Kirglik tööelu

Intrigeeriv pealkiri, aga kirjutan tavalist mula. :D

Ma peaks hakkama statistilisi andmeid koguma, et välja selgitada, millest sõltub selle armumine/meeldimine. Nimelt on jälle juhtunud selline asi, et keegi mulle väga meeldib. Ma ei saa aru, kuidas see sai juhtuda. Kas mina tegin midagi valesti? Tõlgendasin midagi valesti? Mida ma peaksin vältima, et selliseid asju ei juhtuks enam?

Tööl on üks Lars. Ma ei teagi, mis tema ametinimetus on, aga ta vastutab liini ees (vahel ka kahe liini eest). Ta ütleb hommikul, kes kuhu läheb ja päeva jooksul ka vahel tõstab inimesi ümber. Aitab raskeid asju tõsta ja siis vaatab, et liin töötas, et selle bioloogilise põhivara töö oleks sujuv ja ka tehnilise-põhivara töö sujuks.

Minu tähelepanekud Larsist:

  1. Ta õppis mu nime kiiresti ära. (Teistele ütlen oma nime iga päev uuesti.) Aga see vist ongi Larsi eripära. Kuigi Natajale ütles ta Nataša, aga tema nimi ongi keerulisem kui minu oma. :D
  2. Lars naeratab mulle. Aga seda teeb ta vist kõigiga. Ta on sõbralik. Mina ju naeratan ka. Ma ei tea, mida öelda ja ei taha inimest niisama tülitada, siis piirdun vaid kerge naeratusega. (Muidugi nüüd ma väldin igasuguseid pilke temaga.)
  3. Lars räägib minuga inglise keeles. Ma väldin temaga rääkimist, aga kui on midagi vaja öelda, siis ta ütleb seda inglise keeles. See on tohutu vastutulek mulle.
  4. Mingi aeg, minuga oli vist raske kontakti saada, siis ta puudutas mind õlast või külje pealt. Nüüd püüan ma olla tähelepanelikum, et tal sellist vajadust ei tekiks. (Ma kipun võpatama, kui keegi mind ootamatult puudutab. Tobe refleks, ei muud.) Ja muidugi need käed, üks kord me käed riivasid. Tema käed minu käsi, sest ma hoidsin oma käed enda ligi.
  5. Muidugi näed Lars väga ilus isane välja. Tugev, mehine, samas hoolitsev.
  6. Ta aitab mind (aga ta vist aitab ka teisi, aga ma pole lihtsalt seda silmanud.) Ma olin liinil number 5, aga tema töötab 4-l liinil. Ja ma pidin küömutatud kalu kotti panema, kaaluma ca 15 kg kotid ja need siis suurde kasti tõstma. Lars tuli oma liinilt ja tõstis need 15 kg-d kotid ise ära. Ma vaatasin seda nagu laps, kellelt komm käest ära võetud, sest kõige enam meeldib mulle just see füüsiline töö. :D Aga see oli arms, et ta aitas. Tõstukujuht ka aitab mind. Ju ma näen nii ädine välja. (Kiire nädala tõttu pole olnud aega eriti süüa ja füüsiline koormus on olnud suur ja kaal on natuke langenud ja ma võin välja näha kidur. Olen ju lühike ka ja kui trullakus ei paista välja, siis jääbki mulje, et olen nõrk väike nais-olevus, aga tegelikult olen tugev.)
  7. Vahel on mul tunne, et sööklas Lars jääb mind vaatama. Ta istub minu selja taga, aga eemal, nurgas. Ta istub seal üksi ja vaikselt. Varem ta oli nagu enda telefoni külge naelutatud, aga nüüd ma enam teda telefoni näppimas ei näe. Ma eriti enda ümber ei vaata, kuid tema pilku enda poole olen märganud kahel korral. Aga samas vaatavad teised ka mind, sest pauside ajal närin ma oma võikusid (alati samad võikud, alati sama koht ja samad liigutused) ning õpin taani keelt. Mul on õpik lahti või prinditud paberid ülesannetega ees. Olen nii süvenenud oma töösse, et ma ei näe, mis minu ümber toimub. Ükskord ma ei võtnud õppimist lauale, arvasin, et äkki see häirib teisi, siis minult küsiti, et kas ma täna ei õpigi. :D – Tahtsin öelda, et ma näen imelik välja, minu erilisus paistab välja. :D Ja seetõttu saan ma varajatult ja vähem varjatult natuke rohkem tähelepanu.
  8. Mingi aeg mulle tundus, et ma satun juhuslikult liiga tihti Larsiga kokku. Tema liinile ja tema lähedale töötama. Aga see vist oli juhuslik, sest tema vast ei vali endale töötajaid, seda teeb kontori-ülemus (Helle, väga armas naisterahvas).

