Vabriku töö

Pidin eki.ee-st kontrollima, kas eesti keeles on vabrik või fabrik. :D Jah, hakkan eesti keelest võõrduma.

Vabriku töö on põnev. Mul on seal olnud nii palju ahhaa-hetki. See pole päris nii nagu ma ette kujutasin, aga mõni asi on ka (kui oma peas seda võimendada).

Ma tunnen end seal nagu kodus. Enamasti on naiste-seltskond, see on raske, intriigid juba kerkivad ja siis ei oska poolt valida. Mulle ei meeldigi pooli valida, aga üks vanem pikaajaline töötaja (naisterahvas, aga väga rahulik ja meeldiv)… Ühesõnaga, tema ka ei vali pooli. Teeb seda, mida palutakse teha, kuulab ära, ise räägib vähe, mõne sõna ainult poetab. Igal pausil kirjutab oma märkmikusse allkirja, nagu jätaks märgi maha, et veel üks kaks tundi tööl on üle elatud.

Vahel ma vaatan teda ja mõtlen, et äkki tal on sellest tööst depressioon, äkki käib psühholoogi juures ja see on mingi teraapia. Tal on silmist kadunud sära. Tal on hallid juuksed ja ta on hästi kõhna. Elu oleks nagu temast välja voolanud. Inertsist käib tööl. Vahel tahaks nii väga temaga rääkida. Saada temast rohkem teada, mis paneks tema silmad särama jne… Aga kahjuks keel on keeruline, ei suuda sellest keele barjäärist üle hüpata.

Minu kõrgem ülemus, kes annab allkirja minu töötundidele (aga asjatab ikka tootmise poolel, tootmise kontoris, mitte suures kontoris)… Sellele suurele ülemusele ma meeldin. Talle meeldivad kõik. Ta on hästi sõbralik ja rahulik. Kui läheb mööda, siis tervitab ja kui läheb ära, siis ütleb nägemist. Töövahendusfirmale (see, kes mind vähemalt 2 kuud omab) kiitis ka mind…

Siis on meil üks haloo-tüdruk, Amalia. Tema läheb nüüd kooli, aga ma ei saanud päris täpselt aru, mis kooli (ta on 22-aastane, kui ma jutust õigesti aru sain). Ta on haloo-tüdruk, kes tema läheb mööda ja ütleb haloo… Ta teeb koguaeg nalja ja üritab rääkida ja püüdsi mulle taani keelt õpetada, aga ma ei näidanud  oma rõõmu välja (tuim eestlane nagu ma olen). :D Igatahes, tema läheb ära ja mina olen kurb, sest üks rõõmus inimene on vähem.

Minu keeltekooli eelmisest klassis Natalia on ka seal. Tema oli koolis hästi rõõmus ja naeris koguaeg, aga nüüd on tõsiseks jäänud. Stress vist. Ta ütles, et keeltekooli jättis pooleli ja nüüd on ainult töö. Jah.. Nüüd kuuleb tema naeru 1-2 korda päevas ainult. Aga tema on ka minuga tore.

Aga mõned ei ole minuga kenad. Üks kurja venelase vana tädi välimusega taanlane on minuga kuri. Noh, ta ei salli mind. Ta ei salli välismaalasi ja eriti neid, kes keelt ei oska. Temaga on paha koos tööd teha, sest ta ei hoia oma vastikust tagasi (mis on taanlaste puhul haruldane, taanlased on alati kenad ja eriti inimestega, kes neile ei meeldi).

Siis on mõned venelased või poolakad või ukrainlased, kes mind ei salli. Nad saadavad mind minema ja ei aita, ei räägi. Jah, ma oleksin nagu pidalitõbine. Noh, mul tekib nagu a-sotsiaali tunne, kes läheb bussi. Bussis hoitakse eemale ja kui uksed avanevad, siis joostakse välja ja mina jään üksi ega mõista kohe, et mis nüüd juhtus. (Meil on uste avanemiseks paus).

Täna kuulsin, kuidas see vene kurja muti välimusega taanlane küsis ühelt teiselt taanlaselt (uus asendustöötaja), et mis too arvab välismaalastest. Ja too hakkas õhinal rääkima oma ebamugavustest. Ma küll ei saanud täpselt aru, aga kergelt ebamugav tunne oli, sest ma olin ju seal ja natuke aru sain. Sellel hetkel ei osanud olla ei õnnelik ega kurb, et ma taani keelt 100% ei mõista. :D (Ei mõista taani keelt, siis ei saa aru, et minust räägitakse või kurb, sest ei saa aru, et mida täpselt räägitakse).

