Mis teed?

Kui ma nüüd õigesti arvutasin, siis mul on täitunud neli aastat blogimist. Aga kokkuvõtet ei tule, ma ootaks heameelega selle viienda aasta täitumise ka ära. (1) viis on ilus kokkuvõttev number, (2) praegu ei ole mul just hea seis, selline languse periood…

Aga neli aastat on pikk aeg. Täitsa blogija. Kuigi ma ei tahaks end blogijaks nimetada. Ei, mitte, et ma häbeneksin seda. Mulle just tundub, et ma olen blogijate must-lammas. Ma ei paranda oma vigu, ma kirjutan, mis näpud klaviatuurile toovad, viimasel ajal ei ole lõigud ühepikkused ja see häirib mind…

See, mis ma siin teen, ei ole blogi, see on mustand ja selleks see jääb, sest ma ei viitsi ega taha rohkem aega sellesse projekti panna/kulutada. Siin ma elan ennast välja. Mõnikord aitab, mõnikord mitte, aga… Jah, nii see on. Ei muuda. Muutused ei meeldi mulle. :D

***

Kusjuures mul ei olegi endast midagi kirjutada. Igav olen. :D

Koeral on käpp haige, vist on haav ja mustus sees. Ta lonkab käppa, seega tuleb teda nüüd autoga metsa viia ja vaip jalgadele alla panna enne autosse sisenemist. Nagu president mul siin. :D Loodan, et ta saab varsti terveks.

Eile kuulasin Avril Lavigne’t. Ta meeldib mulle nii väga. Mulle meeldib tema stiil (tema kaubamärgi riideid oleksin ma isegi valmis ostma, aga need ei mahu mulle selga, ma arvan.) See on suur au, kui Minny on valmis mingi kaubamärgi eest maksma. :D

Mule meeldib ka tema nägu ja kõik. Vaatan enda pilte ja näen, et ma pole mitte ligilähedanegi temaga. Ma peaksin kõik ümber tegema, aga ma ei taha ka ümber teha. Ma ei taha operatsioone. Seega, pean endaga veel tööd tegema. Et ma meeldiks endale sellisena nagu ma olen.

Panin raamatu seemne mulda. Kas olen juba kaagutanud sellest? Igatahes, kui olen, siis kaagutan veel. Plaan on see, et kirjutan iga nädal ühe lehekülje taani keeles ja raamatut. Romaani. Mulle on soovitatud kirjutada väikseid lugusid (kuidas neid nimetatakse… novell?). Aga mina olen ju see, kes läheb ikka liiale, ma võtan kohe romaani käsile. :D

Praegu mul head tunnet ei ole. Olen kirjutanud kolm lehte, umbes 2,5 lehekülge (A4). Võõras keel, seega on tekst selline lihtne, kordav ja pealiskaudne… Ma olen kunstniku-hing (aga anne on kadunud), noh, ma ütleks, et minu raamatu tekstis puuduvad värvid. Pole seda särtsu. Aga ma loodan, et mina ja keel arenevad. Vast läheb paremaks. :D

Tim… Jah, ei saa me ilma temata. St mina ei saa. Ta on mulle vajalik. Aga ma toetun juba temale liialt, seega mul saab olema jälle valus kukkumine, kui ta kaob. See on nii armas, et ta on seal olemas. Et ta kirjutab minuga, kirjutab ilusaid asju. Ma küll ei saa, ega julge rääkida temaga sügavatel teemadel ja ei hala nii nagu siin. Aga… Mulle meeldivad need vestlused ja need annavad nagu natuke seda powerit. Ma usun, et palju annab juurde see, et ma kujutan ette, et ta on ilus ja noor ja edukas ja äge. :D