See võib kõlada, nagu meil oleks Larsiga mingi säde, aga… Seda pole… Nimelt Lars on abielus, eile silmasin tema sõrmes sõrmust. See kõik on juhuslik ja minu fantaasia vili.

See on vist see “karisma”, mida on raske defineerida. Tal on seda karismat palju. Ta meeldib paljudele. Üks väga ilus ja noor Christina on ka meil. Ta on pikk ja sale nagu modell. Tal on alati kerge meik peal (jumestuskreem, ripsmed värvitud ja kulmud ka, keha on ilusti pruun-solaarium). Ükskord ta töötas koos Larsiga, nemad räägivad, sest mõlemad on taanlased. Siis mul tekkis väike armukadedus… või noh, mõtlesin, et mul pole võimalustki ilusa veri-noore Christina kõrval. Pöörasin pilgu tööle ja kirusin ennast: “Vana Minny, no mida sa õige mõtled. Tee tööd, sa oled selleks siin.” Edasi keskendusin oma tööle, ega märganud üldse seda, mis toimus kaugemal liinil.

Eile, olin mina Larsi liinil ja Christina oli sellel liinil, kus mina too-kord olin. Noh, vastipidine olukord oli. Christina pidi ise neid 15 kg kotte tõstma. Mina oleks talle appi läinud, sest tema on kont-peenike. Ta on end näljutanud selliseks, seal ei ole jõudu taga (nagu minul). Aga Lars tema juurde ei jõudnud.

Pärast tuli Christina meie liini juurde, Lars oli ära läinud hetkeks ja ma töötasin Lyllianiga. Igatahes, Chistina pdas vajalikuks tulla meid õpetama, kuidas kala liinile panna. Ma ei saanudki aru, kas Lylian tegi tema arust valesti või mina ka. Aga ma sain aru, et ta oli selgelt ärritunud ja pettunud. (Kuigi tema liin oli palju eemal ja Lars kontrollis ka meid.) Kusjuures Christina on töötanud seal üks nädal kauem kui mina ja kaks nädalat rohkem kui Lyllian.

Selline armu-draama siis tööl. :D Võib-olla on see taas vaid minu peaas, aga see on tööelu läbi minu silmade, kahjuks blogilugejal muud valikut pole. Võta või jäta. :D

***

Minu jaoks pole probleem armukade Christina ega kena hõivatud Lars. Minu probleem olen mina. Miks ma ei suuda näha Larsi nagu tavalist töötajat? Mulle ei meeldi see, et ma punastan kohe kui ta läheneb, et ma peidan oma pilku ja eriti vihkan ma neid mõtteid temast (oma peas).

Tööl peaks olema chill. Meil on seal mõnus ja vähem mõnus seltskond koos. Selline tore enese proovile panemise koht, enese arendamise koht.

See Larsi-teema võiks olla olemata. Ma püüan käituda tavilselt. Ma isegi püüan teda vältida. Nt kui me peame vahetama tegevust (iga tunni tagant teeme seda), siis Larsi juurest ma jooksen (joosta enam ei tohi, seega kiireskõnniga), lähen minema. Aga see üunastamine ja need mõtted mu peas, et nende vastu mul praegu pole rohtu. Tuleks uus sümpaatia leida, aga sellel korral, kusagilt mujalt, mitte töölt. :D

Mul on tekkinud juba sportlik huvi, et mis tekitab minus seda sümpaatiat teise inimese vastu. Just meessoost inimese vastu. Kas see on eriline tähelepanu? Naeratus? Välimuses midagi? Tunnetamine, et teised ihaldavad seda objekti, et siis tahaks ka? Hääl?

Või äkki ikka pole asi minus? Äkki ta tõesti ise on selle algatanud? Mulle meeldiks see variant rohkem, sest siis poleks mina see loll ja naiivne, vaid olen lihtsalt liiga seksikas. :D Mulle meeldiks olla atraktiivne rohkem kui naiivne loll, kes sõbralikkust tõlgendab meeldimisena/armumisena. :D

***

Natuke oma toimetustest ka. Sellel nädalal olin ma kõik päev tööl. Põnev. Tegin suuure arengu hüppe, sain oma teise käe ka tööle ja minu produktiivsus kasvas hüppeliselt. Taustaks kuulen, et ma olen tubli, aga ma eiran seda, sest ma pole veel pooltki saavutanud seda, mida ma tahan. Aga meeldiv on see ikka.

Pakkimisega annaks veel kiirust tõsta. Kaks või isegi kolm kasti korraga tõsta, see annaks olulise võidu ajas. Kolm kasti on 15kg ja seda ma peaksin suutma tõsta küll.

