Ma ei jaksa enam loll olla. Mul on nii kõrini sellest. Kuid keeleoskus ei tule üleöö ja õppimise protsessis ongi inimene loll. Tark inimene ei pea õppima, tema teab kõike, aga mina olen nii loll, et ainult õpin. Ja mida rohkem ma õpin, seda rumalamana ma end tunnen. 
Vahepala: Õhtul tuli hoog peale ja saatsin Larsile FB sõbrakutse, millele ta vastas. Nüüd oleme FB sõbrad. Hommikul tuli ta mulle vastu suure laia naeratusega. Kodus on vist kõik hästi.
Homme tööd pole, seega jään koju. Järgmisest nädalast ei tea ma midagi. Vaatab, mis saab.
Jõudsin just koolist koju. Lähen söön midagi ja siis magama ning pärast seda hommikune programm. Niimoodi see eluke veerebki.
Muud uudist pole. Süda toimib ja vererõhk on ka ok. Pulss lääb ka hästi. Aga veri liigub halvasti. Käed on külmad. Tööl on ka külm. Autos oli ka külm magada. Võtsin endale teki peale.
***
Kas ma ütlesin, et mul on kõrini (tööst ja koolist ja kõigest). Jah… Noh, siis pole nagu midagi lisada.
Raudseid närve mulle (järgmiseks nädalaks).
Autos on külm magada? Minny, tule ära koju. Laenan Sulle koha ja ekspluateerin Sinu teadmisi vastutasuks.
Nej. St ei… Mina ei anna alla. Raskused on selleks, et neid ületada. See füüsiline külmus on nohu, selle vaimse surve all, mis tööl ja koolis on. Aga ma siiski rühin edasi. Kurdan, kirun ja nutan, aga ikka edasi.
Tänan pakkumast.