Mis ma saan temaga suheldes? Minu kujutluses on ta ilus ja äge ja kompu (talle jooksevad ilusad noored tibid järele). Seega tema võrdleb min ka selles kategoorias. Ei, ma ei keskendu sellele, et ma olen tibi. Ma keskendun sellele, et ma olen pääsenud iluduse kõrgemasse liigasse konkureerima. Seega, kui Tim kirjutab, et ma olen ilus ja ma ei peaks üldse randa ja ujumist vältima, siis kõlab see nagu peaaegu iluduskuninganna tiitli võiduna. :D

Aga temaga suhtlemisel kaasnevad ka negatiivsed küljed. Ma ju näen, et ma ei ole seda. Ma tean, et ta on näinud minust vaid neid kobedamaid pilte, aga enamuse ajast ma pole kobe. Ma ei meigi ennast. Juukseid kammin kord päevas, seega juuksed hoiavad nii nagu hoiavad. Jalakarvad ka kasvavad, ma ei ole koguaeg silejalg. Ma küll ei näita oma jalgu, kuid vahel keeran küksid ülesse…

Noh, jah. Ma ei kanna seksikat pesu. Kusjuures mul polegi seda. Mul on 3-4 sport rinnakat ja siis mõned tavalised, mis on kusagil kapi põhjas. Minu meelest tavaline rinnakas teeb rinnad liiga suureks ja neid kandes on pidev oht, et rind hüppab sellest välja. Seega väga ebamugav.

Mu juuksed on juba mitu päeva pesemata. Mul on üsna suva. Mu küüned on pikad ja küünenahad on lükkamata. Ma olen hipi. :D Kulme ei ole ma piiranud. Üks või kaks korda elus olen neid piiranud, aga muidu kasvavad need nii nagu kasvavad. Ma ei värvi neid ka.

Ma olen nagu vana abielunaine, kellel on miljon last. Muster näide end käest laskinud naisest. :D Mul on kõik vahendid end teha endast käsile võetud naiseks. :D Aga mul pole huvi. Ma tundun endale nii võlts nende ilustustega.

Kui linna lähen, suuremasse linna, siis viskan ikka natuke meiki peale ja panen vähe kobedamad riided ja puha. Aga kodus… Mulle tundub nii aja raiskamisena end kodus mukkida ja peeneid riideid kanda ja soenguid teha jne…

Arvatavasti meha saamiseks ja hoidmiseks tuleks seda teha. Sest mehed armastavad silmadega. Seega, ma vist pole ikka veel valmis, mees võtma. :D

Kunagi lugesin mingit uudist. Vist oli Indias, et üks mees nõudis lahutust, sest selgus, et naine ilma meigita polnud nii ilus, kui meigiga ja mees oli teda enne abiellumist vaid meigiga näinud. Mees väitis, et teda on petetud. Mina ei tahaks kedagi petta, seega ma olen nii nagu olen. Alguses jah pingutan, aga siis vajun oma tavalisse mugavasse tsooni (ilma meigita, natuke must ja hooldamata). :D

Probleem on see, et Timmiga vesteldes tunnen ma end hästi, kuid sellel on väga lühikene mõju. Ülejäänud ajast tunnen ma end vana ja koledana.

Mulle ei meeldi end näha hooldamatuna (varasemalt olen vältinud peegleid). Aga samas ma ei viitsi ka end hooldada. Ma panen enda hooldamisse nii palju aega ja minu meelest see tulemus ei ole seda väärt.

Mina arvan, et Tim on tore ja puha. Aga esialgne plaan on jätta nii nagu on. Vahel suhtleme ja kõik. Mina vajan enda kõrvale inimest, kes on natuke vanem ja ei näe nii hästi. Sellist, keda ei häiri mu sassis ja mustad juuksed, kes suudab näha nendest asjadest kaugemale. :D Aga ma arvan, et see on võimatu missioon, sest mehed armastavad silmadega ja igas vanuses. Ma pole veel kohanud meest, kes tõesti suudaks keskenduda, millelelgi muule, kui välimusele.

