Mulle aitab!

Ma läksin ka nüüd närvi ära.

Mina lõpetan selle töö-otsimine ja hakkan hoopis keelt õppima. Täiega mõttetu on see töö-otsimine.

Aja ja raha raiskamine.

Eile… Läksime koos S-ga. Töö sadamas. Peab tegema väikseid asju, nt värvima, prügi koristama ja muud nimet-näpet. Tõstukit ka vist kasutama, aga ma oleksin seal ainuke tüdruk, kolme meessoost isendi keskel. Milline paradiis ühele vanatüdrukule. Chef rääkis, et siin on meeste seltkond ja mehed räägivad spetsiifilises keeles (mõtles vist ropendamist ja seksi-alatooniga nalju). Oh, so me. Mulle oleks see töö nii meeldinud. Kõik oli juba supper. Ma ei julgenud küll oma vaimustust väga välja näidata, aga ikkagi…

Ja siis hakkab S pihta. Tegelikult oleks tal vaja tööd ainult 3 kuuks ja tegelikult on ta ainult integreerumas. Ohhh… Chef ütles, et tal juba üks integreermise programmi oma on, et ta rohkem ei saa võtta. (Tahtsin karjuda, et ma pole mingis programmis, et mul on vaja tööd ja olla taani keele keskel. Kuid viisakusest ema vastu hoidsin suu kinni. Suunasin oma pilgu maha ja jätsin vaikides hüvasti oma unelmate töökohaga. Hüppe-laua töökohaga.)

Edasi kiskus asi järjest hullemaks. S ütleb, et ma saan 100% taani keelest aru. Mina lähen järjest rohkem närvi, sest inimeste ootused minust on ikka hullult kõrged. Teen end lolliks ja veel lollimaks ja läheb paanikasse. See oli kohutav.

Eile olin nii endast väljas, et pidin hambad tihedalt kokku suruma, et halbu sõnu sealt välja ei tuleks. Nutt oli kurgus. Mõtlesin juba muru hammaste vahele panna ja närida, et nuttu tagasi suruda. Läksin koeraga välja, hingasin sügavalt sisse. Vihma sadas, sain täiega märjaks… Ja tegin otsuse.

Mina enam tööd ei otsi. Nüüdsest aasta aega, mina õpin. Esmalt kool ja siis edasi. Täiega aitab sellest jamast.

Minu ummikud:

  1. Kui ma lähen koos S-ga rääkima, siis ta esiteks tutvustab kedagi teist. Mingit tütark, kes valdab suurepäraselt taani keelt ja kellel on pirtsakad erinõuded.
  2. Kui saadan CV, siis saan vastuseks, “desværre” (“kahjuks”)… Ei ole tööd..
  3. Kui lähen ise, siis ei saa ma aru ega oska rääkida.

Seega olen null-punktis. Ja ikka taandub kõik keele oskusele.

Eile ma mõtlesin, et see pole üksnes minu möödalaskmine. Ma ei pea ennast häbenema. S on ka vigu teinud. Ma tulin ju Taani, ta ütles, et ma kohe saan tööd. Poolakad ju saavad ja nemad ei oska keelt ega midagi. Tema töö juurdes koguaeg võetakse uusi juurde. Tööd on nagu muda. Seega… Jah, minu viga oli see, et ma teda kuulasin ja usaldasin. Oleksin pidanud ikka kontrollima asja. Aga jah…

Tuli väja, et kõik ei ole nii roosiline. Ok, mina ei anna alla, lähen edasi. Hakkasin seal koolis keelt õppima. Olen teinud tohutult edusammud. Koolis imestatakse, et juba 3.3 tasemel. Et küll mina olen tubli, aga kodus… Siin nõutakse mult juba professionaalset taani keelt.

Ma räägin, et ma ei saa aru. Olen seda mitu korda S-le rääkinud, aga ta ei kuula. Tal on minust mingi ideaal-ettekujutus loodud ja kõik. (Ma väga loodan, et ma selline pole, aga eks vist väidaks vastupidist. Ütleks, et ma täpselt selline olen.)

