Kuidas nüüd võtta…

Alustasn kohe asjast. Pyrat oli minust täna pilti teinud, kui ma kirjutasin. Ma ei märganud midagi. Nüüd FB, näen, et kuidagi tuttav nägu. Jah, mina. Olin süvenenud ja vaatasin alla ja lõua all oli nagu lott. Ma vihkan seda. Mul on alalõug taha vajunud ja ma pean seda hoidama ettepoole ja nina peaksin ka rohkem püsti hoidma. Noh, siis võib pandava pildi saada.

Kui ma alguses seda pilti vaataasin, siis olin natuke pettunud. Mõtlesin, et miks ta seda tegi, kas ta vihkab mind. Ta vist ei olenud seda tag’nud, aga üleval see pilt on ja seal ainilt mina.

Natuke nukrutsesin ja mõtlesin… Siis jõudsin järeldusele, et inimene ei saagi olla koguaeg ilus. Jah, mõnel inimesel on rohkem ilusaid pilte, mõni oskab paremini poseerida. Mina nende hulka ei kuulu. Ehk siis, vaatasin tõele näkku ja ütlesin endale, et selline ma olengi.

Ma võiks selle pildi siia panna ka. Juhuks kui keegi on kogemata mõelnud, et ma olen ilus tüdruk. Või äkki on minu vastu tunded tekkinud.

Ma pole välist ilu prioriteediks seadnud. Kui olen koolis, siis keskendun koolile. Ma pole valmis, et keegi pildistaks. Ma ei mõtle, et kuidas ma võiksin teistele välja näha. Seega, pole põhjust kurvastada, see pole võistlus ega prioriteet. Ma panustan mujale, mitte välimusse. Oleksin nõus andma ära natuke oma ilu (kui seda on), olen valmis vahetama selle tarkuse vastu (viimasel ajal olen küll loll kui lammas. Kuidas mu klaasivend kunagi mulle ütles: “Sa oled loll kui lauajalg.” Jah, sry.)

Natuke koomiline on see, et täna tegin ma meigi ja panin natu kenamad riided selga (st teise pluusi). Aga näed, ikkagi olen kole. Kas on siis mõtet nahka ja aega raisata.

***

Wassim kutsus mu kinno ja ma olin nõu. Roland läheb vist vihast roheliseks. Vast ta ei loe enam seda blogi. Mis ma oskan öelda, sry. Ma tunnen end nii üksikuna ja ta käis pinda ja ma mõtlesin, et vaatab. Vaatan, mis see kino on.

Täna tantsisime klassis. Mulle ei sobi need asjad. Ma olen tagasihoidlik ja ei suuda kuidagi oma tavapärasest rollist välja tulla. Ehk siis, olin koomiline. Teised tantsisid ja siis mina kõndisin (tantsisime ümber toolide ja keegi ütles stopp, siis pidime istuma, ühele tooli ei jagunud jne…). Ma kardan lolliks jääda, siis võimendan ja jään lolliks. Ma mõtlen, et tobe on jääda lolliks, kui ma omast arust annan endast parima ja tantsin nii hästi kui oskan. Palju turvalisem on varjata oma tegelikke oskusi ja näidelda täielikku karujalga. See on mingi alateadvuse värk.

Kuid ma ütleksin, et olin tubli, et klassist ära ei jooksnud. Lohistasin nendega kaasa, olin üks logisev lüli ketis.

Wassim hoidis minu ümbet kinni ja siis Nicanor. Mul oli minekut. Mul oli ju jumestuskreem peal. Nicanor ütles, et suhtleme netis ja saame suvel kokku. Me pole kunagi FB-s suhelnud. Äkki ta mõtles organiseerida klassiga kokku saamist. Ma olin nii liigutatud.

Ohhh, vana Minny.

Nicanor hoidis ka minu ümber kinni. See oli nagu esimeseklassi mängud, et mina jooksen eest ja tema jookseb järgi ja püüab mu kinni. Aga täitsa mõnus oli. Hea tunne on olla hoitud… Jah… Tore oli.

