Nüüd juba kohtume igapäev

Vaatan, et olen siin igapäev kirjutanud. Täna ei saa ka vahele jätta. Ega mul midagi kirjutada ei olegi.

S käib mind kontrollimas. “Tulen vaatan, mida sa siin teed.” Näeb, et istun FB, siis tuleb kerge “ohh” ja vaikus… Ja siis räägib edasi. Ma ei jaksa vihastuda, ma ei jaksa enda tegevust või tegevusetust õigustada. Ma olen nii väsinud, et minust ei tule mingit emotsiooni välja. Mul on täitsa suva, mis ta arvab või kuidas asi tema jaoks välja näeb. Ma tõesti ei jaksa.

***

Tööl olin täna. Homme ei ole tööl, sest tööd pole. Ülehomsest ei tea midagi. Ma pean iga nädal viimasel tööpäeval saatma ära töötunni-tabeli. Kuid natuke triki on see, et ma ju ei tea, kas tänane päev jääb viimaseks või saan kaks päeva veel töötada. Igatahes… Ma ei viitsinud oma pead vaevata. Saatsin sedeli ära. Kui vaja siis saadan veel, st igapäev saadan. :D

***

Tööst. Larsiga ma eriti kokku ei puutunud. Ta küll käis ja tuias mu selja taga ja natuke aitas ka, aga üldiselt olin omaette. Teised ka minuga ei suhelnud, mis on hea, sain rahulikult oma mõtetes olla. Täna ei tundnud end väsinuna ja lollina ka mitte. Eriti kiire ei olnud. Täitsa mõistlik ja rahulik tööpäev oli. Isegi terve päev sain tööl olla.

Rahaga on küll nii, et nüüd tuleb palju vabupäevi, seoses minu puhkusega, aga ma ei jaksa muretseda. Ma ei saa teha rohkem kui minu võimuses on. Kui seal pole tööd mulle, siis pole…

Mul pole õrna aimugi, mis pärast puhkust saab, aga seda mõtlen ma pärast puhkust. Praegu ei mõtle midagi.

***

Tulenevalt sellest, et mul homme on jälle vabapäev, siis peaks jooksma minema. Jah, kõrvaklapikesed ei tööta hästi. Eile töötas vaid üks. Aga hea seegi.

Tegelikult on mul isegi hea meel, et mul vabapäev on. Saan rahulikult õppida ja raamatuid lugeda. Saan puhkuseplaani teha. Ja saan Larsist eemale.

Ma pole tööl rääkinud, et ma puhkusele lähen (mainisin Ewale 2-4 nädalat tagasi ja kõik). Lihtsalt kaon ära. Nii mulle meeldib ja nii ongi. Ma loodan, et kui ma tööle lähen (veel enne puhkust), et ma suudan oma suu kinni hoida. Pole neil vaja teada, mida ma teen jne… Pole nende asi.

***

Kas ma muliseks natuke Larsist ka? Täna ma naglalt naeratasin talle (laialt) ja tema naeratas mulle vastu. Ja nii oligi… :D

Tegelikult on mul tohutu suur probleem. Lars on kolinud mu pähe (mõtetesse). Ma ei tunne oma südant, võib-olla on ta seal ka. See on juba haiglaslik. Ma korrutan küll endale, et tal on naine ja lapsed ja ta on minust 17 aastat vanem ja isegi kõige paremal juhul ei saaks midagi olla ega tekkida. Aga unistamine on ju tasuta ja nii ma end taas temale mõtlemast leian.

Ma ei tea, mis temas on. Ma ju ei tunne teda üldse. Mul on temast vaid väline pilt ja mingi ettekujutus. Võib-olla ongi asi sellest, et ma kujutan ette talle omadusi, mida tal ei pruugi olla.

Ma kujutan ette, et meil on palju ühist, et meil on paljust rääkida. Aga samas… Kuidas ma saan nii arvata?

Jah… Hulluke läheb varsti puhkusele. Larsist hästi kaugele. Vast läheb üle. :D Võõrutus.

Mõnel on nõrkus suitsu, mõnel alkoholi, mõnel narkootikumide vastu, aga minul… Minu paheks on kiindumine väga valesse isendisse (kõige valem isend, kes saab üldse olla). :D Mul ikka õnnestub. Üks õnnetu kiindumine teise järel. Mul on juba natuke kahju minust. (Kerge muie, hapu suuga.) :) :(

***

Miskit tahtsin veel kirjutada… Ei meenu. Egas midagi. Käärin käised ülesse ja asun tööle kallale. :D

Rubriigid: Määratlemata. Salvesta püsiviide oma järjehoidjasse.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>