Lubage mul nüüd puhata ja mängida

Seda kõike on mulle liiga palju. Koolis on eksami-tase. Tõlgin viit teksti juba teist tundi. Nüüd sain tõlgitud, aga unustasin ära, mida esimestes tekstides kirjutati. :D Lõpuks pean ma neid seisukohti hindama. Asja teeb veel eriti raskeks see, et ma pean endast kirjutama. Ma vihkan seda. Ma ei taha end avada, see pole kellegi asi…

Teema on ka nii tundlik ja natuke häirib mind. Teemaks on, et noored kolivad varakult kodust välja… Minu kogemus oli midagi muud. Vanemad kolisid välja… Nüüd kolisin vanema juurde… Ma ei ole selle üle uhke, aga ma ei kahetse ega teeks midagi ümber. See oli minu otsus ja õige otsus, aga see oli selline otsus, kus enamus mind kaikaga minema peksaks. Lisades veel takka: “Me hoolime, me tahame sind aidata.” Aitäh, aga ma ei vaja abi. :D Sellist abi mitte.

Lugesin Søren Kierkegaard’i kohta. Ta oli Taani filosoof. Väga põnev oli. Ma tundsin temas end ära. Kirjutasin palju märkemeid ka ja kunagi (kui aega saan), siis peatun sellel teemal pikemalt.

Kuid lühidalt on see, et ta oli terve elu kurb ja üksik (depressioonis), aga väliselt näis väga õnnelik ja rahulolev välja… Keegi ei mõistnud teda. Ta maksis, et tema raamatuid avaldatakse… Ja nüüd on kuulus ja inimesed maksavad, et tema raamatuid kirjastada jne…

***

See kodunetöö ajas mul harja punaseks. Miks mina pean tegema eksami ülesandeid? Ma olen tasemel 3.3 (Eksam on 3.5). Ma pole veel 3.3 testigi teinud…

Raamatule ei jaksa kokkuvõtet kirjutada. Pole aega.

***

Lisaks see töö asi. Et igapäev tööd ei ole. Noh, neli nädalat oli, siis tuli üks vabapäev… S juba surub mulle töökuulutusi nina alla. Miks ta ei võiks oma elu elada. Kas ta otsib tööd? Ma peaksin talle sama tegema. Siis läheks ta närvi… Aga mina ei tohi närvi minna. Tema ju aitab ja hoolib…

Ma saan aru, et ta ei tee seda halva pärast. Ma mõistan seda väga hästi. Aga saage nüüd minust ka aru. See ärritab. Mul on õigus oma tunnetele ja mina arvan, et see on täiesti tavaline reaktsioon, et inimene ärritub, kui keegi teine tema elu korraldama hakkab.

Esiteks see tekitab tunde, et ma ise pole teinud piisavalt, et olen loll ja ei saa hakkama. (Ometi, ma käin tööl, suhtlen, õpin keelt, käisin avaldust viimas… Vaatan töökuulutusi… Kirjutan maksuametiga…) Ja ikka on vähe.

Teiseks mul on täielik aja puudus. (Jah, mida ma istun siis siin, aga närv on nii must, et mõte ei liigu. Üritan hauru välja lasta.) Ja siis tuleb tema oma paberilipikutega. Kandideeri sinna, mine sinna, vaata sinna… Kuna, kallis inimene. Mul pole olnud aega, et vanaemale helistada ja selgitada, miks ma viimati kõne nii järsku ära lõpetasin… (Jah, S-i meelest on vanavanemad viimaste prioriteetide seas, aga anna andeks, ma näen maailma teisest küljest. Luba mul arvata teisiti.)

***

Saate nüüd aru… Ja kuna rahaga on kitsas ja S-l ka ei õnnestu asjad… Ta on närviline ja ma tunnetan seda keskkonda. Ja see blokeerib ka mu mõtted… Ja püüa sa siis kivi-ajust midagi välja pigistada teemal “Noored kolivad varakult kodust ära”… :D

***

Miks ma pean koguaeg tõestama ja selgitama oma valikuid? Miks ma pean end süüdi tundma, kui ma teen kodutööd, kui ma õpin taani keelt, kui ma kirjutan (raamatut), loen raamatut, tegelen kunstiga? Miks? …

Ma ei jaksa enam. Ausalt, ma ei jaksa inimestele selgitada, et üks väike protsent inimesi ei saagi lapsi, ei abiellugi, ei koligi vanemate juurest välja, ei töötagi õpitud erialal jne… Ja et mina võib-olla olen see väike protsent, see ekstreemum, see erand… Palun lubage ka mul eksisteerida ja oma asja ajada. Ma ei palugi teil mõelda nii nagu mina. Ma palun lihtsalt aktsepteerida mind sellise vigasena nagu ma olen. Kui teie jaoks on raske uskuda, et ka minul võib olla õigus, siis ok. Ma lepin sellega. Aga palun lubage mul vigu teha. Neid vigu, mis on teie arvates vead…

Tänan tähelepanu eest!

