Mis siis saab?

Täna olin natuke tubli:

  1. jooksin, aeg 1 h 3 min, üli hea aeg, juu mõõtsin valesti, aga uhke olen ikka :D
  2. eile ei rääkinud Tmmiga ja võib-olla täna ka

Panen siia ühe loo. See annab mulle powerit. Kuulan selliseid aktiivseid lugusid ja kujutan ette, kuidas ma maailma murran. Esinen suure publiku ees ja kõik vaatavad ja imetlevad mind. :D

Täna saan Wassimiga kokku. Ma muutsin plaani, seega kinno me ei lähe. Ma kardan kohutavalt. :D Aga lubatud sai ja natuke end tuulutada oleks hea.

Wassimiga on mul keeruline. Esiteks on raske üks-ühest aru saada, sest me ei räägi ühte keelt ja teiseks on see suur kultuuriline erinevus (ta on Süüriast pärit).

Ta on naisega lahutamas. Ups, isiklik teema. Ei, ma olen halb sõber. Ärge mulle saladusi rääkige. :D Ühesõnaga, Wassimiga on raske. Isegi sõber on raske olla. Mul on endal probleeme piisavalt ja ma ei tahaks neid juurde võtta. Ma tean, et olen kohutav inimene, et keeran selja sõbrale, kellel on rasked ajad…

Ma lihtsalt hakkan juba hulluks minema. Ta on natuke vena-temperamendiga. Või noh, ma ütlen “ei”, aga ta ei kuula. Võtab käe-alt kinni ja tirib. Teatud hetkel on see naljakas ja mind vist ongi vaja tirida välja mu mugavustsoonist ja see käe alt kinni võtmine ei ole ju kuritegu ega midagi. Aga minus tekitab see hirmu. Mis siis, kui ta teeb, midagi, mis mulle ei meeldi ja ma ütlen “ei” ja ta ei kuula mind. Ja siis ma olengi hirmul. :D

Nüüd ta kirjutas, et ta vist armastab mind. Tema vist otsib armastust. Ohh… Ju ma olen midagi valesti teinud. Omast arust olen olnud viisakas, aga tema on vist selles näinud flirtimist. Kuidas ma käituma peaks? Äkki ennast vaiba sisse mässima ja vaid silmad nähtavale jätma? Rääkima, et olen suhtes?

Mul tõesti pole selleks tuju. Miks mina pean mõtlema ja muretsema, et kellelgi on minu vastu tunded? Væk med det. (Mingu minema.) Miks ei võiks olla tunded nii, et kui on ühel, siis on teisel ka ja ühtemoodi? Miks ei võiks olla elu lihtne? :D

Või noh, ma ise olen selle ju nii keeruliseks elanud. Aga nüüd on see minu jaoks juba ülepea kasvanud. Püüan end tagasi tõmmata. Sihik paika ja töö prioriteediks seada.

***

Ma küll kirjutasin, et praegu pole plaanis Timmiga kohtuda. Aga oma peas ma juba kohtun temaga. Kuid I elab ka Pärnus. Seega… Mulle tundub natuke imelik. Ei peaks olema…

Miks imelik?

Noh, Pärnu on väike koht ja väga tõenäoline, et kohtun ka I-ga. Noh, tänaval või nii ja juhulikult. Meid tutvustati I-ga nii, et mõlemad on vabad ja me oleksime nii armas paar. Üks kord olen ka I-ga kohtunud. Ma pole aktiivne olnud ja tema ka mitte. Ise-enesest võiks välja lugeda, et mul pole huvi tema vastu ja temal minu vastu. Aga kuidagi paha tunne on ikka.

Ma tunnen end nagu… Ma ei tea. Onju, see on normaalne, et täis-elujõus naisterahvas (vananev) kohtub vastassoost inimestega. Suhtleb, kallistab ja võib-olla suudleb. Ma pole suhtes, seega ei ole see ju kuritegu… Ma ei tea, kes mida eeldab, aga mina pole keelelegi midagi lubanud ja oma tundeid ma ei suuda käskida…

Mina tunnen, nagu ma petaks kedagi. Ma ei tea miks. Kui ma Heikiga koos elasin, siis tundsin ka nii, kuigi temal olid oma naised ja mel polnud suhet… Olin liiga noorelt, liiga tõsises ja liiga haises suhtes. :D Nüüd on mõistus vigane. :D

Ühesõnaga: Kui ma peaksin Timmiga kohtuma, siis see ei ole petmine ja see on normaalne. Aga kuna mul pole plaanis temaga kohtuda, siis pole üldsegi mitte probleemi.

I suhtes ei peaks mul ka pahat tunnet olema. Kui mul pole tundeid, siis pole. Mul ei ole kohustust neid tundeid kusagilt välja pressida ja temaga ilget kontakti otsida. Ma olen temast sama kaugel. Kui ta ei julge seda riski võtta, et mulle kirjutada, siis see on tema otsus.

