Pealkirjatu

Töötasin tervelt nädala, täna saadeti 1,5 tundi varem minema, sest mulle tööd ei jätkunud. Kuid mind kutsuti tagasi esmaspäeval.

Selg valutab meeletult. Aga loodan, et kahe nädalaga harjub ära. :D

S oli õnnetu, kui nägi, et ma tulin varem koju. Ma küsisin sapiselt, kas ta oli juba minu teenimata raha är akulutanud. Ta kokutas ja ütles, et ei ole. Et arvas, et seal on tööd stabiilselt. Kuid mina teda ei usu. Ta on rahale maias. Seda on vaja, aga…

Mulle ei meeldi see meeletu surve. “Pean töötama, sest S on teenimata raha juba ära kulutanud”. Ta hakkas nüüd usinalt remondivärki koku ostma. Mina ei pea kõiki tema oste õigeks. Ja see esimene raha tuleb ikka raskelt, vere maitse on suus ja tahaks karjuda selle seljavalu pärast. :D Lisaks veel see meeletu häbitunne, sest ma ei saa aru. Ma ei jõua enam see lollike olla. Ohhh…

Aga iga algus on raske. Püüan end lohutada ja keskenduda ühele minutile korraga. Vahel teen edusamme, kuid teine hetk teen mingi tobeda vea. :D

Ühel liinil tuleb lükata kangi, siis uks avaneb ja kalad hüppavad välja. Seal tuleb kiiresti reageerida ja sulgeda uks enne, kui ma kala hunniku alla mattun. :D Esimesel korral ma fejlisin täiega. Olin mega aeglane ja terve põrand oli kalu täis. Kartsin seda kangi. :D

Täna oli teist korda selle masina taga ja areng oli mitme kordne. Nagu professionaal kohe. Ma küll ei olnud nii kiire nagu kolleeg, kuid peaaegu. Olin enda üle nii uhke. :)

Üks kolleeg võiks kaks kolleegi ei salli mind. Meil on seal rotatsioon, iga tunni tagant tuleb tööd vahetada. Need kolleegid saadavad mind koguaeg minema. Loevad minuteid, kuna saavad mind minema saata. Vahel saadavad viis minutit varem, et ikka lahti saaks. Alguses see tegi mu meele mõruks, aga siis ma mõtlesin, et see pole minu probleem. Nende närvid, las närvitsevad, kulutavad oma närve. Mina eksisteerin vaikselt ja elan minuti korraga.

Lisan veel, et kunagi ma arvasin, et tootmisettevõttes saan ma vabalt töötada, seal pole keelt vaja. :D Tegelikult pole see midagi nii lihtne. Seal on nii palju õppida ja tähele panna ja meil suheldakse palju.

***

Homme on koristamise töö. S ütles, et läheme viimast korda, et ta ütles selle töö üles. Noh, jah… Aga teine koristamise töö jääb, see hakkab olema iga nädalavahetus ja kahel päeval. Kool hakkab ka. Kui mull jagub vabriku tööd kolmapäevani (k.a. kolmapäev), siis neljapäeval lähen kooli ja hakkan õhtuses vahetuses koolis käima.

***

Täna jäi unest puudu. Hommikul olin väga väsinud ja ütlen ausalt, et olin liikluses ohtlik. Ma ei mäleta esimesi kilomeetreid. :D Päike paistis ka silma ja ma lootsin, et ma pole vastassuunas või kui olen, et keegi vastu ei tuleks. :D

Pärast tööd oleksin ka natuke maganud, aga tulin “korraks” netti, vaatasin e-mailid üle ja raha-asjad ja muud värgid ja nüüd olen ankerdunud siia. :D

***

Mis ma siis veel kurdan. Kass pole ammu hooldust ega tähelepanu saanud. Mul on nii kahju. Nüüd läheb aina kiiremaks. Vaeseke. Aga ta käib väljas ja tal on üks sõber ka, kes käib teda siin otsimas. Koer ajab tolle ära. Ma ei tea, kas pruut või peika. :D

***

S tahab vist minu abi täna. Istun siin segaduses ja ei oska mida oodata ega millegagi alustada, sest äkki pean pooleli jätma.

