Üks ülesanne. Koerale söök, endale homseks võikud, koeraga välja, äkki jõuan veel ettekannet harjutada, seda, mida ma vist homme pean ettekandma.

***

Head jaanipäeva kõigile! Meil siin nii suurt pidu pole. Meil pole see isegi mitte vabapäev. Põletame nõida jaanilõkkel… Ma pole seda näinud, aga võib-olla läheme S-ga seda vaatama.

Lugesin õpikust pulmade kohta Taanis, et mis traditsioonid siin on. Täitsa kultuurišokk mulle. Ma ei taha taani-päraseid pulmi ja ma pole kindel, kas ma üldse sellises pulmas tahan osaleda.

Me peame rääkima pulmadest Eestis, et mis traditsioonid siin on. Ma olen käinud vist ühes pulmas. Minu onu ja tema naise, aga ma olin nii väike pätakas, et ma ei mäleta midagi. Keel valutas kohutavalt, sest mingi punn oli keelel ja selles korteris, kus me magasime oli kriiksuv põrand, kui öösel vetsu läksin, siis püüdsin küll tasakesi astuda, aga ikka ei jäänud see märkamatuks. Mäletan “kibe, kibe”, siis pidi noorpaar suudlema. Kas riisi visatakse noorpaari peale?

***

Ei, fantoom-sõber. Ma pean minema. Aga alati on tore sinuga mono-vestelda. :D Järgmise korrani. :D

Rubriigid: Määratlemata, Minu mõtted. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>