Mis saab siis?

Alustan oma tavalise refrääniga. Ma olen mega väsinud, midagi ei jaksa teha…

Lähen kohe töö teema peale edasi. Ma ei hakka siin sissejuhatust tegema. Võtan kohe Larsi ette. :D

Täna ta ütles minu nime päris mitmel korral. Kui minu kord oli kala edasi lükata (koht tema silme all), siis saatis ta mu sealt üsna pea minema, teisi asendama. Ja nii ma siis neid teisi asendasin… Ühte positsiooni tuleb hoida 1 h, kuid mina olin seal vist kokku 15 minutit.

Ehk siis… Täna ta ei tahtnud mind. :( Aga piilumas käis ikka… :) Tegelikult vaatas, kas liin töötab. Kui ma seisin sellel kohal, kus ta tavaliselt liini vaatamas käib, siis minu selja taha ta ei tulnud. Seega hoiab ta minust eemale… Mis tegelikult on ju isegi hea. Aga…

Täna olin ma talle nagu mingi asendustöötaja. Jah, ma olen vikaar, aga ma olin veel omakorda vikaar. Kusagil oli keegi puudu, siis kohe saatis mind. Üks hetkt pidin olema kolmes kohas korraga. Sry, ma veel ei pooldu, aga tunne on küll selline, et varsti on mind miljon tükki (st ma plahvatan).

Raske on… Mind nii väsitab see suhtlemine, aga seda ta mind tegema paneb. Jah, see tuleb mulle kasuks, aga ma olen nii väsinud päeva lõpuks. Viimased päevad veel pingutada, siis saan puhkama. Miks mul ei lasta lihtsalt olla. :D Noh, need viimased päevad, kuidagi vaikselt nohiseda.

Lisaks sellele oli Lars täna terve päev tusane ja kuri ning päeva lõpuks oli veel ekstra kuri. Küll mitte minu peale, aga teiste peale. Vandus seal liini ääres. Töökaaslased juba tahaksid tema käitumise vastu allkirju koguma hakata, et nii ikka ei saa, et ta seal oma tujusid ja viha välja elab…

Mul on ka ebamugav, aga ma arvan, et saan hakkama. Noh, mis hakkama. Minu saadab ta kaugele eemale ja kui ta vannub, siis ma nagunii aru ei saa. Seega… Noh… Mul on kama kaks. Mõtlesin, et ju-siis selle pärast ma tema liinil töötangi, et ma olen üks vähestest, kes saab temaga koos töötada. Kes ei kaeba tema peale ega midagi… :D Vot… Sinna oli see koer maetud hoopis.

***

Ma mõtlen oma esimesele päevale selles ettevõttes. Mäletan, et parklas oli üks mees (väikse sinise VW Golfiga (võin eksida automargis, aga… ütleme nii), aastast 1980-1990?). Ma tulin väga varakult tööle. Ja tema tegi suitsu. Mäletan ka tähekese tatoveeringut tema kaelal. Ma naeratasin ja ütlesin tere (taani keeles). Noh, alguse asi, püüdsin ikka viisakas olla. :D

Kuid ma ei mäleta nägu. Ma nii kaugelt ei näe ju ka. Olen märganud, et see auto on alati enne mind tööl. Eile parkisin selle auto kõrvale…

Ma olen märganud, et üks Larsi käel oleva tatoveering on see täheke. Äkki on tal kaelal ka see. Ma pole vaadanud…

Ehk siis… Äkki oli tema see, kellele ma kahel esimesel hommikul tere ütlesin ja kes teisel hommikul nii rõõmus oli, et ma teda tervitasin… Märgin ära, et mul olid liibuvad mustad trennipüksid jalas. Rando kiitis mu tagumikku neis pükstes… Tema lemmikud olid… Noh, et äkki see tekitas temas huvi minu vastu. See saatuslik esimene päev. Tööl oleme ju ühesugused ja mu tagumik ei kerki nii esile. Seega ta otsis mind ja lõpuks leidis mu. Tuvastas, milline valge-tunke ja mütsikesega eit on see ilusa tagumikuga eit. Noh, ja siis sain ma tema liinile ja nüüd on mul tööd. :D Mitte küll kauaks… Ta hakkab vist tüdinema… :D