See nädal pole ma oma raamatut kirjutanud ja eelmine nädal kirjutasin liiga vähe. Aga mõte on kuidagi umbes. :D Ei tule sealt enam suurt midagi. :D Aga ei tahaks alla ka anda, mul on veel lootust, et saan selle valmis ja saan natuke taskuraha. Ei, mitte mulle, ikka S-le. Ma tean, et ta on täitmatu, raha mahub talle alati. Ta arvastab reisida ja asju osta. Teda tegelikult rahustab ka ostlemine. Kui tuleb suure kotitäie asjadega koju, siis silm särab. :D

Minule ostlemine ei meeldi. :D Ma olen rahul sellega, mis on. Tegelikult on mul jälle rohkem kui vaja. Näteks hantlid on juba paksu tolnukorra all ja ma pole kindel, kas jooksma sellel nädalal jõuan. Mõtlesin, et homme hommikul lähen, aga ma olen enam-kui mkindel, et homme magan natu kauem ja pärast koristamise tööd ei viitsi ma küll kuhugi minna. (Koristame umbes 6 tundi, kaks maja.)

***

Ma kujutasin ette, et tööl käimine ja tööle sõitmine on õndsam tunne, aga ei olegi nii ülim see asi. :D Aga mul on natuke inimese tunne. Noh, selg on sirgemaks muutunud ja julgen inimestele otsa vaadata, sest ma käin tööl. Täitsa ise. :D

Aga piinlik on ikka. Noh, et ma tööl eriti millestki aru ei saa ja siis kodus, nagu S heidaks ette, et ma nii laisk olen ja arvutis istun, et peaksin teda aitama, sest tal on viimased puhkuse päevad, aga ma arvan, et ma võin endale mõned tunnid ka lubada.

Oleks tal siis konkreetne plaan, nt kaks tundi teeme remonti, nt paneme tapeeti seina või midagi. Aga tal pole plaani. Kui lähen appi, siis kulub üsna palju aega ettevalmistusele ja mõtlemisele ja ümber-tegemisele. Ma ei taha tervet päeva ka talle anda. Oma teenituse anna ma nagunii talle, seega töö aja olen ma talle andnud. Ja kui ma oma vaba aja ka talle annan, siis mulle ei jää midagi. :D

***

Vedelikku tarbin vähe. Tööle võtan vaid pool liitrit vett kaasa ja päeva jooksul ei joo sedagi ära. Hommikul joon 100-150 ml mahla ja pärast tööd üks võiks kaks tassi teed. Eile oli jalas kramp. Mulle need krambid ei meeldi. Täna tegin endale vee kõrvale. Natuke mahla sisse (ei saa kallasit kraami raisata ju) ja nüüd püüan selle ära juua enne ööd. :D

***

Polegi midagi huvitavat rohkem rääkida. Siis tuleb vist postitus lõpetada.

Suhelda tahaks jälle, aga ei oska kellegagi suhelda. Sarunasel hakkab puhkus, aga tal tulevad õed külla nädalaks ja siis sõidavad nad koos Leetu ja ta on seal nädal. Seega Srunast pole kaks nädalat. Ja üle-üldse ma püüan temast eemale hoida. Enam ei alusta temaga vestlust, vähemalt püüan sellest hoiduda.

Wassim juba küsis, kuidas mul läheb ja kas mul on töö ja kas kooli lähen jne… Temaga ma ka aktiivselt ei suhtle. Viisakusest paar rida vahetan ja kõik.

Heikil oli sünnipäev. Õnnitlesin teda. Ta saatis mulle lühikese kirja vastu, aga see oli väga huvitav. Seal olid sellised huvitavad sõnad ja laused, et mul hakkas kohe kujutlusvõime tööle. Pidin endale meelde tuletama, et ta elab neiuga koos ja ta saab minus vaid semu näha. :D

Nüüd vist on aeg see postitus lõpetada. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Pealkirjatu

  1. Roland kirjutab:

    Tubli tüdruk! Eksisin oma peas, et jäädki abirahadest elama. Kuigi töö võib olla sitt, siis Minny võib ju alati tissi näidata, et kaastöötaja oleks rahul. :D

    Olen õnnelik Sinu üle!

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>