Ükskord me võidame nii-kui-nii

Kas see käib ka minu kohta? Et kas mina ka võidan? Kas minu võit on see, kui mind pakitakse kirstu ja saadetakse viimasele teele? Vot see oli alles minu võit, vedasin kirstuni välja? :D Ok, mustaks läks tekst. Tegelikult ma nii must pole, just tulin pesust, juuksedki on veel märjad. :D Ja kurb pole ma ka. Täitsa ok elu on, aga see on igasugusest vormist väljas ja ei vasta kellegi eeldustele ega ootustele. Minu omadele vist ka mitte. :D

***

Tegelikult on mul tüüpiline vanema naisterahva probleem. Noh, vanatüdruku probleem. :D Kuulsin emalt, et minu täditütar kolis oma poiss-sõbraga kokku. Jah… Mul on ainult üks täditütar ja me olime peaaegu nagu õed, aga siis katkes meie läbisaamine ja nüüd suhtleme läbi oma vanemate. :D

Igatahes… See uudis tuli minuni selles stiilis et… Päris nii ei olnud, ma võimendan nüüd üle, aga…

Tädi: “Minu tütar kolis oma poiss-sõbraga kokku. Nad on õnnelikult armunud ja varsti teevad lapsed ja perekonna ja abielluvad. Minu tütar on ikka nii iseseisev. Mis sinu käsn teeb?”

Ema mulle: “Sinu täditütar kolis poiss-sõbraga kokku. Ta on nii iseseisev, sinu tädil on lootust saada vanaemaks… Aga sina? Mul on sinu pärast nii piinlik, kas sa tüesti ei suuda ühtegi korralikku meest leida? Rikas, ilus, noor, armastav ja üli-üli…?”

Ja mina tulen siia ja hakkan kurtma, et küll minul on ikka raske elu. :D

Tegelikult olen ma ka jututoas, äkki täna näkkab. :D Ma kohe küsin, et kas abiellume ka. Noh, kui kohe ütleb ei, siis pole ju mõtet vestlust edasi arendada. :D

***

Nüüd natuke tõsisemalt. Ilma naljata. Tegelikult ma vist ei suuda ilma naljata.

Selle uudise peale hakkasin jälle mõtlema perekonna loomisest. Miks mul meest pole? Mis võimalused või valikud mul üldse on? Kas need on üldse valikud?

Ma olen ikka lootnud, et suhe areneb ise-enesest. Olen mõelnud, et kui ma pean ilgelt pingutama, et inimesega vestelda, et siis ei ole lootust sealt mingit suhet välja võluda. Kui ma juba alguses näen erroreid, siis ma ka nagu ei hakka edasi pingutama, sest need ei kao kuhugi. Nt maailmavaatelised erinevused või suhtumine või harjumused.

See mehe leidmise teema on minu jaoks nii keeruline. Mul ei ole plaani kuidas meest leida. Tegelikult ka mitte.

Ma olen lähenenud sellest küljest, et milline peaks mees olema. Mis omadused võiksid olla ja natule olen ka välimuse peale mõelnud, mis huvid võiksid mehel olla. Milline ta kohe üldse ei peaks olema. Aga täna mõtlesin, et äkki see on vale lähenemine. Äkki ma peaksin alustama endast. Ehk siis… Käituma hästi jubedalt ja need, kes jätkuvalt minu vastu huvi tunnevad, et need on minu valikud. Ehk siis hea õnne korrall jääb üks inimene valikusse, kui sedagi. :D

Jah. Nüüd mõtlen ma suhtest ja mehe leidmisest, aga mõnda-aega tagasi kirjutasin, et pole plaaniski meest leida, et muud plaanid on. :D Vot siis naist. :D

***

Kui ma nüüd päris südamest kirjutan, siis eks ma tunnen end natuke läbikukkununa. Mehevalikuga panin puusse, uut otsust selles vallas ei julge teha, sest kardan samasse ämbrisse astuda. Sõprade kogumisega ja hoidmisega ei saanud hakkama. Töökogemuse kogumisega ei saanud hakkama. Raha kogumisega ei saanud hakkama. Pensioni kogumisest ei hakka rääkimagi… Ühesõnaga, ma ei ole hakkama saanud ühegi ühiskondliku kohustusega.

Ma olen täiega vormist väljas.

Vahel ma mõtlen, et kes see mind ikka tahab või tõsiselt võtab. Ma ei käi tööl, mul pole midagi pakkuda. Noh, ärgem olgem enda vastu nii kriitilised ka. Head seltskonda ja nalja suudan pakkuda.

