Terve elu valesti elanud

Teate, ma olen terve elu valesti elanud. Kiirus on minu jaoks natuke raske mõiste… Võib-olla on see juba varem välja paistnud, aga…

Räägime algusest. Kui ma enda jooksmist vaatan, siis ma justkui tean, et kui ma jooksen sama maa, siis 1 tund ja 3 minutit on kiirem (seega parem) kui 1 tund ja 5 minutit. Aga kui ma arvutan kiiruse. Ma peaks vist arvutuskäigu siia panema, sest äkki teen vea kusagil.

Jooksen (kõndimisega pooleks) umbes 9,4 km. 3 minutit on 0,05 tundi (=3/60). Seega aeg 1h 3 min on 8,95 km/h (=9,4/1,05).

Aeg 1 h ja 5 min on 9,4/1,083 = 8,68 km/h.

Ma väga loodan, et arvutused on õiged. Igatahes… Ma umbes tean, et ma jooksen (kõndimisega pooleks) umbes 8 km/h (muidugi ma arvasin või olin ümardanud selle sedasi, et 9 km/h). Aga las olla.

Nii… Kui ma ennast endaga võrdlen, siis vaatan ma ainult seda kulunud aega. Mida väiksem, seda parem. Aga kiirus… Ohh..

Kui ma tahan teistega võrrelda, siis ma arvutan kiiruse, sest vahemaad on erinevad (ajast ei hakka rääkimagi). :D Nii…

Vaatan üks tuttav, kes harrastab ka maratone… Ta vahel paneb FB oma jooksu kohta info, mingi rakendus vist. Noh… Ma arvutan, tema jookseb 7 midagi km/h. Siis mõtlen, et kuna mina selleni küündin. :D (Võite naerda. Ma tõesti arvasin, et selle tulemuse jaoks pean ma kiiremini jooksma.)

Täna ema ütles, et tema töökaaslase tütar jooksis 11 km tunniga. Sedaviisi ütleski. Ma sain aru, et tema on parem, kiirem ja tublim, sest tunniga jõuan ma vaid 8-9 km kaugusele. (Too tüdruk on sporditüdruk, mingi jooksja või midagi. Arvatavasti maratoni harrastaja. Ma täpselt ei tea.) Ema pidi kahjuks jälle minus pettuma, sest selle ajani ma ei küündi, olen ikka paks lehm, ta ei saagi oma tütart esile tõsta. :D

Igatahes… Siis hakkasin mõtlema, et kuidas ma selle kiiruse kätte saan. Noh, et paremini võrrelda. :D Õnneks nägin ma ühte klippi ühest natuke lihtsast ilusast tüdrukust (stereotüüp), kellel oli sama probleem. Seega natuke juurdlemist ja ma suutsin välja nuputada, et kui keegi jookseb 11 km ühe tunniga, siis ta jookseb 11 km/h. :D (Kergelt punastan, aga minu jaoks on tähtis jääda ausaks.)

Nii… Aga kui ma nüüd kõrvutasin 11 km/h ja minu 8,95 km/h, siis kohe kergitasin rinda. Oh, mul on parem ju. :D Aga mulle meenud, et tegelikult ei olnud mul parem aeg. Hakkasin mõtlema, et kus ma arvutusvea olen teinud. Ja siis… Läks lamp põlema…

Mida kiirem olen, seda rohkem kilomeetreid ma tunniga suudan läbida, seega mida suurem arv (enne seda km/h mõõtühikut), seda parem, kiirem ja ilusam. :D

Huvitav on see, et auto puhul ma tean, et mida suurem number, seda kiiremini sõidab. Aga jooksmisega nagu ei viinud kokku. Vist selle pärast, et olen harjunud nägema spidomeetril kahekohalist arvu või lausa kolmekohalist. :D

Panen käe südamele ja tunnistan, et pean veel kõvasti töötama, et sellised pöördasjad selgeks teha. Sama probleem tekib mul ka valuuta odavnemist analüüsides. Siin on see asi natuke veel raskem, sest vaadatakse ju kahte valuutat ja oleneb, kumma seisukohast ma analüüsin. Sest kui üks valuuta odavneb teise suhtes, siis järelikult see teine kallineb. :D

Seega… Kui mind raha-asjadesse madistama ja õppima ei lasta, sisi tuleks mul ka üle minna nendele moodsatele nuti-kelladele ja -telefonidele. Peaksin ka hakkama neid kiiruseid ja asju võrdlema. Usun, et siis hakkaksin ma paremini orienteeruma nendes pöörd-väärtustes ja värkides. :D

Liiga matemaatikaks läks vist.

***

Eile Wassimiga. Saime kokku. Kinos ei käinud. Jalutasime ja vihma sadas. Nägin ka vett, see päris meri polnud, aga ma kujutasin ette, et see on meri. Wassim rääkis ja ma kuulasin. Kui ta midagi küsis, siis jäin napisõnaliseks. Mis ma ikka oskan öelda. Ega ma ei hakkau ju oma isiklikku elu temale võõras keeles ette laduma. :D

Ta kinkis mulle mini nelgi, lillepotis. Lõhnab hästi ja ilus on ka. S-le meedis. :D Ma ütlesin Wassimile, et lilled surevad minu juures välja, et ma ei anna neile eriti vett. :D S lubas lillekese enda hoole alla võtta. :D Ma siis vahel vaatan.

Täna kirjutas Wassim, et tal on heameel, et sai minu peale kulutada. Taani keelest tõlgin. Aga just kulutada. Ma nagu ehmusin ära. Et kas tõesti on nii, et kui süüria-mees naisele midagi ostab, siis naine on tema oma. Isegi, kui naine on eelnevalt öelnud, et talle kingitused ei meeldi ja ei meeldi ning võõra raha kasutamine ka ei meeldi jne… Ma olen senimaani natuke hirmul. Aga ma võin lilled tagasi viia. Tegelikult ma viisakusest need vastu võtsingi, keeldumine oleks olnud vist ebaviisakas. Ma olen rohkem nagu see semu-inimene. Ei tea neid daamide ja naiste-värke.