Ma püüan nüüd mingi 100-sõnalise üllitise kirjutada. :D Jah, sellel noorte teemal. Vanamutt püüab nüüd noortest kirjutada, aimata, miks nad kodust ära kolivad jne… :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

3 kommentaari postitusele Lubage mul nüüd puhata ja mängida

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/usupuhastaja-portree-noore-mehena/
    ***
    Olen ka mingit huvitavat raamatut Kierkegaardist lugenud, aga enam seda kuskilt ei leia,küll aga on miski “päevaraamat”, et ” kuidas naist võimalikult maitsekalt selili saada ning millal on õige aeg temaga lõpparve teha? “?

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Nuu-jah… Nagu ma aru saan, siis selle raamatu on kirjutanud Kierkegaard? Ma väga ei imesta, aga natuke küll. Mina lugesin tema kohta pedagoogilisest raamatust (noh, kõik oli lihtsustatud ja hästi lühidalt kirjutatud). Kuid seal jäi mulle ka silma, et tal on “mustad, räpased” mõtted, mida ta ei julge kellelegi avaldada. (Ja ta püüdis maha suruda seksuaalset-iha, sest ta arvas, et see on patt. St seda tunda on patt… Umbes nagu “Tõde ja õigus” see osa, kus oli võitlus ise-endaga…). Mõte läks lihtsalt jooksma. :D

      Ta oli natuke ajast eest. PUA 1800+ aastatel. :D

    • Avatar minny minny kirjutab:

      Lugesin selle artikli läbi. Tunnen natuke piinlikkust, et ega ma kõigsest (päris hästi) aru ei saanud. See oli natuke raske keel ja palju detaile ühes lõigus. Asi on minus, st viga… Ma olen teise eriala inimene ja peale selle olen natuke rumal ka.
      Aga põnev oli lugeda. Mina lugesin raamatut “Søren Kierkegaard”, mille on kirjutanud Kirsten Ahlburg ja Karl Aage Kierkegaard. Seda lugedes tekkis lõpuks mõte, et Kierkegaard oli lihtsalt üks depressiivne inimene ja võib-olla natuke ka skisofreenik ja seetõttu kirjutas imelikke asju. Teised ei mõistnud seda, aga nad arvasid, et see on väga tark tekst ja lisasid talle n-ö tiitli “filosoof”.

      Aga nüüd seda artiklit lugedes, mul tekib (taas) austus Kierkegaardi vastu (nagu enda loetud raamatu alguseski). Tegu oli suur-mehega, filosoofiga.

      Eriti samastusin ma temaga selles “armastan-ei armasta”, “tahan lähedust-lähedus lämmatab” jne… Tahan samaaegselt vastandlikke asju või sekundilise intervalliga. Lõpuks olen segaduses (teised on ka segaduses), et mida ma siis tegelikult tahan… Et mitte inimesi häirida, siis valin põgenemise või eitamise… Või noh… “Armastan, aga ütlen ei ja jään kaugelt pealtvaatajaks…” :D

      Kierkegaard oli keeruline isiksus ja võib-olla ei olegi tema kirjutisi võimalik üheselt mõista (nagu piibel, kõik loevad sealt välja seda, mida nad tahavad, st erinevaid asju)… Aga see teebki just lugemise põnevaks. Kuidas üks noormees Flirticus end kirjeldas “Ma provotseerind sind mõtlema”… Kierkegaard teeb seda… :D Ja nagu minu õppejõud ütles (ta vahendas ellegi mõtteid)… “Mõtlemine on raske töö, seetõttu enamus sellega ei tegele.” :D Alguses see vihastas mind, aga siis läksin koju, mõtlesin ja olin temaga nõus. Mõtlemine on raske töö ja ma ei viitsi sellega tegeleda… :D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>