Ma püüan S-le enam mitte midagi rääkida. Ta ei vääri minu ideaalseid mõtted. Seega, armas blogi, sa oled ainus, mis mulle jäänud on. :D Ei, manuaalne päevik ka.

Nii… Kohe varsti stardin ja lähen teen end uuesti lolliks, eile sai lubatud. See on viimane asi töö otsimise protsessis. Pärast kui mul natukenegi eneseväärkust veel alles on, siis lähen punaseristi koosviibimisele. Lähen laulan oodi põgenikele ja räägin, kui raske neil ikka on. :D Eks neil olegi, aga ega mulgi parem seis ole. Meil on erinevat moodi halvasti.

Kusjuures… Pean mainima, et see töö-otsimisest loobumise otsus tegi mu tunde heaks. Ma tunnen end nüüd inimene. Enne olin nagu kalts. Käi ja palu. Nagu S-i väike kutsikas, kellega S mängib ja keda käsutab.

Päris suured käärid olid minu soovi ja tegelikkuse vahel. Ma tegin vastu tahtmist midagi, mida S tahtis.

Ega mina pole ju S-i arvele seda miinust teinud. Ta ise alustas ettevõtet ja ostis lao kaupa täis ja siis lõpetas. Ta ise ostis auto. Ma korrutasin koguaeg, et ma ei saa lubada, et ma töö saan. Siia tulleski, ma ütlesin, et maksan ja toetan, kui töö saan. Ütlesin ka, et mul pole raha, minu ja kassi kulud jäävad tema kanda, kui mul sissetulekut pole.

Mina ei ole talle valelubadusi andnud. Ta ise on elanud oma roosas maailma. Ma tean, et ma peaks temaga rohkem rääkima, et ta sealt maailmast päris-maailma tuleks. Aga see on tõsine töö. Mul pole kogemust ega närvi. Ma tõesti ei jaksa.

Minu hääl ei kõla temani. Ma olen mitmel viisl öelnud, et ma ei saa taanlastest aru. Aga ju olen kõlanud segaselt. Ma olen ikka püüdnud asja natuke ilustada, öeldes, et kui nad natuke aeglasemlt räägivad, et siis vahel saan. Aga S-i peas on võrdse kaaluga “ma vahel saan aru” ja “ma saan KÕIGEST aru”. :D

Ma nüüd pean minema. S-ga tuleb sõda, aga ma püüan raamatukokku kolida. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

16 kommentaari postitusele Mulle aitab!

  1. ttt kirjutab:

    Kuidas su ema leidis praeguse töökoha?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Ta käis jobcenter-st ja sealt anti aadress ja ta läks kohale. Mina jobcenterisse ei saa minna. Mul pole õigust sinna minna, sest ma pole Taanis vähemalt 3 kuud töötanud.

  2. Roland kirjutab:

    Minu vapper Minny on Taanis täielik äpu ning süüdistab endamoodi käituvat emmet selles? Loe oma blogi, paar aega tagasi – kas häbened seda või praegust Minnyt? Mis neil on vahet?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Mul juba läks silm särama, et sa nii ilusti mulle kirjutad “vapper Minny”. Aga siis tegid sa Rolandit jälle. :D Kui kaugeid postitusi ma peaks lugema?
      Ma ei häbene ennast. Olen nagu olen. Kui toimub taandareng, mandumine, kõdunemine… Ju nii peabki asi minema.