Pealegi, kui palju mina olen haiget saanud üksi armastades. :D Kas nemad on minu peale mõelnud? Ei ole. Nemad kirjutavad, kui toredad naised neil on ja kui hea sekselu ja kui lahe kõik on… Ja mina siis nutan patja. Mõni häbematu veel ütleb mulle komplimente. :D Jah, need on magusad, aga need teevad pisarad veel kibedamaks, sest nendele komplimentidele ei järgne kallistust ega suudlust. Pigem antakse see lõbu hoopis neile teistele, kes ostutusid minust paremaks. :( :D Mitte, et ma ootaks pärast igat komplimenti suudlust või kallistust, aga kui minul on ikka tõmme, armastus või midagi inimese vastu, siis on see paramatust…

***

Suutsin jälle viriseda. Tegelikult olen üsna raskes seisus jälle. Depressiooni mõttes. Tuju on üsna null. Öösiti ei saa magada. Enne magama jäämist muutub hingamine nii raskeks ja siis lähen ma närvi, sest ma tahan õhku, aga seda ei tule. Selline tunne, et peaksin õhku ahmima läbi teki, tegelikult pole mingit tekki näo ees. Muidugi lihased on mega kanged… Kohutav. Oma emotsioonidest ei tasu vist rääkidagi.

Ei, ei ole mingeid suitsiidseid mõtteid pole. Ma oleksin nagu sügavamas masenduses… Noh, ma tunnen end nii mõttetuna ja kasutuna, samas pole seda jõudu, et midagi muuta. (Nt ärgata varem ülesse, kirjutada CV-d, õppida keelt, suhelda inimestega, käia asutustes rääkimas…).  Ja muidugi nutt tuleb kergelt. Ma pole veel nutnud, olen suutnud end tagasi hoida. Vahel tahaks nutta, sest mul on endast nii hale. Siis tahaks nutta, sest ma arvan, et mu ema peab mind laisaks ja mõttetuks (mida ta vist mõtleb ka), siis tahaks nutta, sest mul on nii kahju, et ta peab omamam sellist segast ja mõttetut tütart nagu mina. Aga jälle, maul pole tahet, oskust ega jõudu seda muuta. :D

***

Aga mitte väga tõsiselt minu kurtmist võtta (ärge võtke tõsiselt). Küll läheb paremaks ja ma tulen sellest välja. Lihtsalt… Natuke olen selles haletsuse rollis. :D Mina töötan selle nimel, et midagi ära teha. Ma ei anna alla.

Lihtsalt ma elan esimest korda ja olen selles vanuses ka esimest korda ja mul ei tule kohe esimese raksuga kõik hästi välja. :D

Nüüd püüan CV-d saata. Ma pole seda ikka veel suutnud teha. Õppimise olen jätkun kõrvale. Raske see oli, aga… Töö peaks olema prioriteet ja ma püüan ka nii teha, et see oleks. :D Ma ei tea, mis sellest välja tuleb, aga mõte on hea.

***

Kui Wassim liiga pealetükkivaks muutub, siis hakkan õhtuti koolis käima, vahetan kooli või… Vaatab… :D

Ja kui tuleb mitme kuuline paus ilma Minny postitusteta, siis mind on müüdud Süüriasse orjaks. Lugesin, et seks-orjaks üle 30-aastaseid ei võeta. :D Seega… Ma ei teagi, kas see on hea või halb, et ma seks-orjaks ei saa. Mis minust siis saab? :D

Lasin fantaasia ja hirmu valla. Tegelikult asi nii hull ka pole. :D

S-le lobisesin kogemata, et lähen Wassimiga kinno. Oh-sa-raks, mis reaktsioon sealt tuli. Nagu ma oleksin öelnud, et plaanin Wassimiga abielluda ja lapsi tootma hakata. :D

Kas kinos-käimine on keelatud sõpradele? Et ainult armastaja-paarid võivad sinna pimedasse ruumi, mitmekesi koos istuma minna ja seda ekraani jõllitada? :D

Jah, need CV-d.

Nägemiseni! Oli tore nagu ikka.

Rubriigid: Määratlemata, Minny muusika-nurk. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Mis siis saab?

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    “Kui ma noor ilus tüdruk olin, ei saanud ma miskipärast mehele.
    Ma ei leidnud teda üles või tema mind;)
    Kui lõpuks sain, oli ikka jama kui palju.
    Me mõlemad mängisime kedagi, kes me polnud ja kuidagi ei saanud koos elatud.
    Lõpuks leidsin mehe, kes on hästi sarnane mu isaga ja me elame juba 24 aastat koos.”
    Mis see on? No ikka kellegi blogist! Tahan öelda, et küll sa jõuad ja küll sa leiad. Nagu eneseabiraamatud ütlevad—lase probleemist lahti ja asjad võivad laheneda.

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ma kardan probleemist lahti lasta, sest ma arvan, et see on laiskus. Ma kardan, et ma siis jäängi nagu lille-laps ema kulul elama ja nii sama mõnus olema. :D Aga sinu jutus on iva. Seega ma proovin.

Leave a Reply to äärelinna rohutirts Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>