Kella panin helisema 6:30. Logelesin voodis, aga enne 7:00 sain voodist välja. St jooksmas käisin. Tänane aeg oli 1 h ja 1 min, aga ma olen rahul. Kuigi täna oli küll suur pingutus. Enne viimast sektorit mõtlesin, et südamekene annab nüüd küll otsad. Hingeldasin nagu vana-mees… 
Lugesin järgmise raamatu läbi. Kirjutasin ka kokkuvõtte ära. See oli üks jutuke ja pärast Kierkegaardi oli lihtne kokkuvõtet kirjutada. St seal ei olnud sügavamõttelisi lauseid…
Lugu oli petmisest. Enamus õpperaamatuid on kirjutatud armastusest, seega armastusega ja suhtega seonduvad sõnad on mul selged, aga kui jutt läheb rahandusele, poliitikale, majandusteemale, tootmisteemale, siis ei oska nagu midag öelda… Õnneks meil tööjuures räägitakse armastusest ja mulle on kõrvu kõlama jäänud, et mind kutsutakse Lars’ kæreste (Larsi pruut) või Lars’ kærlighed (Larsi armastus).
Raamatus oli lugu abielupaarist, kes olid olnud abielus 30 aastat, nel oli kaks last. Kumbki ei elanud kodus, üks õppis ja teine töötas. Mehel oli armuke, noorem naisterahvas, kelle magistritööd ta juhendas. Hiljem töötasid nad koos. Nad olid salaja kohtunud juba 2 aastat.
Naine sai teada. Küsis mehe käest. Mees ütles, et oli armuke, aga see on läbi. Ütles, et põhjus oli see, et naine töötas palju (aga ta ise töötas ka palju). Siis lubasid nad endale, et proovivad vähem töötada.
Mees armastas mõlemat naist ja ei suutnud kumbagi jätta. Armukene jäi rasedaks. Mees ütles armukesele, et lahutab, aga tegelikult polnud oma naisega rääkinud. Armuke helistas naisega, kutsus ta külla. Nad rääkisid.
Naine oli kurb ja vihane jne… Võttis töölt vabaks oli kodus ja nuttis ja magas. Siis sai sõbrannaga kokku. Rääkis sõbrannale, et ta lahutab, et ta ei saa seda meest enam usaldada. Sõbranna oli mures, et üksi ei suuda naine terve maja kulusid katta ja mis lasteest saab jne… Aga naine soovis lahutada, kuigi armastas meest jätkuvalt. Ei mõelnud kaugemale. (Mulle meeldis selle naise mõte: “Ma ei saa teda enam usaldada, seega ei ole mõeldav, et me oma abielu jätkaksime.” Täpselt minu mõte.)
Mees kirjeldas veel, et naisega oli rahulik elu, kuid natuke igav. Armukesega oli põnev elu, see varjamine ja seks jne… Tüüpiline… (Kumas läbi, et mees ei saanud aru, et kui ta armukesega abiellub ja lapse saab, siis lõpuks läheb see suhe ka samasse üksluisusesse… Et mis siis? Uus armuke ja uue hooga?) Olevat olnud ka ilus mees, ilus keha jne… See oli vist tüüpnäide mehest, kelle mõtte töö toimub allpool naba…
***
Mulle meenus mu oma suhe. Seal olin mina see naine (kuigi lapsi polnud ja abielust oli ka asi ikka väga kaugel). Igatahes, seal olin mina see, kes armukese ja mehe liistule võttis ja neid üle kuulas. Huvitaval komber polnud armuke eriti aldis minuga rääkima. Ei tea, kas ta oli veel nii noor ja härga-täis, et soovis pikemat aega nautida armukese (teise leedi) rolli. Eks see ole ju ka põnev. Salaja põgeneda ja hängida jne… Ma olin jällegi vana ja väsinud, ma ei viitsinud oodata, kuna armukesel villand saab ja kuna nad selle lapse valmis teevad, et armuke ise nõudma hakkaks, et mees tema valiks või siis armuke ise minuga rääkima tuleks…
Noh-jah… Läks nii… Igatahes… Pärast petta saamist on esimene reaktsioon “Kuidas ma küll nii loll ja naiivne olin.” Siis tuleb “Ma olen kole ja paks ja igav ja ise olen süüdi, et mind peteti”. Vahepeal käib peal “Mees on jobu ja nõme ja ermuke on loll jne…” Ning kui kõik see tunnete virr-varr on juba üle käinud… Siis lõpuks tuleb… “Hea, et nii läks ja hea, et vaevast lahti sain. Nüüd saab minna vaid paremini.”
Täna käisin jooksmas ja mõtlesin, et millega mu eks tegeleb ja kuidas tal läheb. Ma isegi ei mõtle, kas ta oma naist petab, ma mõtlen, et mitu korda ta seda juba teinud on. Kas üks kindel või mitu erinevat… Aga üldiselt olen ma üsna emotsioonitu. Täna mõtlesin, et kui kohtuks eksiga, siis mingeid emotsioone küll poleks. Vaataksin nagu võõrast inimest. Ei mingit ärevust, viha… Täiesti null.
Aga see selleks.