Tule ja ilgu mu kallal

Jah, kui see sind aitab, siis tule ja ilgu mu kallal. Mul on valdavalt üsna kama. :D

Ega mul midagi kirjutada pole. Pole beebi-uudiseid (peale selle, et FB-vahendusel näib, et kunagine klassiõde on teise lapse saanud, sellel korral poiss). Naitumise-uudiseid ka pole. Pole ma ka armastust leidnud ega midagi. :D Kõik sama (minuga).

Täna on koolipäev. FB-vahendusel sain teada, mis oli päevasel-grupil esmaspäevaseks kodutööks. Seega on mul umbes aimu, kui kaugele nad jõudnud on. Ühe raamatuga olen ma neist ees, aga teisega tuleb nüüd rohkem vaeva näha.

Nad on muutnud koodid ära, ma ei saagi enam veebi-ülesandeid teha. Jama. Mulle need nii meeldisid ja mulle meeldiks saada kogu-kompot, mitte ainult üks osa sellest. Aga noh, püüan üle olla. Tegelikult on mul õppemise materjali ikka meeletult.

Kuid need kirjutamised ei lahenda minu probleemi. Ma peaksin taanlastega rääkima. Alguses vist piisaks klassikaaslastega rääkimisest ja kui edasi jõuan, siis taanlastega. :D

Mul on nii kahju, et seda tööd enam pole. Korraks sain end inimesena tunda. Küll midagi tuleb.

***

Mul on tohutult hea-meel, et S on ülesaanud sellest pahast tujust. Võib-olla oli see stress või midagi. Nüüd on nii meeldiv temaga koos midagi teha, nt remonti.

Eile oli ta pärast tööd väsinud. Ta vaatas TV-d ja siis magas natuke. (Küsis minu käest, et kas ta tohib natuke hygge mig (end õdusalt tunda või midagi sellist). Ma ütlesin, et otseloomulikult, kõike mida ta vaid soovib.

Pärast TV vaatamist jäi ta magama. Ma läksin ülesse remonti tegema. Saagisin ja möllasin. Lärm oli ikka meeletu. “Maga-maga emmeke.” :D Ise mõtlesin, et vist peaksin pooleli jätma, aga ma olin juba nii õhinas… Igatahes. Kui ma olin peaaegu valmis oma asjaga, siis S tuli ülesse ja vabandas, et nii kauaks magama jäi. Et tal polnud üldsegi plaanis kaua magada.

Mu telefon oli helisenud (mul on märguanne kell 19, et koerale on vaja süüa anda). Ta oli selle peale üles ärganud ja arvanud, et hommik on ja ta on jälle tööle hiljaks jäämas. :D

Tahtsin öelda, et minu lärmamine ei seganudki tema und, hoopis parem uni tuli. :D

Ta oli eile räämsam ja rääkis palju. Kui ma lõpetasin. Ma päris valmis ei saanud. Saagisin ühe puidust plaadi põranda agule, aga ma tegin selle mm-täpsusega ja see auk polnud päris kandiline. igatahes see plaant ei läinud sinna auku. Ma juba loobusin, aga S lõpetas selle projekti ära. Tegi mingi teise lahenduse. (Ma olen juba arvestanud, et ta küsib, mis värvi kardinaid ma tahan ja ma vastan punaseid, siis ta ütleb: “Jah, sinised need tulevad.” :D Justnimelt, minu arvamusele vastupidine, aga ta tõsti küsib mu arvamust.) :D

Ta tegi oma lahenduse. Mulle on see ok, sest mulle on see kama-kaks, ma ei tea ehitusest midagi. Eile oli ta nii õhinas ja rääkis, et kui ta oleks varem teadnud, et põrandat tõsta (vajunud põrandalaudu tõsta) nii lihtne on ja et see üldse võimalik on, siis ta oleks juba ammu põranda papi üles võtnud ja selle ära teinud. Ma ei osanud midagi öelda. See on tema leivanumber täielikult.