Mõnele on minu välimus vastuvõetav, sest nende lävi on võib-olla madalam või ma olen olnud juhtumisi hooldatud… Tegelikult üks mees on. Mees, kes abiellus oma põlenud näoga naisega. Kas see oli džentelmenlik tegu või suur armastus? Ma ei tea. Mulle andis see lootust, et siiski on väike võimalus, et eksisteerib mehi, kes suudavad välimusest mööda vaadata.

Mina ju vananen ja ega välimus enam paremaks ei lähe. Nüüd hakkab see ikka kehvemaks minema. Seedimine aeglustub, kaal kasvab ja tagumik laieneb ja käevarred ka. Kortsukesed tekivad ja muud hädad. :D Jah, vanaduse eest ei pääse meist keegi.

Ma olen laiseks muutunud. Miski on paigast ära. Hommikul ei saa end üles. Jooksmas pole käinud jupp aega. Igal õhtul luban, et homme lähen, aga ikkagi ei lähe. Nüüd on kell juba 10 ja natuke peale ning ma pole pesemaski käinud. Masendus on ka. Tööd pole otsinud. Ma sain eitavaid vastuseid ja see tekitas sõrmedes krambi, ma ei suuda CV-d saata. :D Ma masseerin neid sõrmi ja püüan need jälle funktsioneerima saada. :D

Aga siiski olen natuke tubli olnud. Õpik Puls 1 on läbi. Üks ülesanne on vaja veel teha, aga muidu on ok. Seega ma suutsin kolme päevaga poole aasta programmi ära teha. Juhhuu… See oli hommikust õhtuni õppimine ja päris pähe ma asju ei õppinud, mõne sõna ikka spikerdasin, aga ma usun, et saavutus seegi.

Mul on veel kaks õpikut ja siis ühed keerulised interneti ülesanded, aga ma loodan, et iga õpikuga läheb asi ikka paremaks. Lisaks pean ma veel raamatuid hoolega lugema hakkama. Lükkan raamatukogus käimist ikka edasi. Jah… teha on. Kuid tegelikult peaks prioriteediks olema töö. Kusjuures, ega keel ju tuupimisega väga külge ei jää. Mul on just seda suhtlemist puudu, kuid seda ma ei harjuta üldse. Aga ükskord… :D

Ma siin vaiksel usun ja kinnitan peegli eest, et ma olen tubli. Ma küll teen kõikide arvates valesid asju ja valesti, aga ma ise arvan, et ma olen üsna tubli juba nende valede asjade tegemistes ja valesti elamises. Omamoodi nagu professionaal. :D

Vahepeal tegi FB mulle jälle karu-teene. Kunagine kursaõde abiellus. Ta on minust neli aastat noorem. Nii ilusad pulmapildid ja… Ohhh… Jälle nagu koputati mulle pähe, et “Haloo, kus su mõistus on, äkki oleks sul ka aeg nende asjadega tegeleda ja neile asjedele pühenduda”. Aga ega ma ju üksi abiellu ja lapsi tee. Mul ei ole väga võtta materjali selleks tegevuseks. :D

Ma püüan nüüd keskenduda ühele päevale korraga. Ei aja end närvi tulevikule mõtlemisega ja ühiskonna survet ka eiran. Mina olen mina ja elan oma elu. Kõik ei peagi abielluma ja lapsi saama. Minu teine iidol Jennifer Aniston. Temal pole lapsi (veel). Jah, tal on mees, aga lapsi pole. Seega… Küll ma ka veel jõuan. :D Kuigi minu vanuses oli tema juba kuulus. :D

Aga Karen Blixen ei saanudki lapsi. Tema elutööks oli raamatute kirjutamine ja Aafrika laste aitamine. Seega, seda ma vast veel jõuan. :D

Jah, kui mu elu muutub haledaks n-ö minu elunäidistega võrreldes, siis tuleb valida teised näidised ja edasi tegutseda. :D

Ma olen ikka öelnud, et ma saan alati kõik, mida tahan. Kui ma midagi ei saa, siis ju ma ei tahtnud seda piisavalt. :D Jah… Aga jah. Saan alati kõik, mida vaid tahan. :D No-problema. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>