Olen vist terve nädal olnud selle 4. liini peal. Ju nii peabki olema. Mõtlesin, et liinile võiks minu nime panna ja ma võiksin seda hellitavalt oma lapseks kutsuda, sest lapsi ma ei saa. 
Aga homme… Liin 4. Ei midagi üllatavat, aga Anna-Mette ja Larsi kombinatsioon “mitte hea”, see pole üldsegi mitte hea kombinatsioon. Ma ei taha tööle minna. 
Peale selle on mul ka kool ja õpetaja Anna asendab meie õpetajat.
Aga kui ma homse üle elan, siis edasi läheb vast lihtsamaks. Ma loodan.
Teinekord on nii, et ootan kõige hullemat, aga läheb väga hästi. Äkki siis homme ka nii.
***
Täna olin liinil nagu kõik teised. Lõpuks sain peaaegu aru, kuhu ma minema pean. Lisaks sain taani keelest aru. Väiksed edusammud. Muidugi oli suuri apsakaid ka, aga nendel me ei peatu.
***
Aaa.. unustasin kirjutada… See on juba ammune asi, aga… Siin paar päeva tagasi, kui Lars rääkis, et mul on võimalus alaliselt tööle saada, kui olen 14 nädalat seal töötanud… Ma ei uskunud, kuid olin natuke julge ja toimus mu tavaline reaktsioon, kui ma inimest ei usu… Ma nimelt vaatan inimesele väga tervalt ja tõsiselt silma… Jah, oh sa püha püss, kui ilusad sini-sinised silmad Larsil on… Täitsa lõpp, ma uppusin nendesse. Tegelikult ka. Ma ei tea, kui kaua ma neid imetlesin. Ühel hetkel taipasin, siis mõtlesin, et “Minny sa oled tobe, lõpeta nüüd see ilastav pilk ära ja tee tööd”. Pöörasin silmad maha ja töötasin. Ta lõpetas oma lause või jättis selle pooleli ja kadus… Ma ei tea, sest ma ei kuulnud… Ma tõesti olin teisel planeedil, nendes silmades…
Enam ma talle silma ei vaata.
Täna korraks vaatasin talle otsa. Tööd alustades, ta ootas, et tema hallatav bioloogiline põhivara üle vaadata… Muidugi, ta mind ei näinud. Vaatas minust läbi. Kurb, eks ole. … Igatahes, ma sain rahulikult tema näole keskenduda, sest ma pidin tema suunas kõndima… Seega vaatasin tema nägu ja mõtlesin, et miks ta mulle meeldib. Täna tundus ta vana 38+ (tegelikult see pole vana, ütleme, et tundus vanem kui alguses tundus)… Ta oli näost punane, vist palju päikest võtnud. Minu meelest käib ta tööl rolleriga.
Ühesõnaga… Ta ei tundunud mulle enam ilus. Ma nägin teda 5-10 meetri pealt, seega ma neid hüpnotiseerivaid siniseid silmi ei näinud.
Naeratus on tal ka ilus, aga viimasel ajal ta mulle ei naerata. Ma ka ei naerata.
Käitub ta nõmedalt ja ta on närviline. Räägib meeletult kiiresti ja ma ei saa temast üldse aru… Seega, tema atraktiivsus on oluliselt vähenenud.
(See kiire rääkimine võib tulla sellest, et ta ka kardab mind või on ärev. Rando rääkis mega kiiresti, kui oli ärev. Kui polnud pikkaaega kohtunud või nii… See oli nii kohutav. Rando rääkis eesti keeles, aga ma ei saanud temast aru. Seega Larsiga võib sama asi olla, sest kui ta teistega räägib, siis ma saan aru, aga kui ta minuga räägib, siis räägib ta ekstra kiiresti…) Vahet pole… Las olla.
Igatahes… Larsi atraktiivsus langes. See on hea, nüüd saan tööle keskenduda. Väike edusamm on. Mul lasti kõiki töid teha. Isegi pakkida lubati. Kuigi Lars käis pisteliselt kontrolimas, kas saan hakkama. Küsis Elsa käest. Esimesel korral saime isegi kolmekesi pakitud (mis on kiire tootmine, aga Elsa on mega kiire ja Ewa ka). Teisel korral saatis Lars ühe inimese meile appi. Kolmandal korral, küsis, et kas ühte oleks veel vaja. Siis Elsa ütles: “Ei ole vaja, me saame hakkama, ta on tubli.” Elsa on armas. Mulle meeldib Elsa väga.