***

Vahel tahaks teda aidata remondiga. Noh, siis vaatan, mida ta teeb ja loogiline oleks, et jätkaksin tema tegevust. (Ta ehitab praegu aknalauda ja soojustab akna ümbert, uusi aknaid me veel ei saa endale lubada, kuigi vaja oleks.) Igatahes… Loogiliselt mõtlesin, et seal on abi vaja, aga ei… Kui küsisin, kuidas saan aidata, siis ta ütles, et see auk põrandas ära parandada ja põranda papp maha panna… Ehk siis hoopis teine töö. Siit tarkus, alati küsida S-lt enne. :D

Ma võin moepärast need põranda papid maha laduda, aga ma olen kindel, et need lähevad ikka teistpidi. Seega naelu pole mõtet veel sisse lüüa. :D

Ma saan oma tegvusega anda talle nagu energiat ja aidata teda sellest ummikseisust üle. Mul on palju ideid. Ma enam väga ei mõtle, lihtsalt viskan mõtteid õhku, kohe kui need tekivad. S-l on see kriitikanupp peal, seega 110% lastakse kohe mu mõte kriitika-nooltega läbi. Ja hiljem kuulen, et minu idee on hea, et seda võiks isegi teha. Ja kui tegemiseks läheb, siis tuleb ikka teistmoodi. Aga… Minu mõte polegi peale jääda. Mulle täitsa sobib see roll, et maaitan ta ummikust üle. Näitan, et pole ainult üks suund või üks võimalus, et tegelikult on neid palju.

Tema kritiseerib mu ettepanekuid ja lõpuks jääb üks idee, mis on saanud kõige vähem kriitikat. :D Kriitikat saavad nad kõik, aga üks saab vähem. Meil klapib see koostöö. :D

***

Kriitikaga on nii, et kui mul on eraelus mingi idee või soov ja see on veel nõrk (ma ise väga kahtlen selles), siis ma ei kannata kriitikat. Üldiselt olen pigem seda varjanud.

Aga kriitika minu utoopilistele mõttesähvatustele, see on teretulnud. Ma ei ole neisse energiat investeerinud, kulutanud ega midagi. Nad võivad sama hästi prügikasti minna. :D

***

Miskit veel?

Ma püüan jätta kirjutama enda kritiseerimise. Ma arvan, et mina ei peaks end alandama ja maha tegema, sest seda teevad need teised juba nagunii.

Samas on mul kohutavalt raske õhust end kiita. Ma tahaks ikka enne midagi suurt ära teha ja siis moka-otsast mainin, et “muuseas, sain ma USA presidendiks” või midagi. :D Kusjuures oma magistritöö võidust ei ole ma oma FB-s mitte kirjatähtegi kirjutanud. Vaikisin maha. Kuigi tegelikult oli see väga suur asi.

Vaatan, et teised kiidavad ennast pisemategi võitude puhul. Nt magistritöö kaitsti neljale või viiele, kool sai läbi. Töökoht kiitis magistritöö heaks jne… Minul on vaikus selle koha pealt.

Ma lihtsalt ei ole harjunud tähelepanuga ega enese kiitmisega. Mulle ei sobi see.

Aga ma olen aru saanud, et kui ma enda vastu avalikult kriitiline olen, siis sellega minu väärtus kaob. Kui ma kirjutan, et ma olen loll, siis need teised võtavad kohe sõnasamast kinni ja peegeldavad tagasi, kui loll ma olen. Üldiselt ei teki kellelgi kahtlust, et äkki ma ikka ei ole loll. Äkki ma ei näe end õigetes värvides, äkki on mu prillid mustad, äkki olen ma liiga kriitiline enda vastu.

Jah… Ma nüüd püüan enda vastu hea olla. Ma küll ennast (minu jaoks) tühja koha pealt kiitma ei hakka, aga püüan lõpetada enese kritiseerimine. Täielikult ma seda teha ei saa. Läbi huumori-prisma teen ma seda edasi, sest mulle meeldib selline hoomor ja ma olen sedameelt end endaüle naermine on kõige ohutum. Olen märganud, et see sobib ka teistele. Aga jah, sellega tuleks ka piiri pidada ja lisada lõppu, et tegemist on naljaga ja asi päris nii pole. :D

***

Rohkem mul pole midagi öelda.

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>