Lisaks põhitööle olen ma käinud pärast tööd veel koristamas või koolis. Reede oli esimene päev, kus ma tulin pärast tööd koju ja sain lihtsalt olla. (Magasin u 5-6 tundi ja see oli tugevalt unenägusid täis). Reedel läksin õhtul koeraga jalutama ja oleksin kukkunud kraavi. Korraks nagu oli teadvusekadu. Üks sekund, kus ma ei mäleta midagi ja toibusin languses olles. Õnneks sain tasakaalu tagasi ja päris käpuli ei käinud, aga võtsin kohe temopt maha ja keskendusin kõndimisele. Hoidsin lihased eriti pingul. :D

Muidugi vedeliku tarbimine oli häbiväärselt vähene. Reedel ärkasin tohutu krambi peale üles. Mõlemad jalad korraga ja käsi ka. See oli natuke hirmutav, kuid mind rahustas, et tegemist on reedega ja varsti saan puhata.

Ma usun, et tänu sellele, et ma nii tohutu arengu-hüppe tegin (väsimusest, aga nemad ei tea seda – selgitus: väsinuna ei piira ma end palju ega hoia end tagasi, ei kiru end ega demotiveeri, vaid lihtsalt tegutsen, seega läheb rohkem tumeusse, kuid vea võimalus on suurem, kuid minu puhul on see eksimise tõenäosus liialt madalale viidud. St tegelikult on seal lubatud tunduvalt suurem eksimise protsent/määr.)… Igatahes… tahtsin jõuda selleni, et minu lepingut pikendati tervele järgmisele nädalale. Vahepeal käisin ma tööl nii, et mulle tehti leping vaid üheks päevaks. Aga nüüd tehti jälle nädalaks. Muidugi on Helle tagasi (puhkuselt), äkki on see tema teene…

Igatahes, ma olen väga õnnelik, et saan töötada.

S-le muidgi meeldiks, et ma töötaksin nädalavahetusel ka. Ma ütlesin töövahendus ettevõttele, et võtaksin nädalavahetusi töid. sealt pakutaksegi, aga see kuu lubas S, et aitame tema tuttavat. Seega, olen töövahendusettevõtte pakkumistele “ei” öelnud. Kuid juba sain S-lt märkuse: “Helista tagasi ja ütles, et sa ikkagi saad.” Aga mulle selline uina-muina ei meeldi. Kui on “ei”, siis on “ei”. S susserdab palju, aga ma püüan hoida asja konkreetse ja lihtsa, sest vastasel juhul minuga hoidutakse suhtlemast, eriti ametlikult.

Praegu ma ei teagi, kuna me peame S-i tuttavat aitama ja kuna mitte. S-ga ühendust ei saa, kui ta tööl on. Seega ma ei tea, mis nädalavahetused mul vabad on, seega ma ei saa lubada kellelegi teisele midagi. Aga oktoobrist on nädalavahetused minud, siis vaatan edasi.

See oli selline olukord, kus S tahab vastandlikke asju ja teeb märkuse (olenemata, mis ma teen või otsustan. See oli kaotus-kaotus olukord.) Seega võtsin ohjad enda kätte ja otsustasin ise. Päris mõnus oli. Hea on teada, et olen suuteline ka ise otsustama, isegi kui pingestatakse teisiti otsutama. :D Tean, et minu otsuse peale tuleb hapu nägu ja loeng “aga sa peaksid”, “sa oleksid pidanud” jne…

Jah, kiire nädal oli.

Koolis on raske. Tunne on selline, et ma ei saa sealt midagi. Keskendutakse neile, kes eksamile lähevad ja seetõttu pean ma tegema ülesandeid, mis on kaks taset kõrgemal minu teadmistest. Lisaks saan ma veel etteheitva pilgu, kui valesti teen. Oleksin tahtnud öelda, et sry ma olen väsinud, sest mul on kaks tööd ja see kõik on uus ning vajab harjumist ning ma olen kaks nivood madalamal, aga surusin hambad risti. Neelasin alla ja püüan end kokku võtta ja teha suure arengu-hüppe ka keele-õppes.

Ikka vaikselt-vaikselt edasi… :D

Nüüd sai vist kõik kirja, mis vaja. Täna on jälle paju tegevusi. S on planeerinud päeva üle. Ta on teinud tänaseks plaane 48 tunni jagu. Ja seal vahel oleks mul vaja veel õppida ka, sest koolis nõutakse minult kaks nivood kõrgemat taset, seega pean ma kiiresti need kaks nivood õppima (u aasta jagu õppimist, kahe päeva…). pole probleemi, saan-saan. Ma olen ju tubli. :D

Püüan vältida stressi ja nautida protsessi. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Kirglik tööelu

  1. Avatar Isildur Isildur kirjutab:

    Piisab mul korraks ära käia, ja Minny saigi tööle :)
    Edu, ilmselgelt on igasugune töö parem kui lihtsalt kodusistumine.

Leave a Reply to Isildur Cancel reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>