Aga ma ei põdenud selle vahejuhtumi pärast kaua. Pausi ajal võtan oma võiku hambusse ja lahendan taani grammatikaülesandeid (jah võtsin õppimise tööle kaasa ja nii see hakkabki vist olema). Alguses vaadati natuke imelikult minu suunas, aga nüüd on kõik sellega juba harjunud. Kusagil nurgas räägiti, minust, et õpin. Sedasi see ju ongi, seega ei morjendanud see mind üldse.

Täna polnud väga raske päev. See möödus kiiresti ja ilma suure seljavaluta. Eile oli piin ja pool päeva venitasin seljalihaseid… Jah, päevad on seal täitsa erinevad.

Püüan võtta omale eeskujuks selle kogenud töötaja. Lihtsalt pausi haavad elan päeva üle. Tegelikult ma ei saa nii öelda. Täna oli tore päev. Meil on üks Lars. Kui tema satub lähedale, siis ta ikka õpetab mind inglise keeles. Just, et ma rahulikult töötaksin. Ma ikka püüan kogu hingest oma raha välja teenida, aga tema ütleb, et rahulikult, et ma võin oodata… :D Nt täna pidin kaaluma kalu (15 kg ühte kotti). Siis tema tuli ja ütles, et see ei pea olema täpselt 15 kg, et see võib olla 15,14 või 15,24kg… Jah, laske raamatupidaja haridusega inimene kalu kaaluma. :D Mina hakkaks neid veel poolitama, et ikka täpselt saaks. Siis kaaluks veel kori ära jne… :D (Mul on see neetud sendihaigus, kõik peab sendi-pealt klappima. See on vist pigem ikka kassapidaja haigus, mitte raamatupidaja oma. Raamatupidaja paneb miljoni taskusse ja arvepidamine ikka klapib.) :D

Meil on ka Ragnar, aga taanlased hääldavad seda nime kuidagi imelikult. Alguses ma ei julgenud talle “tere” öelda. Ja ei märganud teda eriti. Aga nüüd olen püüdnud oma varasemat kergelt mühaklikku käitumist parandada (argusest näisin sellisena). Tema ka naeratab mulle ja aitab mind. Vähemalt üks jää on pandud sulama. Minust võib veel asja saada. :D

***

Nüüd sain vist kirja peategelased minu tööl. Eks neid tuleb juurde, aga las esialgu olla nii.

Ma kujutasin vabrikutööd ette nagu raamatus “Söekaevurid” või “Surmalaev” või mingi muu raamat. Ehk siis kell kukub ja siis longitakse ahelais töökohani. Tegelikult nii see pole. Meil on veel eriti luks, sest paus on iga kahe tunni tagant, iga tunni tagant vahetame ülesannet ja võib pissile ka minna. (Kujutate ette, iga tunni tagant pissile. Kui Eestis töötasin, siis oli hea, kui 8 tunni jooksul üks kord vetsu jõuan. Kassas tuli istuda kaks tundi, seega minimaalselt iga kahe tunni tagant pissile.)

Meil on igas seinas kell. Kella pealt vaatame, kuna paus hakkab, kui maha magad, siis teised tuletavad meelde. Koos läheme pausile ja kui paus lõppeb, siis käib üks tirin, siis inimesed hakkavad vaikselt koonduma ja oma töökohale suunduma. Mõni võtab hästi vabalt, hakkab alles oma kohvitassi pesema. Mina vahel (ja mõni veel), läheme üks minut varem tööpaigale. :D

See tirin valmistas mulle muljet või tekitas emotsioone ja mõtteid. Aga minu jaoks ei ole see tirin ebameeldiv (veel).

***

Nüüd vist lõpetan. Koeraga välja ja homme kell neli üles jälle.

***

Täna omaalgatuslikult kirjutasin oma ametiühingusse ja siis nad helistasid tagasi ja ma rääkisin. Tema rääkis inglise keeles ja mina proovisin taani keeles. Seega, tubli mina… Ühesõnaga, ma vist sain selle A-kassa ehk kui töötuks jään, siis saan päevaraha ja jobcenter peaks ka minuga nüüd suhtlema. Vaikselt-vaikselt imen end siia Taani ühiskonda sisse.

Kui taanlased on minuga kurjad, siis ma kujutan ette, et Eestis ei sallita ka välismaalasi. Jah, algus on raske, aga raskused on ületamiseks.

Hoiame mulle siis ikka pöialt! ;)

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Üks kommentaar postitusele Vabriku töö

  1. Roland kirjutab:

    Vabrik+töö käib kokku. Sõna on vabrikutöö, mis vastab küsimusele “mis liiki töö?”. Tegemist on uue mõistega. Ise olen düsgraaf, aga majandusteadlasi kirjutama suudan ikka õpetada :)

Leave a Reply to Roland Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>