      • Roland kirjutab:

        Ma ka ei häbene olemast järsk ja häbematu kõneviisiga. Mõttetu ja positiivse side andmine taolises olukorras oleks minu jaoks vastuvõetamatu austusest Sinu ja mõningase iseenda austuse vastu. Sinus on teatud väärtusi ettevõttele, aga see Sinu pidev hirm end proovile panna, ajab juba oksele. Mitte Sinu hirm ei aja oksele, vaid see, millisena blogis oma (unistuste)maailma ning seejärel sellele järgnev tesutsemine ajab oksele. Ja siis oma ema kirumine, kes tegelikult juba võiks kiruda delfis artikliga “kuidas oma magistrikraadiga tütar aktiivseks muuta?”. Peaks ju mingid oskused olemas olema, miks ei kasuta neid? Kuigi mina pooldan ammu Euroopa liidu lagunemist, siis olen ka ammu aru saanud, et see tuleks kasuks ka eelkõige Sinule.

        • Avatar minny minny kirjutab:

          Kuidas EL lagunemine mulle kasuks tuleks?

          • Roland kirjutab:

            Viskab Sind mugavustsoonist, mida Sa niikuinii ei naudi (ehk polegi niigi mugavustsoon) unistuste täitmise maailma, kus ainsaks takistuseks oled Sina ise ehk kui lugeda Sinu blogi, siis Sinu ainsaks vaenalseks on – Sina ise. Nõiaring?

          • Avatar minny minny kirjutab:

            Ju siis…

          • Roland kirjutab:

            1000 kätte kuus peamiselt paberitöö eest.

            Saad ööbida minu magamistoas üüri tasumata, teen korda kõik ruumid. Kaminatuba, kaks välisust, WC ja dušširuuum, köök – kõik need ainukasutusõigused. Tasub teada – kõrval ladu, kus enamasti tööpäev algab kell 10+ tavaliselt. Ehk rokla võib liikuda põrandal ja lärmi teha..

            Kohustuseks kass Sinule, keda ma kaasa ei saa võtta.

            Kui Taani lähiajal ära tüütab…

          • Avatar minny minny kirjutab:

            Kuhu see konks on peidetud? Miks nii helde pakkumine? Kas sul on vaja oma isiklikku peksukotti või materjali, mida alandada?

          • Roland kirjutab:

            Minuga on kunagi olnud konkse?

            Mul on pesukott olemas, aga ma ei peksa teda.

            Kui mul lähiajal üks tehing õnnestub, siis vajan hädasti tööjõudu juurde ja siis kedagi, kes asjadel silmapeal hoiaks ning muud. Sinusugune nohkar kuluks marjaks ära :)

          • Avatar minny minny kirjutab:

            Mul pole olnud kogemust sinu konksudega. Tahtsin öelda, et ma pole veel sinu konkse tuvastanud, aga tulenevalt sellest, et oled mees, siis laiendasin selle-alaseid kogemusi ja praktikaid. Ehk siis, tavaliselt meestel on mingid konksud.

            Mulle on peaaegu alati kõlanud sõna “nohkar” komplimendina. Aga ma kardan, et pead minus veelkord pettuma, sest ma olen vanaks ja laisaks muutunud ja kipun laskma asjadel lihtsalt minna. Nt kui info ei ole kriitiliselt tähtis, siis ma seda ei otsi.

            Lisan igaksjuhuks ära, et pigem minuga mitte arvestada. Ma jätkan põikpäiselt seda projekti, mis mul käsil on. Aga pakkumine on tõesti ahvatlev ja ma isegi natuke (mõned sekundid) mõtlesin selle peale (püüdsin komplimenti vastu teha).

          • Roland kirjutab:

            Mul on tunne, et sa oled minust omale talletanud pildi kogemustest teiste inimestega. See natuke seletab Sinu käitumist, aga see seletab ka, miks Sul asjad inimestega ei õnnestu. Üldiselt tundub mulle, et mul on samad kiiksud.

            Ma ei teinud Sulle üldsegi head pakkumist (mul on natuke tekkinud seda vastikut ärimehe ahnust, kuigi pole nagu mitte midagi veel juba ühe aastaga saavutanud).