Täna sai Ewa Larsilt noomida. Ta töötab kiiresti ja paneb kala hästi kiiresti liinile, aga ta tegi seda natuke hooletult. Kalad olid natuke kortsus ja Lars ütles, et ta aeglasemalt teeks ja hoolikam oleks. Ja pärast pani Ewa kala valesti kasti, meil vahetus kala, väiksem kala tuli ja neid tuli rohkem kasti panna. Siis küsis ka Lars, et “oot, kas Minny ka seda teab, et uus kala…”. Tina oli seal ja tema ütles: “Ja, ja ta teab hästi…” Ja tema ka vist kiitis mind. Oh seda Larsi (ei usalda ikka veel mind)…
Ma arvan, et Anna-Mette üritab mind välja süüa ja mõni veel. Käivad ja kiruvad mind ja ütlevad, et teen aeglaselt tööd jne… Anna-Mette saadab mind igale poole, sellistele vastutusrikastele kohtadele ja ega ta eriti infot ei jaga. Mõne aja pärast saadab mulle kontrolli… Noh, laseb hea kaua aega nokitseda ja siis loodab, et olen vea teinud (vähese info tõttu) ja siis saadab Larsi mind kontrollima või kellegi teise… Aga ups… Mina olin vahepeal infot kõrva taha pannud ja päris puusse ei pannud. Kui häda käes, siis ikka saan hakkama… Tahaks seda Anna-Mette nägu näha, kui talle teatatakse, et Minny on nii tubli, sai hakkama ja tal ikka nupp nokib (näeb niru välja, aga temas ikka on midagi) (noh, Anna-Mette ootab, et kuuleb minu kohta sõimu või halvustust või midagi, aga võta näpust, hoopis vastupidine teema… Anna-Mette eriti oma emotsioone ei varja. Liini kõrval turtsub pidevalt, kui miski ei meeldi, krimpsutab nina ja laseb puhinaga õhku suust välja, noh nagu hobused vahel teevad… Peab mainima, et tema vihastumised on üsna koomilised vaadata, kui ise ei ole selle viha objekt…)
Anna-Mette on intrigant, mis muud. Aga see on hea, see paneb mind pingutama ja pressib mind sellest hallist tsoonist välja. Kuid väga ebamugav on. Ma vaatasin seda homset plaani ja mõtlesin, et kas tõesti ei anna mind mujale tõsta. Aga ei, mina lähen ja teen ära. (Ei kurda kellelegi ega palu end mujale viia.) Kui komistan ja kukun, siis tõusen ülesse ja jätkan.
Aga homme tuleb väga närvesööv päev…
Ainult Lars ei usalda mind (Elisabeth juba usaldab, tema ei lase end Anna-Mette intriigidest segada) ja eriti pärast seda, kui Anna-Mette on Larsiga rääkinud. Muidu Lars kontrollib ja möönab, et saan hakkama. Paar korda on mööda läinud ja öelnud, et olen tubli. Aga pärast Anna-Mettega rääkimist teeb süva-kontrolli, küsib teistelt. Enamus kiidavad mind. Mõni Anna-Mette jünger teeb aeglasemat tööd, et liin aeglane oleks, siis tundun mina aeglane. Noh, lavastatakse mind süüdi.
Ma ei kurda, see tähendab, et ma pean tempot veelgi tõstma, et nende aeglustajate töö ka ära teha… Nad lollid ei saa aru, et mind ei vallandata. Kuid kui ma olen aeglane, siis saan eri-kohtlemise, kõige paremad tööd ja Larsi hoolitseva käe ja silma alla…
(Christina pidi kala edasi lükkama ja soovis abi. Lootis, et Lars aitab vist (sest mind aitab Lars), aga juhtus hoopis see, et Lars kutsus mind sinna. Kuid siis otsustas Christina, et saab ikka ise hakkama. Ja mina võisin liini juurde tagasi minna. Ega mul oligi üsna kohmetu olla seal Larsi külje alla ja teisel pool liini Christina hapu nägu…).
Teisipäeval töötasin Anna-Mettega samal liinil. Siis mind pakkima ei lubatud. Aga tema saatis mind ikka sinna. Kasutas mu teadmatust ära. Küsis, kas ma tean, kuhu ma minema pean. Ütlesin, et ei tea. Siis saatis ta mind oma kohale ja ise läks Larsi nina alla tööle. Mul oli hea meel. Esiteks, sain teistega võrdne olla, sain end treenida ja sain Larsist eemale. Kusjuures nii ongi hea. Tema ronib Larsi külje alla, aga Lars küsib, kus Minny on… Minny peaks siin olema…
Mitte armuvärk, vaid Anna-Mette on mega kiire ja sellel kala lükkamise kohal (Larsi nina all) on kõige mõistlikum hoida aeglast töötajat ja liini kiiruse huvides või ühtlase koormuse hoidmiseks oleks parem, et kiire Anna-Mette pakiks või laotaks kala (kus on pudelikael kerge tekkima ja kui mina seal olen, siis koorman kõrval olevaid töötajaid, sest nad on sunnitud mind aitama, sest ma ei jõua piisavalt kiiresti tegutseda…) Aga noh… Ühesõnaga, Lars mõtleb tootmise efektiivsuse peale, aga Anna-Mette intriigitseb ja poeb talle põue.
Ei, tööl on ka põnev. Mul on alati põnev. Nagu nina kodust välja viskan, nii hakkab asju juhtuma.
Homme saan ainest selle intriigse tööelu kohta ja kunagi, kui aega saan ja viitsimist on, siis kirjutan siia ka. Saate järje sellele põnevale “kirglikule tööle”…
Naiste seltskonnas on keeruline, aga samas põnev. Pea peab koguaeg töötama, et neid Bitch‘e ennetada… Kusjuures see on oluliselt põnevam ja stressivaesem, kui tean, et kaotada pole midagi, et minema ei saada mind keegi sealt.
Lars andis mõista, et agentuuri töötajana saaksin ka igaljuhul jätakata, aga tasuks ikka alaline töökoht vastu võtta, et siis ei saadetaks poole päeva pealt koju… Kuid mulle sobib ka see agentuuri koht.
Lillyan on viidud üle teise hoonesse. Temaga ma enam ei kohtu. Miks ta üle viidi, seda ma ei tea…
***
Rõõmsalt homsele vastu. Võtan kuhjaga kannatust kaasa ja mäng võib alata.