Eilsest on mul meeles, et oli vihmane, Thistedi raamatukogu on üsna ok ja ma vist leiaksin selle ise ka üles. Taanis, kui kiirabi vilkuritega tuleb tagant, siis pannakse sisse parem suunatuli, jäädakse tee-äärde seisma. Eestis jätkatakse sõitu ja alarmsõiduk otsib ise võimaluse, et mööduda. Pidurdamine on ohtlik, sest nemad tulevad täie-tinnaga, üks tuletõrjeautojuht rääkis. Ma harrastasin ka seda pidurdamist Eestis ja kui teadja juttu kuulsin, siis häbenesin ning õppisin ümber. Seega suur oli minu üllatus, kui teised autod panid järsku suunad sisse ja jäid tee-äärde seisma (Taanis). :D Minust oli vilkur juba mööda läinud, seega ma ei saanud muuta oma reaktsiooni. Aga nad nagu said ilusti mööda, väga probleeme polnud.

Nagu aru saite, siis ega ma väga palju sellest kohtumisest ei saanud. Pigem avaldasid muljet ja harisid need teised asjad.

Wassim kutsus mind endale külla, siis ma näen tema 5 lapsest nelja. Lisas veel, et tema naine läheb vanema tütrega Saksamaale oma vanematele külla, et ma võin julgelt tulla. :D Ma tundsin end nagu armuke. :D Ma ei hakanud talle seda rääkima, aga… Mul kadus igasugune huvi ära. (Võõras keel, võõras kultuur ja lisaks veel eriti segane olukord, on naine ja ei ole ka. Seega, hoian eemale ja püüan vabaduse leida, et ma kahjuks ei saa temaga rohkem kohtuda.)

***

Täna olen juba ühe CV saatnud. Ega mul sellesse usku pole, aga nii palju olen suutnud end koguda, et suudan neid kuulutusi lugeda ja kirjakesi meisterdada ja saata. :D

Aga see S. Ma ei saa temast aru. Kord on oluline kohe tööle minna, ükskõik, mis töö, kohe tööle. Justkui raha on oluline. Siis ma kandideerin igalepoole. Paartundi tööd jne… Käisin maasikaid korjamas, siis talle ei sobinud, sest oluline on hoopis, et ma saaksin ametlikult töötada ja 30-35 tundi nädalas ja kolm kuud. See on prioriteet. Mida ta siis tahab?

Mina olen olnud seisukohal, et oluline on raha, aga isegi mitte kasumlikult raha, vaid lihtsalt midagigi ja inimestega suhelda ja harjuda taanlasliku töökeskkonnaga jne… Vahel ma kuulan teda, sest… Ma ei teamiks. Mingi aukartus vanema ees või midagi. :D Vanast harjumusest.

Täna ta rääkis (läbi lillede), et poolekohaga töö pole töö ja ma peaksin aktiivselt edasi tööd otsima, isegi kui ma saan poole kohaga töö. Mis ta arvab, et ma jäängi poolekohaga loorberitele puhkama? Mis ta minust arvab?

Siis räägib, kui oluline on töötada jne… Aga üks tema tuttav helistas talle ja küsis, kas ma saaksin seal töötada, et kas see on mõeldav. Ja mida tema teeb… “Minny on kotori inimene, ta on aeglane. Ta ei ole nii tubli ja kiire ja korralik nagu mina.” Ja rohkem minu vastu huvi ei tunta. :D

Kui käisime töö-vahendus ettevõttes, siis oli ka midagi sellist. “Tütrekesele on tööd vaja. Ei ta keelt ei oska, midagi aru ei saa. Ta pole varasemalt eriti töötanud, ta on natuke aeglane ja arg. Ahjaa… Tal pole autot ka, seega sobivad vaid hommikused tööd kella 5-15 vahemikus. Ja hea oleks, et kusagil lähedal.” Tänaks, ema. :D Eks ma ise olin süüdi, et lasin nii minna. Ma püüan õppida ja hakata enda eest seisma, ma emme-mamma jätan koju. Raske on olla suur ja iseseisev tüdruk, aga ma püüan. :D

***

Kas veel midagi? Kidlasti, aga ma olen unustanud. Eilne lugu ei ole hea lugu. Ma mõtlen, et kõrvaklappidest kuulates kõlavad lood hoopis teisiti, kui läpakast kuulates. Keskkond annab ka loole väga palju juurde. :D Keskkonnast oleneb, mis lood mulle peale lähevad. :D Keeruline…

***

Tegin endast pilte, neid selfisid. Mõni tuli päris ilus välja. Poseerimine annab ikka nii palju juurde. Ühe pildi peal poseerisin ma oma 10 kg ära. :D Tegelikult ka. Ma paneks need pildid siia, aga nüüd juba kahtlen. Noh, ma lamasin voodis, kui ma neid pilte tegin ja mul on sport-rinnakas seljas, st pluusi polnud.

Vahel ma unustan ära, et see on avalik blogi. Mõtlen, et kirjutan enda jaoks ja kunagi on võib-olla hea vaadata, et milline ma olin või nii… :D

Täna läksin blogi.ee pea-lehele ja nägin palju enda aktiivsust. Natuke piinlik oli. Ma ei taha nii silmatorkav olla. :D ma väga loodan, et blogijaid tuleb juurde ja nad on aktiivsemad, siis ei jää minu kirjutised seal nii silma. :D

Aitab vist tänaseks. Lähen otsin tööd.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>