Äkki peaksin hipiks hakkama. Saatma kuradile need kapitalistliku-ühiskonna reeglid ja hingama kanepit ning olen lihtsalt mega happy. :D

Ma arvan, et ma poleks ka siis õnnelik. See pole ju see, mida mina tahan.

Vahel on raskeid aegu. Usklikud nimetavad seda “Jumal paneb meid ja meie usku proovile.” Mina nimetan seda, raskeks ajaks. :D Ja neid on vaja, sest siis tunnen ma ära head ajad ja vast oskan ka rõõmu tunda headest aegadest.

Seega… ma järkan oma valet elu ja valede asjade tegemist. :D Manan näole “mind ei huvita, ma ei hooli” ja kui hästi läheb, siis mitte üksnes näole, vaid olengi selline. :D

Mul senimaani tiksub peas lause: “Mul on vaid üks elu ja kui ma seda ei kasuta asjade ja tegevuste jaoks, mis mulle meeldib, siis teist võimalust pole. Siis ma ei saa kunagi teha seda, mis mulle meeldib.”

Praegu on väike mure see, et ma päris täpselt ei tea, mida ma tahan. Või noh, ma arvan, et tahan töötada, aga ma kuidagi ei ulatu selleni. Nüüd olen üks suur õpihoolik. Topin seda taani keelt sisse nii, et pea valutab, aga ma lihtsalt ei oska teisiti. Äärmustest äärmustesse. Kes tahab elada Minny elu mere tormistel lainetel? Miks ma ei näe käte-merd? :D

***

Üks asi mind natuke pahandas. Saatsin oma CV ühte tootmise ettevõttesse, kus vajatakse tootmistöölist. Mulle tuli vastus, et kahjuks sa ei osutunud valituks. Ok, ikka juhtub. Ja siis näen, et nad ikka veel otsivad töölist. Et mis mõttes? Nad otsivad tiku-tulega töölist, aga mina ei sobi. Mul on vale nimi? Tuleb vist taanistada see kuradima nimi. :D

Aga Minny ei anna alla. Ma natuke kogun ennast ja õpin seda keelt ja siis hakkan neil ukse taga käima ja nendega vestlema. Ja seadused ja EL-i direktiivid võtan ka kaasa ja õpin ära sõna “diskrimineerimine, rahvuse põhjal”… Midagi sellist. Ei, keegi peab neid tainaid harima. :D

Nüüd hakkan jälle taani keelt sisse ahmima. S-le see ei meeldi. Aga talle ei meeldi midagi. Ta on nii ebaloogiline ja ta ise ka ei tea, mida ta tahab. kord ütleb ta üht ja siis jälle vastupidist. See on võimatu tema meelejärele olemine. Ta ise ka teab seda ja räägib seda. Seega ma enam ei ole tema meelejärele. Nüüd teen nii nagu mina tahan. Kui tema pinin väga närvidele käib, siis panen klapid pähe ja kuulan muusikat või lähen üldse raamatukokku õppima. :D

Kunagi olin ma pai-laps. Emme-issi ütles ja siis kohe tegin. Aga näed. Vanadusest olen muutunud täielikuks rüblikuks. Kuidas öeldakse nende laste kohta, kes ei allu… :D

***

Oli taaskord meeldiv pooltund või tund siin olla. Aga nüüd on mõtted otsas ja liigun edasi.

Järgmiste kirjutamisteni! :)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Ükskord me võidame nii-kui-nii

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Roland pole “õpetust” võtnud. Blogidest siis nüüd! Seoses emadega. Mina just vaagisin oma ema ja tahtsin teada, kas ma sarnanen emaga milleski peale välimuse (mis mind väga häirib, tahan olla isa moodi nagu olen olnud nooruses).Leidsin, et minus on palju emast—argus, ettevaatlikkus,allaandlikkus,üleüldse selline vaikimisi-negatiivsus.Tahaks olla isa moodi–julge, “rasvase rinnaga”hunt, kaitsev,otsustusvõimeline.Aga kuidas voolavad-hiilivad-tulevad vaikselt üle meie vanemate omadused ja mis me neist arvame? Sellest leidsingi ühe sissekirjutuse blogis:
    http://joanamariblog.blogspot.com.ee/2016/05/mu-tutreke-tegi-sellise-blogi-postituse.html

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>