Ma küll olen viimasel ajal teksapükse kandnud. Need avaldasid muljet Heikile. Talle meeldis mu tagumik just neis… Muidugi, kui Rando mind külastas Tallinnas, siis ta ka natutis seda vaatepilti, aga otseselt komplimendiga ta mind kostitama ei hakanud… :D

Enam ma nii vara tööle ei lähe, seega Lars mind teksades näinud pole. Võib-olla üks kord kui suitsu tegi, siis rõdult nägi, aga ma pole kindel, kas see oli tema ja kas ta vaatas… :D

Nii-moodi sünnivadki jutud ei millestki… :D Mu andekusel ja fantaasial pole piire. :D

***

Ma näen, et töötegijana pole minust eriti asja. Teised näevad ka ja vahel ma isegi kuulen seda. Aga ometi ma seal töötan ja ikka kutsutakse tagasi. Ma ise küll arvan, et kohe-kohe saadetakse mind pikalt, aga senimaani on mul olnud võimalus seal käia…

Noh, kui töötegijana minust eriti kasu pole, suhtlemisega olen ka täielik võhik… Siis… miks mind sinna kutsutakse… Täna (vist) Natalja küsis seda Ewalt poola keeles ja siis Ewa seletas, et ta on ilus… Ma ise ei usu, et see põhjus on, sest seda ma ju pole…

Igatahes… ma ei tea, miks nad mul seal käia lasevad. Tegelikult ka ei tea. Ma ei tahaks küsida ka, sest kui ma hakkaksin enda eestlaslikku nutulaulu ja enesehaletsemist presenteerima, siis see ei pruugi hästi lõppeda. Pigem ma kasutan seda võimalust (seal töötada) ära nii kaua, kui veel saan. Ja nii ongi.

Ma juba mõtlesin, et äkki ma hakkan Larsi viha-märklauaks. Noh, et ta teiste peale ei karjuks. Et võtan selle viha kõik enda peale. Las karjub siis, kui tahab. Kasvatan ennast ja saan kangelane olla (teiste ees). Kuna ma töötan aeglaselt ja nad on sunnitud koguaeg mind aitama, siis saan neid natukenegi aidata. Onju hea diil? :D

Ma ei oska seda Larsi viha endale võtta. Ma ei saa arugi, kui ta kedagi sõimab ja kuna ta saadab mind minema, siis ma olen natuke kaugel, et sinna oma kamraadi päästma minna… :D

Ma mõtlen veel seda asja. :D

***

Täna sõitsin töölt autoga koju, siis pidasin oma peas (ja natuke ka häälega) ühe vestluse Larsiga. Muidugi taani keeles. Hull, ma tean… :D Ma rääkisin talle endast. Ta kuulas rahulikult täna, ei esitanud ühtegi küsimust (mul polnud ideid, mida ta küsida võiks). :D Ma loodan, et see veidi crazy värk aitab mind keelega. :D Ma natuke kardan end sedasi avada siin, aga ma olen viimasel ajal lugenud kergelt hullude kuulsate taanlaste elulugusid ja siis on tekkinud selline julgus… Noh, et minu ühiskond on valmis minu normaalsuseks… :D Ühiskond on minuks valmis…

Heiki oli tore. Ta ütles, et ta on igasuguseid hulle näinud, et teda ei üllata enam miski. Aga mina ikka üllatasin. Aga siis ütles, et nüüd on ta juba kõike näinud, et… Ta oli cool. :D Ta pidas mind täiesti segaseks, aga hometi huvitavaks. Ta julges minuga vestelda… Ma ei leia neid õigeid sõnu… Ta ei kartnud mind ja minu hullust. Eks ta ei teadnud paljusid asju, aga ikkagi… Tavaliselt inimesed võõristavad, kardavad ja… Siis kardan mina ka… Öeldakse, et metsloom ründab, kui ta on nurka surutud (tal on hirm ja ta püüab end kaitsta). Minuga on sama… Või noh… Mina kapsedun, kui mul on hirm. Uutes olukordades…

Tööl olen ma köinud silmad maas juba 1,5 kuud (umbes). Nad vist arvasid, et ma olen kurt ja tumm, sest ma ei rääkinud midagi. Ainult noogutasin ja raputasin pead… Imelik, eks ole? :D Nüüd vaikselt hakkan mõne inimesega harjuma (peamiselt välismaalsed, mitte taanlased). Vestleme ja täna tegin juba nalja ka… Meil oli liini juurest inimesi puudu ja mina pidin seda sousti panema. Seal tuleb kiiresti tegutseda ja minu vastas oli inimene puudu ja siis pandi liin tööle ja ma pidin pingutama kahe eest (tööd, mida ma teen 0,5 inimese eest). :D Sain päris hästi hakkama. Üks taanlane õpetas mulle kiire nipi. Sain peaaegu end joonele. Mõni ükskiks protsent jäi puudu keskmise (pikaajalise) töötaja kiirusest… Vahet pole..