            Aga teadsin muidugi kah, et kui isegi veel parema pakkumise teen, siis “ei” on ikkagi vastuseks. Hiljuti on mind hakanud kummitama ütlus:”Surivoodil inimene ei kahetse valesid valikuid, vaid valikuid, mida ta ei võtnud vastu tulenevalt hirmust.”

          • Avatar minny minny kirjutab:

            Antud juhul ei piira mind hirm, vaid mu põikpäisus. Tõesti võib juhtuda, et ma tulevikus kahetsen ja veel miljonit muud asja kahetsen, aga olevikus elan ma nii nagu mulle tunudub õige. Justnimelt mulle. Ja see põikpäisus on üks suur mõjutaja minu elus, aga vahel on sellest tohutult kasu, seega ma ei tahaks oma põikpäisusest loobuda.

            Praegu ei saa ma väga oma elu kiita. Aga ma püüan mitte mõelda sellele lõpule (kirstule), ma püüan olla positiivne ja mõelda, et mul on üle poole elust veel elamata. Ja arvestades, et ma olin elatud elu ajal beebi, kes kakas mäkmetesse ja siis olin esimese klassi jõmpsikas, kes ka eriti midagi produktiivset ei teinud… Tahtsin jõuda selleni, et oma 30-eluaastast umbes 20 olen ma midagi kasulikku teinud ja kui nüüd maha võtta see neetud suhe ca 10 aastat, siis jääb 10 aastat olen ma midagi kasulikku teinud. St ennast arendanud, hüpanud välja oma mugavustsoonist (suured kolimised) jne…

            Nüüd on minu elust hoopis parem pilt. Mõni ei tee neid asju (mida mina olen 10 aktiivse aastaga teinud) mitte kunagi. Elavad vaikselt kuni kirstuni.

            Mina ikka veel usun, et pärast suuri muutusi tuleb ka langus ja tavaliselt suur langus. Seal on ka pettumusi ja soovi põgeneda. Aga kui siiski jätkata ja püüda need asjad ületada, siis tulemus on miljon korda parem, kui valida mugavamad ja kohest kasu toovad projektid.

            Tahtsin öelda, et ma usun, et pikaajalises perspektiivis tuleb see mulle kasuks, et ma siin Taanis püüan end üles töötada.

            Natuke naljakas on, et rahvusvahelised audiitor-ettevõtted kirjutavad mulle, et nad valisid sellele positsioonile inimese, kellel on kõrgem kraad. Positsioon on siis “praktikant”, ehk siis doktorikraadiga inimene praktikandi kohale? Tegelikult vä? See pole ju loogiline. Usun, et siit saaks hea diskrimineerimise kohtulahendi. Aga ma ei tee seda. Ma pigem panustan sellesse, et tõestan ära, et Taani ülikooli haridus pole pooltki nii tugev, kui Eesti oma. See võtab palju aega, aga see on üks kõrval asi, mis mul meeles mõlgub.

            Huvitav on see, et Eesti on olnud nii kaua Euroopa Liidus (alates 2004). Taani saadab Eestisse sõjaväge, suheldakse. Uudistest käib Eesti läbi. Aga ikka on Eesti taanlaste jaoks Nõukogude Liidu alaarenenud riik, kusagil ida-pool. Sama teema on ju ka Inglismaal. Ka seal nimetatakse eestlasi ida-odavaks ja kehvaks tööjõuks. (Kuigi vähemalt siin Taanis enamus eestlasi õpivad ülikoolides ja valdavalt elatakse Kopenhaagenis).

            Miks see nii on, seda ma ei tea. Kes peaks eestlaste nime Lääne-Euroopas puhtaks pesema? Seda ma ka ei tea.

            Läksin jälle teemast välja… :D

  3. äärelinna rohutirts kirjutab:

    “… süüdistab e n d a m o o d i käituvat emmet selles”
    Minny ei käitu ju nii. Emme tirib ja tõmbab,lükkab ja topib,Minny ainult lohiseb…

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>