Wassim kallistas enne ära minekut ja andis musi mu laubale. Ma ei osanud kuidagi reageerida. Wassim kallistabki palju, aga minust on ta hoidnud eemale, sest ju paistab välja, et ma ei ole eriti nunnutavalt lähedane.

Wassimiga on mitu muret. Tal on naine ja lapsed ning ta on süüriast. Ma ei tea, mis seis tal naisega ja see kinnominek ei tundu eriti asu kaup. Arvatavasti naine seda ei tea. Ta võtab vanemad lapsed kaasa. Üks hirm on see, et äkki naine saab teada ja siis viskab mulle hapet näkku. Teine kultuur ju, ma ei tea. Wassimiga on olnud jutt, et me saame olla vaid sõbrad ja mina seda asja nii näengi…

***

Nüüd Timmist ka. Alguses vist inimesed püüavad muljet avaldada. Alguses on see meeldimise periood ja tundub, et teine inimene on ideaalne. Mõlemad pingutavad. Aga siis ühest hetkest läheb vestlus kuidagi lõdvemaks. Siis alles hakkad aimu saama, mis inimega tegu on.

Mulle tundub, et me erineme Timmiga. Ta väidab, et ei otsi ilusat tibi, et talle tibid ei meeldi, aga mulle tundub, et ta kas valetab või ta ise ei ole märganud, et tegelikult otsib ta tibi. Või noh… Ta tahab ilusat ja mega seksikat pilti enda kõrvale ja ajudega ja edukat jne… Natuke võimatu kombinatsioon. Üks miljonist saab endale sellist lõbu pakkuda, aga… Unistamine on ju tasuta. Lasku aga käia.

Mulle jätkuvalt meeldib Timmiga rääkida. Aga mitte sellel teemal, mis talle meeldib. Mulle meeldiks temaga arutada inimeste üle. Rääkida varasematest suhetest ja maailmavaadetest. Kui ma küsin, siis ta vastab ausalt ja pikalt ja sisukalt ja mõistlikku juttu ajab. Aga mulle tundub, et ta pigem nendel teemadel ei räägiks, kuid tema lemmik teemal ei taha mina rääkida. Seda juttu võiksin ma iga-ühega kirjutada (seal jutukas), seega “ei, tänan”.

Ma olen paras nõid küll. Ta on näinud minust noorusaja pilte. Kui olin sale ja blond, pikkade heledate juustega ja tukaga. Randole meeldisin nende piltide põhjal ja kui mind päriselus nägi, siis enam ei meeldinud. Paks ja mitte blond. Nüüd olen veel paksem ja veel vähem blond. Ühesõnaga olen nagu Timmi petnud piltidega. Kuigi ma mainisin, et värskemaid pilte pole, et mul vaid vanad pildid on.

Muidugi on ta näinud neid paremaid pilte minu bikiini-piltide seeriast. Ohhh… Ta vaeseke on praegu õnneseen. Ta on õnne taevas. Kujutab ette, et olen ilus ja sale. Ja mina vana nõid lasen tal seda olla. Ei saada talle endast kole-pilte.

Samas, see on jutukas ja me oleme anonüümsed. Tema pildid võivad ka valed olla või midagi. Noh… Sry. Elu on karm.

***

Nüüd algas koolist vaheaeg. Mulle pole see veel kohale jõudnud. Ma hästi väga püüan olla aktiivne. Kui tööd ei saa, siis püüan õppida megalt keelt. Püüan ka kodust väljas käia, öelda rohkem jah, pakkumistele. Saab olema raske, aga ma püüan.

***

Mingi masenduse moodi asi on ka. Tujutus ja kõiksugused emotsioonid. Aga homme plaanin jooksma minna. Ma pole väga ammu jooksmas käinud. Väga oleks juba vaja. Mõtted tuleb puhtaks saada.

***

Jah… Rohkem mõtteid pole. Küsida võib kõike, ma ei luba, et kõigele vastan.

Ikka edasi-edasi.