Igatahes.. liin hakkas tööle ja siis ma ütlesin, et nüüd tuleb eksam mulle. Et ma pean kõik üksi tegema. :D Teised naersid. Elsa tegi veel nalja ja soovitas mul n-ö puusalt neid souste kalale peale visata. :D Tore oli… Aga õige pea tulid teised ka, seega saime liini ilusti jooksma…

Päeva lõpus tegime seda topelt-kala asja. Kaks kala üks-ühe peale, siis Natalja ütles, et viimasele kalale paneb Minny teise kala peale. Ma olin liini lõpupoole, seega kõik pidulikult ootasid, kuna ma selle kala peale panen. Siis ma demonstratiivselt silitan kala ikka ilusti rirgeks ja teen kätele soojendusharjutusi ja siis upitan end ette, et kala peale sättida, et nad kaua minu pärast ootama ei peaks. Siis sätin selle kala ilusti peale. Nad naeravad ja plaksutavad mulle. Ma siis lisasin, et nüüd viskan end ise liinile ja lasen end külmutada… Ja siis nad naersid… Mõnus oli…

Päeva lõpus Lars sõimas ja oli kuri ja närviline. (Tema tööpäev lõppeb varem. Ju vist oli vaja ruttu koju minna, ei tea, mis valu teda sinna ajas.) Igatahes… Mina sain päeva (päris) lõpu (viimased minutid) meile jälle meeldivaks teha… Naer on terviseks või mis? Võin end päevakangelaseks pidada küll… :D

***

Selline see töötamine on. Eks ta natuke raske on, aga nii palju emotsioone ja ainest ja kõike ja raha… Et ma küll ei kurda (veel).

***

Mida siis veel?

Muidugi see üksildus või miskit. See rääkimise vajdus. Mõtlesin, et teen blogiga pausi, aga ei saa. Mul pole end ju kusagil väljendada. Ma võiksin ju manuaalsesse päevikusse midagi kirjutada, aga ma ei viitsi. Sealt ei saa head tagasisidet… Keegi ei julgusta mind seal ega toeta hea sõnaga… Muidugi siin on oht, et hea sõna asemel tuleb halb sõna, aga ma üldiselt eiran neid. :D Pole kuulnud ega näinud. :D

***

Ootan puhkust. Olen väsinud. Värvin oma ripsmeid, et varjata neid väsinud silmi. :D Nädalavahetusel võtan meigi maha (just-just kuni sinnani olen meigi all) ja püüan end välja puhata.

***

Üks väike kohv ja siis magama. Äkki viin koera ka välja. S-le vaba õhtu. Homme tuleb mul ju pikk päev. Mul on koos homsega veel 5 pikka päeva. Aga ma saan hakkama. Vaatasin, et enne jõulu puhkust pean vähem nädalaid koolis käima. St saab varem puhkusele. Seega vast siis ma ei väsi nii ära nagu ma nüüd olen… Tõesti olen väsinud, aga koolist vabaks ei võta. Tööd teen ka nii palju kui lastakse.

Vot, sedasi on minuga lood…

Aga muidu on kõik ikka sama… Pulss ja süda tuksuvad… Kõik nii nagu peab…

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

2 kommentaari postitusele Mis saab siis?

  1. äärelinna rohutirts kirjutab:

    Sul on mingi alateadvuslik vajadus kellessegi armunud olla. Selle Larsi ma kannaks küll nimekirjast maha kõige selle peale,mis ma lugenud olen, aga kui on v a j a d u s ,siis on vajadus.
    Vikaar…(?) Noh, eesti keeles on see mingi pastori moodi asi.Kui mu sugulane suri,kutsusin vikaari…:D

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>